pühapäev, 26. juuni 2016

Tänaseid kohtumisi

Järveäärsel pargiteel, jämedate puude, viltuste pargipinkide ja pisinäriliste harjumusi kirjeldavate stendide vahel kohtasime kohaliku intelligentsi koorekihti.
Seda kõige pealmist. Koor jalutas suursugust koera, toetudes suursugusele kepile ning märgates meid, teretas: "Tere õhtust, daamid!" Mina ja laps, hirmust, et koor mõtleb daamide osas ümber, mõtleb meid seltsimeesteks või koguni küllasõitnuteks, tervitame ebasünkroonis vastu. Naeratame, vestlus sündis kuidagi ise.
Kohaliku intelligentsi koor pihtis meile, kuidas teda ärritavad pargipingid - nendeta olevat rada alati vaikne ja tühi olnud (tõtt öelda, ei olnud seal nüüdki peale meie kedagi). Kaebas rikkurite peale ("harjunud ainult saama"). Nende majade liiga kõrgete aedade üle ning väljendas lootust, et me oleme kohalikud, mitte "... ilmarändurid, igasugused". Ta kirjeldas oma suguvõsa - peaaegu lühidalt ning tutvustas meile nende intelligentseid, kuid siiski ka lihtrahvale arusaadavaid saavutusi. Möödaminnes tsiteeris Alliksaart ja Bloki, võrdles väikest tiiki Levitaniga, Monetiga - kaugemat ja suuremat. Tegi umbes viis nalja ja nimetas mind "vaesekeseks" kui vastasin küsimusele enda töö kohta. Vaidles viisakalt iga minu katse peale kiita parki või pargiteed, kaitsta pinki või inimeste õigust ehitada omale aedu. Hurjutas oma koera vähese liikuvuse pärast ja silmates ümbritsevat peremehepilgul, lahkus suursuguselt toetudes suursugusele kepile.





reede, 24. juuni 2016

Jaanid, Kivirähkilikud

Ma ootan jälle äikest, lämbe on, lubasin lapsele, et joon kohvi lõpuni ja lähme järve ujuma. Eile, peale hommikust rohimist (viimane jupike - hing ei andnud rahu vaatamata pühale (TEHTUD! AITÄH!)) ja liha mooritamist, käisime ka rannas. Leotasime end mitu tundi. Õhtupoolikul tegime lõket ja koristasin - isuga kohe kuidagi, pesin põrandad ja sauna. Lõpuks laps, kes juba mitu päeva käib mööda hoovi ja selle ümber ravimtaimede raamatutega, korjab "häid" ja "kurje" taimi ning "keedab" siis neist "häid" ja "kurje" "nõiajooke" "sõpradele" ja "juhuks, kui Tirek meid ründama peaks", ütles, et ta enam ei viitsi maasikaid süüa, tahaks juba ükskord "klill-liha" ka! Tegin, sõime. Edasi tõmbasime seelikud selga ("et lehviksid, kui tantsime ja sääsed ei sööks") ja läksime "küla peale".

"Küla peal" oli nagu jaanipäeviti ikka. Kulgesime tuttavate aedu pidi. Tuttav, kelle jaane juba kolmandat päeva tähistav mees oli lahkunud lubadusega välja kolida ja maja eest aknad ka maha tõsta ja kaasa võtta. Lapse sõbranna ema, kes istus üksinda aias suure kaetud laua taga. Lõke neil ei põlenud - "issi" oli jäänud purju ja veel enne õhtut magama jäänud. Tuttavad, keda me ei tereta. Ridamisi vaevu-teretuttavaid, kes meid alkoholipudeleid käest panemata keset tänavat kallistasid ja kellele häid pühi vastu soovisime.

Hiljem, "külaplatsil" istudes, vaadates tõeliselt uhket jaanilõket tõeliselt nõmeda ja liiga valju muusika saatel silme ees ebatsensuurselt tantsivad (vaatamata sellele, et mulle meeldib mõte "Tantsi, nagu siis, kui keegi ei näe", olen peale eilset veendunud, et ka tantsida saab ebatsensuurselt) vanaldased naised, mõtlesin Kivirähki "Inimväärsele elule". Et nii ongi. Selline ongi. Lugedes ma imetlesin kirjaniku oskust kõigele vint nii peale keerata, et on nii-nii-nii - terav, valus, naljakas. Aga tegelikult, kui tõsta silmad korrakski oma hernepeenralt üles, saad aru, et see on reaalsus. See, milles ma elan. Ja minu laps...
Ole ainult mees ja pane kirja!*
Ja see on nii... terav, valus, naljakas. Nii-nii.

Ostsime platsilt ühe neoon-roosa kummist vilkuva põrsas Peppa ja ühe kuldse tatilaadsest kummist kuradikese ning läksime koju. Ikka aedu pidi, aga teist teed. Ööklubist möödudes tuli mõte süüa jäätist, kuid koolieelikuga ju sisse ei saa. Läksime siis tankla kaudu, ostsime uut, sefiirimaitselist jäätist, mis vähemalt öises rannaäärses pargis maitses i-me-li-selt.

Koduteel panime tähele, et lõke, mis õhtul peremehe väsimuse tõttu põletamata jäi, oli lõpuks tule alla saanud, laud ei olnud enam sööjatest tühi ja üldse - pidu oli täies hoos. Korraks mõtlesime, et hüppame läbi, aga siis ei viitsinud - kõik oli niigi hästi ja üllatavalt pirakas kuu hakkas juba kahanema. Kahest magama, kümnest üles. Nüüd lõpuks on päike välja tulnud, lähme ikka järve äärde.

*Liialdasin, muidugi. Kivirähk on suurepärane ja jäljendamatu, alati, vaieldamatult. Lapsega loeme praegu "Karnevali ja kartulisalatit", mis on sama hea, kui "Kaka ja kevad". "Kartulisalatis" on minu lemmiklugu on tolmuimejast, kes taltsutas kurja krokodilli (geniaalne!), lapse lemmiklugu on õudsetest Barbidest.




esmaspäev, 20. juuni 2016

Käivitub aktsioon "Jaanipäevaks hernele keppi!"


Armsad sõbrad! Tänaseks on selgunud, et olemasolevad kasvutingimused neile ikkagi ei sobi!

Esiteks hakkavad herned end juba malta külge kerima ja hilisem rohimine võib olla raskendatud või õrnadele kultuurtaimedele isegi viga teha.

Teiseks - millegi külge peavad hingelt ronivad taimed end siiski kerima, kuid keppe ei saa panna, sest paneku käigus maha sõkutud maltsa on veel vastikum rohida kui muidu.

Kolmandaks - mu lapsele maitsevad herned!

Neljandaks - mulle maitsevad herned!

VIIES JA KÕIGE OLULISEM PÕHJUS! Karta on, et pühade ajal külastab meid minu ema või mõni muu tuttav ja SIIS NAD NÄEVAD!

Seega käivitub tänasest aktsioon "Jaanipäevaks hernele keppi", mille eesmärgiks on rohida hernepeenar maltsast puhtaks, misjärel paigutada hernele toed. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks on vaja hunnikut hingejõudu, eriti olukorras, kus kapi nurgal seisavad mitmed raamatud, mida tahaks lugeda. Nii et palun teie ja taevataadi abi.  Kellele minu blogi ja herned korda lähevad ning kellel on võimalik mind "Jõudu!"-soovidega aidata, saab jätta need siia kommentaariumisse või kasvõi mõttes teele saata.  Ärge häbene saata ka kõige väiksemat mõttepoega! Aga ainult positiivseid!  Aidake mind palun! SOS!

A ja  taevataadile: vihma palun, aga ainult öösiti!

pühapäev, 19. juuni 2016

Umberto Eco "Numero Zero"

Üleeile õhtul kogunesime mina ja sõber minu aeda eesmärgiga tarbida alkoholi ja rääkida minu mulle hetkel nõmedana näivast elust. Algselt oli eesmärke rohkem, kuid alkohol võitis ja üleüldse, kirjandusest:

Täpsemalt sellest, et nõmedast elust rääkime on iseenesest nõme (no tõega, keda huvitab, et külm võttis kurgid ära ja herneid on vaja toestada, aga rohimata ei saa ja üldse, kes mõtles välja lehetäid ja miks tennised pesus kokku tõmbasid) ja nii me rääkisime kirjandusest kuni kumbki meist enam  "Foucault` pendel" normaalselt hääldada ei suutnud. Mis oli väga naljakas: "Fo - f a -fu - fui!"

Otsustasime, et ütleme "Fui", sest mis see "Foucault`pendel" endast kujutaski? Valim hoolikalt töödeldud entsüklopeedilisi artikleid. Mingi Ecopeedia, mitte ilukirjandus. Sest, andke andeks, kus on ilu, kus on see:
The world's image, captured in a word,
Creative work, and miracle-working.
 (B. Pasternak).

Seal ei ole imesid. Seal on hingetu postmodernism, tekstiline mäng ja tegelased, kes on sama lamedad nagu pokkeri kaardid. Mitte ühtegi elavat nägu. Mitte ühtegi. Kogu kunstilisus on asendatud intellektuaalsusega. Ja polekski häda, ainult et kaugelt mitte iga lugeja ei suuda seda intertekstuaalsust mõista. Ma olen lugenud ridamisi arvustusi inimestelt, kes  "Foucault`pendlist" vaimustuses, kes räägivad hea meelega süžeest ja arutlevad peategelaste käitumise üle omamata vähimatki aimu intertekstuaalsusest vaatamata sellele, et just see, intertekstuaalsus, on romaani peategelane. Ka mina - kui ma mõnegi ära tunnen, rõõmustan nagu laps kommipoes või midagi. Kahtlustan, et ka mitte iga diplomeeritud filoloog-kirjandusteadlanegi ei suuda orienteeruda sealsetes arvukates reministsentsides ja laenudes. Aga olgu, ma tahtsin rääkida Eco viimasest romaanist.

Räägitakse, et kirjanik lubas, et "Praha surnuaed" jääb tema viimaseks ilukirjanduslikuks etteasteks, kuid ometi see nii ei ole. Viimaseks jäi 2015. aastal ilmunud "Numero Zero". Kõik nagu ikka - sensatsioonid, intriigid, paljastused. Sel korral on juttu Benito Mussolinist. Selgub, et sellel kavalpeast fašistil oli teisik. Rumalad partisanid lasid end petta ja lasid maha teisiku. Tõeline "polkovnik" põgenes samal ajal õnnelikult Argentiinasse. 1970. aastal valmistus juba üsna vana Duce korraldama Itaalias sõjalist riigipööret, kuid suri kõige ebasobivamal ajal.

"Numero Zeros" on "Foucault' pendel" vaimult laisematele. Või kärsitumatele. Autor on siin sõnaliselt äärmiselt kokkuhoidlik - raamatus on veidi üle 200 lehekülje. Tundub, nagu Eco oleks väsinud iseenda loomingust, tüdinud kirjutamisest. Ja pole ka ime, sest alates "Pendlist" on ta töötanud ühe ja sama skeemi järgi, kasutades ühtesid ja samu kirjanduslike võtteid ja žanri maatrikseid. Loomulikult hakkab igav! Igavlesin minagi, seda juba raamatu viiekümnendal leheküljel. Ühed Ecole iseloomulikud mustrid vahetusid teistega. Kuni kusagil feikide võimsatest saladustest artiklite vahel tekkis naistegelane - peategelase armuke ja nendevaheline armuliin ja minus tärkas lootus: äkki sel korral õnnestub autoril näidata elusaid inimesi, elusaid dialooge ja karaktereid? Mis siis kui? Aga äkki? Ühesõnaga, tort see nüüd küll ei ole, samas Eco ilukirjanikuna on mu meelest alati veidi kartongi maitset meenutanud, pisikese pipraga.

(Hoopis teine lugu on Eco teadlase, pedagoogi ja publitsist - pean väga lugu ja naudin, aga sellest teine kord).

Mul hakkas nüüd süda valutama, et ma midagi head ei öelnud, ometi ma ei saa öelda, et mulle üldse ei meeldinud. Nt köitis tegevuspaik: 90-te ajalehe kirjastus. Jutustaja töötab ajalehe kallal, mis plaani kohaselt ilmuma ei hakkagi, kuid toimetuse töötajad seda ei tea. Toimetuse töötajad püüavad täita lehekülgi väljamõeldud uudistega, harjutavad kätt selliste võtete peal nagu faktide kohandamine vastavalt teooriale, fantastiline valikulisus, uudiste pastakast imemine, tsitaatide falsifitseerimine ja lõpuks võimet kujutada oma auditooriumi ette nii täpselt, et see juba on peaaegu oma, tuttav pisiharjumusteni. Tegelased mängivad faktidega, vihjetega ja ideedega näidates oma grotesksel moel kui tohutult suur vahe on pooluse "kõik valetavad, mina tean täpselt" ja pooluse "kui mina ei märka midagi, järelikult midagi ei olegi" vahel.

Kus on piir tõe ja väljamõeldise vahel, kui ühte pole võimalik eristada teisest? Kas tõde on üldse olemas? Kahtlemata, enamusel inimestest tekib mingil hetkel nende elus kahtlus, et neid lollitatakse. Kuid millisel määral? Ja kas need teised ise teavad?

Raamatu lõpp on Eco stiilis. Nagu ka tema teistes raamatutes, ütleb keegi, et siin on vaid toores faabula, keegi teine näeb mitmeid erinevaid kihte. Aga seda huvitavam. Selle eest me Ecot armastame. Ja inimesi üldiselt.

 Plussiks nimetan teose väikest mahtu, kus Eco kalambuurid ja siiski siiski võrratu iroonia ei ole viimase piirini infoga üle külvatud (vähemalt raamatu esimeses pooles). Meeldib raamatu naistegelane, just tema suhu seab kirjanik maitsvamad palad irooniast ja üldse näib, et just tema saab suurema osa kirjaniku armastusest. Lemmiklaps nii öelda.

Aga et miks Mussolini? Aga miks ka mitte? Kui hästi otsida, siis mingid  faktid leiduvad ikka ja jääb need vaid kaunilt kokku põimida. Ma olen üsna veendunud, et selles osas pole ajakirjandus kuigi palju muutunud ja vaevalt, et kunagi muutub. Oleks mina otsustaja (praegu nt kasvõi Ojasoo loo valguses) teeksin raamatu kohustuslikuks kõigile.



reede, 17. juuni 2016

Nädalajagu nulltuju

Ootan äikest, aga vaevalt, et täna tuleb. Taevas on sombune aga veel mitte külm, tuul tõuseb. Tahaks soojemaid riideid ja koju. Istuks aiaks, jooks kuuma kohvi konjakiga ja siis magaks ennast välja. Eelmine nädal väsitas, sest asjad, mida ei mõista, on väsitavad. Imestus ja viha.

Sain šoki Maarjamõisa neuroloogiaosakonna intensiivpalati külastusest. Sealsete töötajate suhtumisest nii haigesse kui lähedastesse. Nende sõnavarast (tsiteerin: ja siis ta situb ennast täis ja mina pean seda koristama!). Sellest, et poolteist päeva tagasi kiirabitöötajatele edastatud info ei olnud jõudnud ei valve- ega raviarstini. Sellest, et ravimid, mida ootamatult haiglasse sattunud haige on harjunud tarvitama (valuvaigistid ja vererõhurohud) tuli kodust tuua (poolteist päeva hiljem!) Ma saatsin ema, seisime seal kahekesi, tahtsime, et keegi oleks seletanud, et mis ja kuidas nüüd edasi. Ma mõistan, et paljudel juhtudel prognoose ei tehta, kuid mingit infot on ju õigus lähedastel saada? Ükskõiksus, üleolek ja tüdimus. Ma mõistan, et kõik meie küsimuses ei pruukinud olla mõistlikud, kuid varasemat samalaadset kogemust pole, kust me peaks teadma, mida täpselt küsima peab või sobib?? Ma sain šoki. Ma maksan kolmandiku oma tuludest sotsiaalmaksuks ja vastu saan...

Kui raamatupoest, kus mind haugutakse, ma saan kergelt lahkuda, siis neuroloogiosakonna intensiivravipalatist ei ole võimalik võtta oma haige lähedane käekõrvale ja lihtsalt välja jalutada.

Ma pole kaks ööd magada saanud. Peas keerlevad mõtted tuttavast haiglavoodis. Sellest, kui habras on inimene. Ma ju tean. Kuid näha oma silmaga, kuidas veel kaks päeva tagasi hambaarstil ja poodlemas käinud inimene üleöö sisuliselt juurvijaks muutub, on häiriv. Äärmiselt.

Lõpuks hakkas sadama.

neljapäev, 9. juuni 2016

Jerome K. Jerome "Novel notes"


See on minu esimene Jerome K. Jerome raamat ja ma olen vaimustuses. Leidsin lugude jutustaja! See raamat on nii minu maitse, et lausa imelik, et ma temani varem jõudnud ei ole. Kaks tahku kirjaniku talendist: sädelev huumor, satiir, oskus märgata naljakat argielus ja otsapidi filosoofiasse kalduvad nukravõitu arutlused sellest, kui ebatäiuslik on maailm - mõlemad eredalt esindatud.

Sügav kummardus kirjanikule raamatu nutika ülesehituse eest. Jerome on sidunud rea lühijutte täisväärtuslikuks teoseks. Neli sõpra otsustasid kirjutada romaani, kuid vahvate lugude arv, millega igaüks neist edvistada tahab, segab neid nende ettevõtmises. Nad korraldavad kokkusaamisi, et arutada tulevaste raamatutegelaste üle, kuid selle asemel räägivad lugusid elust. Väga eriilmelisi lugusid: naljakaid, kurbi, dramaatilisi ja isegi traagilisi. EI põlata ära ka musta huumorit. Nt loos koerast, kes armastas raha või lugu kass-alkohoolikust. Paljudes lugudes on huumor ja draama kõrvuti, nt loos džentelmenist, kes armastas jagada soovitusi. Mõned lood võib paigutada sotsiaalse satiiri valdkond, meenutavad Dickensit, võimalik, et eelkõige Oliver Twisti. Kokkuvõttes ma ei nimetaks seda raamatut lõbusaks, humoorikaks teoseks, mis tõstab tuju. Kuid naerda sellegi poolest saab. Olgu siinkohal märgitud, et kõige rohkem meeldis mulle üks kassilugu, täpseni lugu kassi ja inimeste vahelised suhetest läbi kassi silmade.

Lihtsa lauseehituse ja köitva süžee varjus räägitakse teemadest, mis pole naljakad. Kirjanik arutleb kirjanduse ja kirjanike üle, kurjategijate ja vaeste inimeste ühiskondliku panuse üle, raiskamise ja kriitika üle ja selle üle, milleni need viivad. Selle üle, kas inimene on võimeline muutuma paremuse poole, mispeale meenub ühele sõpradest anekdoot koerast ja kassist ja juba kõik räägivad üksteise võidu: "Aga ühel minu tuttaval...", "Aga mulle rääkis sõber põneva loo...". Räägivad lihtsatest inimestest. Nende muredest ja rõõmudest, pattudest ja heategudest, hirmudest ja kahtlustest, armastusest ja vihkamisest. Elu mitmekesisusest, kirjutatud ja kirjutamata reeglitest. Räägivad  ja räägivad ja romaani kirjutamiseni ei jõua. Sotsiaalsed küsimused vaadatuna läbi huumori ja iroonia prisma. Raamatu peamine küsimus on lihtne: inimene - kes ta on?

 Romaan "Novel notes" koosneb tervenisti lugudest, mille saab naerda ja kohati ka mõelda, mõnikord ehk peegligi ees.

teisipäev, 7. juuni 2016

Lühikesest süütenöörist

Käisin ühes pisikeses raamatupoes. Kaasas olnud koolieelik suundus oma riiulite juurde, mina enda omade. Nagu tavalisel, me oleme selle poe pidevad külastajad. Täna märkasin kohe, et raamatupoe töötaja läks lapsega kaasa ja hakkas kohe ettevaatlikusele manitsema. Läksin lähemale, jälgisin ja imestasin. Laps sirvis rahulikult raamatut - nagu tavaliselt, müüja õiendas, täiesti ebatavaliselt. "Kui sa rikud ära kasvõi ühe lehe, tuleb emal see raamat ära osta." Astusin veel lähemale: "Seda ponikat me ei osta, aga vaata, seda Ellen Niitu meil veel..." Müüja rebis lapsel raamatu käest: "Ei ole sul jah vaja seda vahtida!" Ma võtsin lapsel käest kinni ja ütlesin, et lähme ära, me ei saa osta raamatuid kohast, kus me neid sirvida ei tohi. Müüja jooksis meile poe trepil järgi, vabandas, ütles, et tal on halb päev ja lubas lapsele raamatu kinkida. Ma ütles, et täna me tagasi ei lähe, tuleme mõni teine päev tagasi. Käisime söömas ja teises raamatupoes, sest meil oli üht sünnipäevakingitust vaja. Mõtlen nüüd, et ei teagi, peaks mõnd horoskoobi lehte lugema ehk, ehk on kuu seniidis või kus ta seal käib. Ma nüüd seda raamatupoodi niipea küll ei külasta.

esmaspäev, 6. juuni 2016

Vedamine

Ma olen viimasel nädalal tavatult palju blogides ringi vaadanud. Uudistanud, mis, kes, kus ja kuidas. Selle tulemusena on mul telefonis internetibrauseri avapildiks ühe tuntud blogija aluspesus tehtud foto. Kuidas nii juhtus, ei tea ja tegeleda ei viitsi. Enda meelest olen korduvalt maha võtnud, kuid ükskõik kust backspace nuppu kasutan - ikka jõun nimetatud rümbini fotoni.  Mõtlen siin praegu, et niigi läks hästi, mõtle, kui oleks nt Edgari pilt selliselt ette jäänud... või nt Martin Helme. Mõtle, tahad öösel korraks midagi vaatada, haarad unise peaga telefoni ja hops - Martin hüppab lagedale. Hirmus. Ja hea, et see kord sedasi
.

laupäev, 4. juuni 2016

Kehapositiivsusest

Nimetada ei taha, kuid nägin täna teatritükki, mis on minu poolt viimasel viiel aastal nähtutest halvim. Süžeed ei olnud, mängiti tuntud lugu suvaliste omavahel kokkusobimatute lõikudena. Näitlejad mängisid üle.Tükk venis, inimesed lahkusid poole tüki pealt saalist. Mina tukastasin peale magamata ööd (hakka või uskuma, et kõik on millekski hea, unetuna oleks seda tükki veel raskem taluda olnud).

Mõtlema pani ainult üks asi: enda reaktsioon ülekaalulisele näitlejale kauni daami rollis. Viimasel ajal on ajakirjanduses olnud palju juttu kehapositiivsuse teemal. Mul selles osas vastakad tunded, ühelt poolt ma mõistan, kui oluline on armastada end sellisena, nagu ma olen, tunda end oma kehas hästi. Teiselt poolt on rasvumine siiski probleem, mis teeb inimese haigeks (fakt).

Ma pean end mõõdukalt tolerantseks inimeseks. Kõike ei salli, kuid talun vapralt mõndagi. Täiskasvanute puhul on kehakaal sügavalt isiklik teema, kedagi ei saa ega pea sundima millekski ja ausalt, ega ei huvita ka. Igaüks hoolitsegu oma keha eest (või jätku hoolitsemata) ja elagu siis sellega, mille valmis ehitas. Laste osas pooldan harimist. Nii laste harimist (tervislik toitumine, füüsilise aktiivsuse vajalikkus) kui ka lastevanemate teadlikkuse tõstmist.

Aga see näitleja. Ma olin nördinud. Kirjandusteosest on mälus pilt haprast ja õblukesest, jalgadega vaevu maad puudutavast olendist kuid laval oli tädi - suur ja raskejalgne. Kirtsutasin nina - fui. Kutsusin end korrale - kuule, see on ju ainult näitleja! Lõpuks sattusin segadusse - aga koolinäidendid näiteks? Laste puhul protesteeriksin esimesena märgates diskrimineerimist kehakaalu põhjal. Nii see küsimus minu jaoks lahtiseks jäi. Õhtusöögiks sõin kalapulki sibula - hapukoore salatiga. Salat maitses, kalapulgad olid pigem kiirabi korras, rohkemat ei viitsinud.

reede, 3. juuni 2016

David Mitchell "The thousand autumns of Jacob de Zoet"



Ma tean Jaapani kohta vähe. Wasabi, sushi, origami. Samurai, bonsai ja Miyazaki. Sailor Moon ja Murakami. Üks paari aasta tagune lühike unenäoline reis. Ma tean veidi rohkem, kui nt Uruguaist, suudan nimetada kümmekond assotsiatsiooni ja mõned nimed, kuid kõik see on üsnagi pealiskaudne, peaaegu midagi. Vähe sellist, mis lubaks kas või kaugeltki näha salapärast jaapani hing, astuda pool sammugi lähemale sellesse võõrasse praegugi veel üsna suletud maailma. Kuni “Jakob de Zuti 1000 sügiseni”. See raamat kingib sadu võimalusi näha Jaapanit, millest mul siiani aimu ei olnud.
Olgugi, et raamatu esmatrükk ilmus aastal 2010, tunnistas inglane David Mitchell ühes intervjuus, et unistas kirjutada  Dedjimast, sellest müstilisest, nii Ida kui Lääne poolt ihaldatavast saarest alatest sellest, kui 1994 aastal külastas Dejima muuseumi. Tegelikult alustas kirjanik oma vaevarikast tööd 2006 aastal. Ta kirjutas neli aastat uurides samal ajal peensusteni Jaapani 18. sajandi ajalugu. Uudishimulik Mitchell tahtis teada kõike: märgilistest sündmustest kuni sellele, kuidas jaapanlased habet ajasid.
Seda siirast ja hoolivat suhtumist võõrasse kultuuri on tunda raamatu igal real. Autori viienda romaani sundimatult ja rahulikult räägitud lugu on Jaapanist läbi imbunud. Ma ei tea, kuidas kirjanik seda teeb, ei taha isegi oletada, kuid tal on õnnestunud kirjutada nii, et piirid reaalsuse ja väljamõeldise vahel kaovad.

Kogu lugemise ajal seiklesin mõttes 19. sajandi Nagasakis, tol ajal ainukeses eurooplastele avatud sadamas: ajasin taga hommikust briisi, hingasin sisse lillede lõhnu, tundsin sügise puudutusi.
Süžee on maagiline. Paljude väga erinevate inimeste lood on põimitud tugevaks sõlmeks: Jackob de Zoet, Orito Aibagawa, Ogawa Uzaemon , doktor Marinus. Neil pole mitte midagi ühist, kuid jumalast jäetud saar seob ja lahutab nad igavesti.
Tekst on seda võrd kihiline, et süžee peajoont pole võimalik välja tuua. Iga tegelase saatus on pretsedenditult oluline: vihatud võõramaalane, abitu akušöör, juurteta meremees, armunud troonipärija.
Kirjanik seab ennast salgamata nurgakiviks inimeste teod, valikud ja nende tagajärjed. See on see peen niit, mis läbi kogu romaani jookseb. Kergelt, mitte pealetükkivalt, on see põimitud sõnade ja inimeste, kelle saatused ristuvad tuhande sügise maal, vahele. Ta seob ametniku de Zoeti päeval, mil viimane keeldub allkirjastamast võltsitud saatelehte; Orito, kes naases vangistusse selleks, et aidata sõbrannat; Ogawa Uzaemoni, kes loobus armastatu nimel kõigest;  ja veel kord de Zoeti doktor Marinusega “Phoebus” tule all vahitornis; kapteni John Penhaligoni , kes viimasel hetkel “Phoebuse” tule peatas ; Shiroyama administratsiooni pea, kes suri õigluse nimel, jne.
See on lugu teineteise jaoks võõraste Ida ja Lääne kokkupõrkest. Põrkuvad nii teadused, religioonid, olme, uskumused, huvid, printsiibid kui ka lõppude lõpuks – inimesed. Kaugelt mitte iga kirjanik ei suuda põimida sellise süžee.

Struktuurilt koosneb raamat mitmest jaost, mis on erineva põnevuse astmega. Esimene, ametniku argipäevast rääkiv sissejuhatav osa on rahulik, et mitte öelda aeglane, edasi alatest teisest on selline hardcore actin, et raamatut pole võimalik hetkekski käest ära panna. Tõsi, lõpu poole põnevuse kraad langeb jälle ja viimases osas saabub tuikav ja monotoonne kurbus. Võib öelda, et parabooliline (matemaatikalises mõttes) pinge.
Autori jutustamise viis rõõmustas väga: jaapani kultuuri stiliseeritud imitatsioonid vaheldumisi karmide, liialdatult naturalistlike füsioloogiliste üksikasjadega. Konkreetselt – õrnalt helesinisest taevast ja ööpotti kukkuvast ekskremendist, kaunilt lainetav laht ja anesteesiata tehtud operatsioonist ning pärakusse topitud sõrmed. Vulisevad allikad ja täis oksendatud laevatekil jooksvad pulseerivate veenidega peadeta kanad. Ma olen varemgi sellist võtet näinud (khm, Matthew Corbett nt) kuid sellegi poolest – krimpsutasin nina ja muigasin samaaegselt.
Lõpetuseks olgu öeldud, et ma ei mõistnud lõpuni, miks just “Tuhat sügist” ja seepärast otsisin välja. Tuleb välja, et kui meie ütleme “Hommikumaa” siis jaapanlased ise ütlevad “Tuhande sügise maa” – selline poeetiline nimi, üks mitmest, kui täpne olla. Suurepärane raamat, ma pole lugenud “Pilveatlast” ja teisi Mitchelli raamatuid, kui nüüd programmi.
*
Kirjutama hakkasin äikesejärgsel udusel õhtul ööbikute ja Chopini nokturnide kakofoonia saatel. Vahepeal on öö kätte jõudnud, mul on raamat mitmest kohast üle loetud, plaat ammu otsa saanud ja lindude asemel laulavad konnad. Väsimus ja peavalu on, talutavad.