reede, 29. juuli 2016

Kassist.

Leidsin täna oma kassi. Kahtlustasin juba eile, aga ei julgenud, pealegi tahtsin, et laps oleks lasteaias, kui. Hommikul viisin lapse ära, läksin kuuri, et võtta jalgratas, kuid sain aru, et pääsu ei ole. Tõin taskulambi ja otsisin üles, oli vaeseke tagumise puuriida viimases nurgas. Korra mõtlesin, et kutsun kellegi appi, aga kuni mõtlesin, ladusin riidad ümber, et kätte saada,  kaevasin põllule augu ja matsin maha.

Kahe-poole aastane terve kass, eks ta ikka mürki sai. Nüüd mõtlen, et äkki oleks pidanud laskma ekspertiisi teha. Või... ega see looma tagasi too. Aga uut kassi on hirmus võtta, kui ei tea täpselt, millesse vana suri. Mürki söönud närilised? Tarbekeemia - mul endal on kõik suletud juba üksi lapse pärast. Ega keegi nimelt ju ikka kasse ei mürgita, eks?

Puugirihm jäi kassile kaela, aga teine, talvine... keerutan sõrmede vahel ja ei raatsi kuidagi käest ära panna. Üks vene kirjanik kirjutas kunagi, et anname tükikese hingest igaühele, kelle ära kodustame. Ja et kui see kodustatu meie juurest lahkub, saame oma hingetüki tagasi. Ma hetkel nii väga usun seda, sest hing on ütlemata täis.

Hakkan filmi vaatama.

kolmapäev, 27. juuli 2016

Ken Kesey "Lendas üle käopesa"

Tapeedi panemise kõrvale kuulasin Ken Kesey romaani "Lendas üle käopesa".

Oft: Tapeedi panemine, nagu selgus, on oluliselt aeganõudvam protseduur, kui mulle alguses tundus. Nimelt olen seda nüüd kaks päeva teinud, lapse ja muude toimetuste kõrvalt, kuid siiski - kohusetundlikult, ja pandud on täpselt pool tuba. Tööpäevad tulid vahele ja... küll saab.

Kahe sõnaga: romaan räägib psühhiaatria haiglast, kus minategelaseks on Pealik Bromden, segavereline Ameerika indiaanlane. Kogu tegevus toimub tema nimel, kuid suures plaanis on ta kõigest peegel, milles lugu peegeldub.

Selles Pealiku poolt jutustatud loos on peategelaseks keegi McMurphy, samuti haigla patsient, inimene, keda võib klassikalises mõttes täiesti terveks pidada ja kelle jaoks vabadus on hädavajalik eeldus eksisteerimiseks.  Püüdes vastu seista haigla "süsteemile" ning kasutades selleks peeneid ja mitte nii väga, kohati ebaseaduslikke meetodeid, saab McMurphyst ohver, kas siis oma võitlusmeetodite või pingsalt "normikohasust" taga ajava süsteemi oma.

Raamat on lihtne lugeda, hoogne ja köitev, mis mõnel juhul võib varjutab selle tõelist sügavust. Minus kutsus esile tohutu kogus allusioone, assotsiatsioone ja analooge. Tunne, et ma olen seda juba näinud, ei lasknud lahti viimase lõiguni välja.  Siin on Antiik-Kreeka mütoloogiat  - nt Prometheusist sai ka ohver põhjusel, et soovis teisi aidata. Teksti on lihtne samastada ükskõik millise antiutoopiaga, lihtsalt Ken Kesey on surunud tegevuspaiga piiratud, peaaegu et teatraalsesse ruumi. Üks päev sõbraga proovisime võrrelda Bulgakovi "Meister ja Margaritaga" - ka siin on lugu loos (arutluskäiku ei suuda siinkohal taasesitleda, kuid kahtlustan, et nii ongi parem :D).

Kogu kuulamise aja mõtlesin, et nüüd tahaks väga üle lugeda Dovlatovi "Vähktõvekorpust". Olgugi, et Dovlatov rääkis hoopis millestki muust. Haiglamiljöö ja inimvaim. Ühel juhul see murti, teisel juhul murdus. Ikkagi...  ja siiski, pole kindel, et viitsin.

Oft nr. 2: üldse on mul mingi suur üle-lugemise periood vist tulekul, nüüdki nii mööda minnes, tapeedi panemise kõrvale lugesin üle Vonneguti "Tapamaja, korpus viis..." (aga seekord ei vaimustunud, kahtlustan, et hetk oli vale, liiga palju kõrvaltegevusi, lisaks mõte, et on miljon olukorda, millesse meid pannakse või me juhtume ning meie tahtega pole sel pistmist, ärritas kohutavalt, öörahu huvides on mõistlikum mõelda tapeedist).

Oft nr. 3: tapeedist mõtlemine häirib ka und, sest mustri kokku ajamine on nii raske, et üksööse hakkasin mõtlema, et äkki ma polegi nii tark nagu mulle siiani tundunud on.
;)

Mulle meeldis väga loo konstruktsioon - peegeldus läbi Pealiku tegelaskuju. Ja Pealiku tegelaskuju iseenesest ka, on staatiline ja dünaamiline üheaegselt. Just sellelt tegelaselt ootasin  loo konflikti lahendust ja just tema siseilmast saigi raamatu peamine lahinguväli. McMurphy tegelaskuju see eest tekitab küsimusi. Lähedalt vaadates paistavad tema tegevused liiga lapsikutena, tekib soov keelata ja näidata palju loogilisemaid, agressiivsemaid, intuitiivsemaid ja isegi arutumaid käike. Tekib kahtlus, et siin on mingi autori poolt seatud lõks, millele mina pihta ei saa.

Veel: kõik raamatu tegelased on sedavõrd kirkad, nii detailselt välja kirjutatud, et pildid tekivad silme ette just kui iseenesest. Rahvas räägib, et Kesey raamatu järgi tehtud film on suurepärane, aga - tahaks ja nagu ei viitsi ka. Upd: linki otsides nägin, et 5 Oscarit, tuleb vist ikka vaadata.

(Hetkel muide tahaks üle kõige õiendada Kristallkuuli postituses toodud tsitaadi üle - seal pole vist ühtegi sisulist lauset, millega ma nõustuda saaks aga lõpetan kähku postituse ja jooksen lapsega randa, "kultuursest ja õilistavast" seksist siis kui, siis kunagi hiljem (ma eelistan igal sajal juhul seda va loomaliku, seda puhtalt instinktidel toimivat seksi - oleks see vaid nii lihtne.)

(Oh).

Ühesõnaga, hea raamat. Selles on kõik nagu pruudil: midagi uut ja natuke vana, pluss selge sinise triibuna kumav autori sõnum. On naljakaid kohti ja kohti, kus tahaks nutta. Kõike ja kirssidega, või kuidas see käis.




teisipäev, 26. juuli 2016

Spetsialist Tilda aitab, kus saab

Hommikul lugesin netist järgmise kuulutuse:

- Ma olen 43. aastane ja kardan koguaeg, et mees ei armasta mind enam. Ja veel ma teen koguaeg seda, mida ei taha. Ja veel ta koguaeg joob ja karjub minu peale. Mida ma peaksin enda juures muutma, et ta suhtuks minusse paremini ja jooks vähem?


Naersin üle kabineti nii, et kolleeg käis küsimas, et äkki toob vett või midagi. Olles lõpetanud, püüdsin leida netist küsimuse esitajat eesmärgiga vastata talle, kuid tundub, et mure on juba ammu naljana netti pidi kolama läinud. Aga - ma vastan ikkagi, sest esiteks maailm on väike ning juhus on pime, teiseks ma tean ridamisi inimesi, kes esitavad (heal juhul, halval - ei taipa isegi esitada) sarnaseid küsimusi.

Nii siis, kallis tädi naine, kes sa seda küsisid. Esiteks, ära sa lahku mineku peale isegi mõtle. Juba vanad eestlased teadsid: kes kannatab, see kaua elab. Pealegi, kui mees joob ja karjub, siis tal kindlasti on selleks põhjust. Mine peegli ette, vaata endale sügavalt silma ja mõtle hästi järele.  Ega sa teda koduste või lapsi puudutavate küsimustega tüüta? Oled alati leplik ja tasane, naeratad tihti? Kas välimusega on korras - mõttes füüsiline vorm on ok, soeng ja meik ja ... no saad aru. Usu mind, see on ju loomulik, et kui mees nt istub tugitoolis ja vahib jalgpalli (või flirdib netis teiste naistega - maitse asi, eks)  ja on sunnitud silmanurgast nägema mingit rasvunud kodukitlis tuusti - see kindlalt mõjub ärritavalt. Nii et, korista siis, kui meest kodus ei ole, tee trenni ja kanna bikiine, mida kelmikamaid, seda parem. Nt õlut ette tassides võiks mõne vahva põlle ju ette siduda. Ainult, ma mõtlen. Põlle, siis. Kuula meest, kui mees räägib, aktiivselt, kiida meest, sest tal on ju raske, hoia temast eemale lapsed ja loomad ja õhtuti ole reibas ning indu täis. Ja lõpetuseks - ole enda vastu aus ja sa leiad ridamisi asju, mida enda juures muuta.

Edu soovides,
spetsialist Tilda.

Nii, ja kui nüüd kellelegi tekkis veel küsimusi, siis kommentaariumisse, palun.

pühapäev, 24. juuli 2016

Kassist, arvutist ja telefoni kaantest.

Mul on kass kadunud. Juba kolmandat päeva, seejuures viimati nähti teda oksendava ja loiuna. Aga ei taibatud mulle öelda. Ja kas ma isegi oleksin taibanud kohe arsti juurde joosta, kassid ju ikka vahest oksendavad. Ükskord ta oli mil ka mürgituse saanud, ta on igati tubli hiire- ja mutipüüdja ja eks oli siis mõne mürki söönud hiire saanud. Ma arvan. Sest nimelt ju ikka keegi kasse ei mürgita? Igatahel tol korral jäi ellu, sel korral tundub et mitte. Mu kass pole kunagi nii kaua kadunud olnud ja ööbis alati toas, sest meil siin on rebased. Lapsele ütlesin, et kiisu läks vist sugulastele külla. Ümbruskonna olen juba korduvalt läbi kamminud - et laps kogemata laiba otsa ei jookseks. Laipa pole, ootan veel nädalakese, siis hakkan uut kassipoega vaatama. Nii kahju on.

Minu 6 või 7 aastat vana Dell heitis hinge. Onju, täpselt siis, kui mul on vaja osta kõik võimalikud liistud, kardinad, rulood (ma ei teadnudki, et nad mul nii koledad on enne, kui nüüd akende eest ära võtsin. Fakt on see, et tagasi neid enam küll panna ei taha.), pistikud ja voolujuhtmed ja veel umbes miljon pisiasja (nt on mul nüüd uus ruuter, sest vana hukkus teisaldamise käigus). Tuttav it-huviline lubas küll arvuti taaselustada, seniks on mul lapse tahvel ja telefonid. Ajalooline hetk, muide, esimene kirjatöö ja üldse kasutuskogemus tahvliga (va e-raamatud). Arvustust ei viitsi kirjutada aga pole nii hull kui ette kujutasin. Trükkimine on küll koleaeglane. Proovisin vana arvutit ise ka "parandada" - kruvisin lahti ja lasin kuuri all kompressoriga tolmust puhtaks - aga see ei aidanud. Ühesõnaga, saab korda või ei saa, uue ostan ikkagi. Mõne äriklassi Delli kindlasti - pole teab mis ilusad aga töökindlad see-eest, nii mina usun.

Ja tegelt tahtsin positiivsetest asjadest kirjutada. Aga no sõrm on juba krampis (vt  osa "harjutusi tahvliga").  Töömees, kes luuas aidata tapeedi seina, teatas, et täna ikka ei saa. Nii et ma lähen ja panen selle nüüdsama ise ära. Nii möödaminnes, vot.

Ah, ja muru tahab ajamist, ja kõik tahab rohimist ja marjad ja kurgid korjamist ja laps tahab hoopis ujuma ja... Viu,viu,viu,viu.

laupäev, 23. juuli 2016

Haruki Murakami "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad"


Kui ma pean ootamatult vastama küsimusele, kes on minu lemmikkirjanik, ütlen alati, et Murakami. (Tegelikult on see üks veidramaid küsimusi, mida inimeselt küsida saab. Ma ju muutun koguaeg - vanus, elukogemus, väärtushinnangud, iseloom jne. lugemus ka suureneb, samas raamatud ei muutu. Õige küsimus kõlaks minu meelest umbes nii: mis sind täna erutab? meeli köidab, puudutab?)

Igatahes, seletamatul põhjusel on mul Murakamiga väike vahe sisse tulnud ja nüüd, üle mõne aja on see nagu sõõm jahedat vett kuumal suvepäeval. Nii tuttav ja nii hea.

"Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" * - julgen öelda, et parim, mida ma Murakamilt lugenud olen. Siin on kõike, mille eest ma Murakamit armastan ja tema juurde ikka ja jälle tagasi tulen.

Absoluutselt minu raamat, vaikne ja rahulik. Lihtne jutustus, mida on kerge lugeda, ilma et see välistaks tekstis sisalduvat sügavalt filosoofilist suunitlust. Melanhoolia, reisid sisekosmosesse ja alateadvusesse. Mitmed lahtised otsad ja topeltpõhjad. Siin on Jaapani kultuuri tugevalt juurdunud mõtisklusi surmast ja enesetapust. Sõprusest ja selle kaotusest. Hirmust kaotuste põhjuste mõistmise ees - küsimused jäetakse esitamata, elatakse edasi. Reaalsetena näivad unenäod ja olevik: mis siis, kui uned on rohkem päris, kui olevik seda ongi? Aga mis siis, kui unes muututakse teiseks isikuks ja tehakse koledaid tegusid, vägivallatsetakse või lausa tapetakse?

Kõik see juhtub peategelase Tazaki Tsukuruga, kes talle arusaamatul põhjusel kaotas tudengipõlves neli sõpra, õigemini sõbrad otsustasid temaga enam mitte sõbrustada. Nüüd,  38 aastasena, tänu ühele kenale naisele, otsustab Tazaki välja uurida, mis siis tema nelja sõbraga (Punane, Sinine, Valge ja Must) tol korral juhtus. Tulemusena leiab peategelane enda - Värvitu Looja Tazaki Tsukuru.

Vaatlev ja isegi budistlik, ma teisiti ei oska öelda. Räägib hetke nautimisest, elu mõttest, eesmärkidest ja nende poole liikumisest läbi töö,  kahe jalaga ma peal seismisest. Ma tahtsin teha seda, järelikult ma hakkan terve elu tegema seda ja mitte miski ei suuda mind ümber veenda. Selline on Tazaki. Ta konstrueerib raudteejaamu, ta on ehitaja, ta on arhitekt, ta on looja. Ta loob midagi füüsilist, midagi, mida saab katsuda ja mis toob inimestele kasu. Ei mingit vaimset jura,  traktaate või filosoofilisi uurimusi, ei mingeid dissertatsioone või kahtlaseid ärisid nagu koolitused või turundus. Ainult füüsilised objektid, mis on inimestele vajalikud ja kestavad kaua.

Mõtlesin, et ma olen ta peale kade. Tema kehalisuse ja loomingulisuse peale. Kadestan teda, kes suudab oma enda kätega luua midagi füüsilist. Aga tema? Tema on ebakindel. Tema, kes ta seisab nii tugevalt kahe jalaga maal, oleks ükskord peaaegu surnud oma ebakindluse tõttu, selle tõttu, et oli veendunud, et on värvita ega kujuta endast midagi. Mina aga kadestan teda.

Tundub, et vanameister eemaldub fantastikast ja fantasmagooriast, siin ei ole teisi maailmu või veidraid tegelaskujusid, rääkivaid lambaid või päkapikke.
"Värvitu Tazaki..." pole nii suur ja mitmekihiline nagu "1Q84", mitte nii raske nagu "Kafka mererannas", mitte nii müstiline nagu "Hard-Boiled Wonderland and the End of the World " ja mitte nii depressiivne nagu "Norra mets". Selles on rohkem valgust, lootust ja sisemist rahu. See on sügisene ja küps raamat, milles peegeldub nii nagu esimese öökülma poolt õhukese jääga kaetud loikudelt peegelduks, ühe tavalise inimese elu. Eranditult mentaalne mõnu.

See on üks neist raamatutest, mida tasub võtta kaasa üksikule saarele, kosmosesse või võõrale planeedile, unedesse ja paralleelsetesse reaalsustesse. Üks neist, mis räägivad kõige olulisemast. Millest täpselt, peab igaüks ise otsustama.

*ma tegelt lugesin inglise keeles ja alles praegu avastasin, et on eesti keeles ka täiesti olemas. Mis on rõõm, loomulikult.

teisipäev, 19. juuli 2016

Tänaseid kohtumisi


Kõrbenud rasva, sigaretisuitsu ja liisunud õlle järele lõhnava bussipeatuse lähedal asuva kiirtoiduputka juures, päikese käes uinunud kohalike joodikute vahel märkan kahte tuttavat naist. Teretan - tavaliselt meie suhtlus sellega piirdub. "Tilda!" hõikasid täna naised. Pöördun ja vaatan tagasi - Tildasid meie kandis palju ei ole. Jäätist süües sündis vestlus. Naised sõimasid valitsust ja riiki, pillamise ja koonerdamise pärast. Kaebasid meeste ja laste peale, samuti laste meeste ja meeste laste peale. Sõimasid kuuma ilma ja küsisid, kui palju ma teenin. Kui palju teenib minu laps ja kassi olemasolu nad vist ei tea. Küsisid, mille peale see kõik kulub. Vaatasid mind tähelepanelikult igast küljest, täpsustasid pikkust ja kaalu, vaatasid krae vahele nägemaks maika silti, küsisid hinda ja sõimasid taevast olgugi, et ma niigi valetasin. Katsusid seeliku materjali kvaliteedi küsimuses, sõimasid rõivatööstuse üldist kvaliteeti. Sõimasid sulanud jäätis ja ennast "muudkui sööme ja sööme", istusid lõbusalt naeratades jalgratastele ja väntasid ära. Lehvitasin.
***
Woman with Bicycle, 1952 by Willem de Kooning

esmaspäev, 18. juuli 2016

Remondist. Ja vastutusest.

Ma värvisin köögiseinad! Mitte eriti mööda minnes, kuid see eest selgelt mitte-valgeks, heledaks ja päikevalgust võimendavaks. Helebeežist (mis, muide, ei häirinud) valkjaskollaseks,  mis paistab rõõmsam.

Tähelepanekuid:
Kõik võtab aega rohkem, kui ma alguses ette kujutasin.

Pahteldamine, mida pidasin kõige keerulisemaks, on täiesti tehtav. Lihvimine samuti. Ma olen näinud lohakalt tehtud seinu ja mõttes olin juba leppinud - peaasi, et saavad puhtad jms. Üllatuseks said minu omad igati kenad, kuigi tegin esimest korda (kõike).

Liistude ja äärte teipimine võttis sama kaua aega kui värvimine. Lisaks ma ei teadnud, et teip tuleb ära võtta kohe peale värvimist enne kui värv kuivab. Mina võtsin järgmisel päeval ja see oli igavene nokitsemine, et teip värvitükkideta ära saada.

Materjalikulu: värvi ostsin müüja ütlemise järgi. Värv, mis pidi katma esimesel korral, seda ei teinud vaatamata sellele, et erines vanast vaid mõne tooni võrra. Värvisin kaks korda ja kogusest, millega oleks pidanud saama katta üks kord, piisas kaheks kriipsu pealt.

Põrandaõliga nii hästi ei läinud, müüja arvutas, et mul on vaja neli liitrit, ostsin viis ja kulus üks. Mis ma ülejäänud neljaga teen, ei ole teada.

Ma pole füüsiliselt teab mis nõrguke - aastaid joogat ja jooksmist jm, kuid värvimine oli raske. Lõpetasin öösel pool kolm, pikutasin voodis ja mõtlesin, et kui sellega hakkama sain, siis saan kõigega. Kui hommikuks käed-jalad küljest ei kuku, tapeedin toa ka ära. Vaatamata, et käed jätkuvalt otsas, on tuba  siiani tapeetimata. Sest vahepeal olid rannailmad ja (ja ma ei oska tapeeti panna ja väsimus tohutu) kolisin hoopis köögi tagasi, sest põlve peal söögi tegemine, isegi siis, kui teha vaid hommikuputru, on nõmedus kuubis.

***

Vastutusest mõtlesin. Juba seal Vonneguti paiku. Et mina ei viitsiks iial enda pärast remonti teha.* Ma võiks vabalt elada hurtsikus, peaasi, et oleks puhas ja elementaarsed mugavused - vesi, vool, vesiklosett. Ja umbes nii ma siia kolides tegutsema hakkasin - sõidetav tee, vesi, vool, ahjud. Mingil hetkel mõtlesin, et miinimum on tehtud, edasi saab aegapidi. Kuni nüüd suve algul keeldus üks lapse sõber kasutamast meie tualetti, sest meil, khm, ei ole ust ees. No lihtsalt, seinad on, uued, aga uksi veel pole. Mu süda kukkus kildudeks. Minul lapsepõlves sõbrad külas ei käinud, alguses ei lubanud ei ema, hiljem häbenesin ise - sest kodu oli räpane ja räämas. Oma lapsele sama ei taha. Ma loomulikult saan aru, et kodud on erinevad, erinevalt ilusad ja õnn ei peitu uues tapeedis, kuid mingi piir siiski on. Ükspäev tõi laps tuppa peotäie õitsvaid heinu ja teatas, et tõi mulle suve tuppa. Ma olin nii uhke, et ta juba oskab, selliselt, abstraktselt. Puhtus õnneks ei ole teab mis kulukas.

(Mõtlesin teha nalja, umbes, et eesmärgiks on Instagrami-kõlbulik kodu, aga ei... hetkel tundub kuidagi mage).

Neli tööpäeva ja siis ikkagi tapeet. Ja uksed tellisin ära - kolm - wc, sauna pesuruumi oma ja magamistuppa - seal küll vana on, aga kui juba, eks.

* ja palju muid asju ei viitsiks veel. Söögiga oleks kordi lihtsam, aed võiks olla kordi väiksem. Mõte sellest, et minust sõltuvad muu hulgas lapse söömis- ja liikumisharjumus või selle puudumine. Mõnikord vaatan teda ja näen, kui paljus ta on minu moodi ning ma ei suuda otsustada - on see rohkem armas või õudne. Ta pahandab kasutades samu näoilmeid, mis mina! Ja siis veel kõik maitseküsimused! Ma mõistan, et ta on isiksus, suur ja imeline ja et kodu on vaid üks paljudest keskkondadest, mis kujundavad tema igasugused maitsed ja hiljem ta valib või omandab. Minu asi on näidata, et tal on valikuid. Nö menüüd tutvustada. Aga see ongi keeruline, näidata, kuid mitte tema eest ära otsustada.
.........................

Eile teatas laps rannas silla äärel seistes: "Emme, ma tahan ka peaga vette hüpata, nagu suured lapsed!" Oh, oleks ma sel hetkel riietega olnud, oleks sama kiirelt vette tormanud nagu eile tormasin,  karjudes seejuures: "Ei tohi! Ei tohi! Seisa!" Eile ta siis ei hüpanud, aga päris kindlalt ju iial ette ei tea..

Ühesõnaga, puhata ja mängida tahaks.

***
Seda veel, et (pikad postitused on enamasti nõmedad, eks;)), kui minna peale tööpäeva lõppu poodi ning osta kolm pudelit konjakit ja üks üllatusmuna, siis järjekorras seisvad mehed elavnevad, märgatavalt.
- No jah, magus on ju ebatervislik.
- Komplektist on puudu pakk sigarette.
- Ja pakk kondoome.
- Ma võin vabatahtlikult kaasa tulla.

Võeh, oleks mõni feminist lähedal olnud, oleksin appi karjunud. Aga salaja natuke naljakas ka. Ma ei hakanud seletama, et mulle ei meeldi joobes peaga seksida. Ja et suitsetavad partnerid maitsevad kehvemini kui mittesuitsetavad.  Ise suitsetan ka, aga väga harva ja lapse eest salaja ning mitte seksi kõrvale.  Äärmisel juhul pool sigaretti peale.

Upd: ja nüüd ma hakkasin mõtlema, et mul on sigaretid ikkagi tihedamalt kui seks.

neljapäev, 14. juuli 2016

Lasteaiast ja lastevanematest

Marca kirjutas lastehoiust ja pretensioonikast lapsevanemast ja mul vererõhk kohe tõusis. Mul on lasteaiaealine laps ja meil on ka selliseid lapsevanemaid (usun, et nad jagunevad protentsuaalselt võrdselt üle ilma, ehk siis, et iga aia või hoiu kohta on mõni või natuke rohkem).

Ma pidin lapse aeda panema pooleteise aastaselt ehk siis kohe, kui emapalk lõppes ja põdesin väga. Eks ma olin ju enne igasuguseid õudusjutte kuulnud ja lugenud ja siis minu pisike, minu väike päike ja südameke ja silmatera! Ma pole loomult teab mis leplik ja eeldasin, et tülisid tuleb palju. Juba enne lapse aeda panemist mõtlesin, et kuidas siis oleks õigem käituda, kui midagi ei meeldi. Kas öelda ja elada hirmus, et hiljem elavad õpetajad end minu lapse peal välja. Või olla vait ja kannatada nii kaua kui võimalik või... Usun, et lapse lasteaeda panek oli minu suurim lapsega seotud stress siiani.

Ja laps sai pooleteise aastaseks ja läks ja see kõik läks meil väga lihtsalt. Nüüd on kolm aastat täis ja ma olen südamest tänulik nendele inimestele, kes on suutnud panna mind uskuma, et mu laps on hoitud ja isegi armastatud (siiralt usun) isegi ajal, mil mind tema kõrval ei ole. Ja seda aega on ju kuni 35 tundi nädalas! Selle pisikese raha eest, mis ma igakuiselt maksan (omavalitsus maksab enamuse) temaga tegeletakse. Mõttes teda mitte ei hoita seal elus, vaid temaga tegeletakse - tal on trennid ja ujumine ja laulu- ja tantsutunnid, kunsti- ja käsitöötunnid, teda õpetatakse lugema ja arvutama, temaga mängitakse, talle loetakse raamatuid. Ta magab seal lõunaund ja saab kolm korda sooja sööki. Seejuures sööki, mida ta hiljem ka minult kodus nõuab "Tahan pruuni kastet nagu lasteaias või kartuliputru lihatükkidega või kiselli nagu lasteaias jne". See tähendab, et talle maitseb. Mingi programmi raames saab iga laps päevas portsu piima või piimatooteid ja teise programmi raames iga päev ühe puuvilja. Ma olen kindel, et meie lasteaias saavad paljud lapsed süüa paremini kui kodus.

Lapsega käiakse õues vähemalt kord päevas, jalgrattapäev üks kord nädalas, talvel käiakse kelgumäel, aias on aiamaa, kus iga rühm midagi kasvatab. Matkad ja jalutuskäigud, väljasõidud, ühised teatri- vms külastused. Õppeperioodil on iga kuu üks teatrietendus lasteaias sees. Vist igaastased kohtumised erinevate ametkondade esindajatega - suvehakul päästeametnikega rannas, sügisesed Lõvi Leo helkuritunnid. Ja nii edasi, ma võiks veel pikalt kirjutada.

Mu laps armastab oma õpetajaid. Kolme aasta jooksul on vahetunud nii õpetajad kui õpetajate abid, ma olen iga kord uut ja hullemat pejanud (eks kõlakad liiguvad ju kõige kiiremini) ja täiesti asjata. Meil on olnud erinevaid õpetajaid, nüüd on tükiks ajaks pidama jäänud ja väga loodan, et veavad välja lõpuni: üks noor, väga konkreetne aga õiglane, hästi energiline, tegus ja naerusuine naine ja teine pensionieelik - suur ja pehme, koguaeg midagi seletav, kanaema tüüpi. Kasvataja abi on ka nooremapoolne, malbe ja alati, alati! naeratav.

Ma näen ise ja näen ka lapse pealt - mu laps on seal hoitud ja oodatud. Kõik kasvatajad tulevad hommikul lastele riidehoidu vastu, igaüks omal moel, kuid kõigil on alati lapsele midagi ilusat öelda või küsida. Kõik oskavad rahustada mu jonnivat last paremini kui mina - mitu korda olen näinud ja imestanud (mulle on öeldud, et ma luban oma lasele rohkem, kui mõistlik oleks ja ma tean, et mu laps on kange iseloomu, suure sõnavara ja oraatori ning organisaatori sugemetaga kasvataja jaoks kindlasti mitte kõige lihtsam frukt). Ja milliseid patse nad mu lapsele pähe punuda viitsivad veel!

Kolme aasta jooksul mäletan kolme korda, kui olen pöördunud rühma õpetaja poole pretensiooniga. Ükskord oli nii, et läksin järgi, ilm oli väga palav, õpetajad seisid varjus, lapsed aga mängisid päikese käes ja mütsideta. Ütlesin õpetajale, et nii suure päikesega peab lapsel päikesemüts peas olema. Rohkem pole pidanud ütlema. Ükskord oli ajal, kui laps ei osanud veel ise peput pühkida ja märkasin, et teda kas ei aidata üldse või ei aidata seejuures piisavalt ja  rohkem meil seda probleemi ei olnud. Ükskord oli lahtise õuevära probleem - lapsed jooksid sissesõidu teele, kus on küll sissesõidukeeld kuid millest mõned vanemad siiski kinni ei pea. Mind võeti kuulda ja nüüd on värav alati kinni. Ja rohkem ei mäletagi. Ühelgi korral ei tekkinud tüli, õpetaja kuulas rahulikult ära ja lubas olla tähelepanelikum vms.

See eest olen kuulnud, et on lapsevanemaid, kes pole rahul igasugu asjadega. Muu hulgas sellega, et mingil ajal olid lastel tõesti tihti riided valesti seljas. Ma kuulasin siis ja imestasin - see oli aeg, kui lapsi õpetati riietuma iseseisvalt. No pani särgi või sokid pahupidi või tagurpidi selga ja keeldus ümberriietumast - kah asi. Ausalt - see mu meelest on kõige väikesem probleem üldse. Pani kummikud valesse jalga - kõndigu siis selliselt, kuni aru saab, et õigesti on mugavam.

Väga imestasin inimestasin kevadel tuludeklarit esitamise aegu. Nimelt väikese lisaraha eest saab laps käia lasteaia ruumides toimuvates teadusringis, loodusringis, tantsuringis, kunstiringis jms. Korraldus on lapsevanema jaoks väga mugav - tund enne koju minekut viib kasvataja nö ringilapsed ise ringi, vanemal vaja vaid tavapärasel ajal või tunnike hiljem järele tulla. Tähendab, et ma ei pea last ise kuhugi spetsiaalselt vedama. Raha maksame nende nö lisaringide eest sulas, otse läbiviijale ehk siis tõenäoliselt läbiviijad seda maksuametile tuluna ei esita. Vastavalt - lapsevanemad selle pealt tulumaksutagastust ei saa. Terve talv olid kõik ringidega väga rahul ja siis korraga avastasid. Korraldati koosolekud, juhendajad tõmmati liistule eesotsas lasteaia juhatajaga, kes "võimaldas sellise korralageduse ja pettuse". Ma paarile tükile proovisin seletada, et FIE peab maksma maksuametile väga suure osa oma tulust ja kui me nõuame, et kõik toimuks ametlikult, siis maksame selle võrra rohkem ja et see on kindlasti suurem summa, kui see, mis ta kevadel tulumaksutagastuse näol saaks. Rohkem maksta ju keegi ei taha.Ausalt, ma pean end ka korraarmastajaks, makse maksan ja liiklust ei riku, aga antud juhul süda üldse ei valuta - raha, millest on jutt, on tõsiselt väike ja olukord keeruline.  (Juhendajad pole huvitatud lisatulu näitamisest riigile ilmselt põhjusel, et viibivad lapsehoolduspuhkusel - st emapalga kõrvalt ju ei tohi teenida või siis ei tohi rohkem, kui - ma ei mäleta praegu). St, minu meelest on oluline, et mu laps saaks käia tantsimas ja teadusringis - sest talle väga meeldib seal käia. Kui juhendajale ei ole kasulik seda ringi teha - siis ta seda ei tee ja minu laps ei saa enam teadus- ja tantsuringis käis. Aga ei, inimeste korraarmastus või ma ei tea, mis asi (kahtlustan, et puhas väiklus, kadedus ja kius tegelikult) on suur - neil jäid ju mõned eurod saamata ja teine näed saab ja kirjutati. Igale poole. Tulemus on see, et nüüd me ei tea, millistes ringides lapsed sügisest jälle käia saavad ja millised ära jäetakse. Mis on ju kurb.

Ma jätan siinkohal jutu kokkuvõtmata - ma olen öö otsa magamata ja mitte et kõige teravam pliiats hetkel. Aga tahtsin kangesti öelda, et on -  vaatamata levivatele õudusjuttudele - (ja minu üllatuseks) on ilma peal väga toredaid lasteaedu ja õpetajaid ja debiilseid lapsevanemaid on kah, protsentuaalselt jagunemist ei suuda hetkel oletada :D

Kurt Vonnegut "Deadeye Dick"

Vonneguti raamatute arvustuses võib vist piirduda üksnes kirjaniku nimega. Või isegi see on liiast, piisab telefoni klõpsust - raamatu peal on ju nimi kirjas.
Vonnegut on Vonnegut on Vonnegut ja seda ka sel korral. Ja ma armastan teda, palavalt. Tema kordumatut sõnakasutust. Tema irooniat ja tema sarkasmi. Lihtsust ja sügavust. See on see juhus, kui "kuidas" on vähemalt sama tähtis, kui "millest". Tema tekstidel on eriline rütm ja meloodia. Nii selgelt tajutavad, et iga viimane kui sõna tabab täpselt täkkesse.

Vonneguti teemade ring on piiratud, kuid minu meelest on see ok. Sest maailmas ei olegi teab mis palju tõeliselt olulisi teemasid. Mis saab olla tähtsam sellest, et inimkond hävitab iseennast, inimesed hävitavad oma liigikaaslasi juhindudes jumal teab millest, nt kummituslikest riiklikest huvidest? Sellest kirjutabki, seejuures fantastiliselt andekalt. Ta on üks vähestest autoritest, kes oskab rääkida suurtest asjadest lühidalt, liigsete sõnadeta. Ja seda viisil, mis pöörab lugeja hinge pahupidi šansita see iial endisesse asendisse tagasi saada.

Paistab, et 20. sajandi lõpu poole tundus kirjanikule, et kõige rohkem ohustavad maailma pommid. Mõnes mõttes õnneseen, et ei elanud tänaseni, kui siinilma (igasugu tasandite tegelikult) vägevamad on kaugemalegi läinud: pommid on saast, kasutult seisvad territooriumid, ühekülgne hukkamõist. Milleks pommid, kui võib piirduda inimeste utsitamisega üksteisele kõrri? Efektiivsus on sama, kui mitte suurem, see eest milline kokkuhoid majandusplaanis...

Rääkides konkreetsest teosest: hilisem Vonnegut ei ole nii kege nagu varane, kuid sellegi poole kaunis. Tilluke, täiesti tundmatu linnake. Tundmatu linna tundmatud elanikud tegemas kohati kummalisi asju. Jutustaja perekond - panoptikum igas mõttes. Isa - ebaõnnestunud kunstnik, ema - mingi ebamaine olend, pojad - üks, kes põgenes esimesel võimalusel, teine, kes hakkas vabatahtlikult teenijaks ja vanemaks oma vanematele. Tegelased, kes on mahlased ja ilmetud üheaegselt - Vonnegut on selles ületamatu. Ja veel on ta tugev maailma lõppudes (isegi, kui need mõnel juhul on lokaalsed) ega loobu sest selgi korral. Antud juhul ei ole  "Kullisilm" hellitusnimi. Nii kutsutakse topeltmõrva sooritanud peategelast Rudy Waltzi pisikeses kodulinnas. Relvad, isad ja pojad, teadus, ravimitööstus ja narkootikumid, rumaluste ja paradokside kompott. Rudy otsib vastuseid arusaamatu ja ebaõiglase maailma küsimustele, kuid kaotab neis otsingutes enese. Muutub heidikuks ja neutrumiks (sootuks - ma ei tea, kuidas eesti keelses versioonis tõlgitud on?).
   
"Äkki see on saatuse tahe, -  ütleb jutustaja ja see on Vonneguti hääl. 

Hakkasin mõtlema, et Vonneguti raamatutes on peene niidina sees mingi religiooni teema ka. Mingi läbiv ebaselgus ja arusaamatus maailmakorralduslikest protsessidest (?). Peaaegu kõik Vonneguti kangelased on olukorra vangid, seejuures nad mõistavad oma olukorda ja abitut seisundit. Ja see toobki nad nende tagajärgede ja pähe mitte mahtuvate situatsioonide juurde.
Moraal on ka minu meelest lugusid läbiv ja umbes selline: võta maailma nii nagu on, ära proovi seda muuta. Võta elult, kõigist tema ilmingutest, kõike, mis võimalik. Naudi. Teise osaga ma olen nõus, esimene minu olemusega ei klapi. :)

"Kullisilmast" jäi kummitama vastutuse teema. Lapsevanema vastutus, kui täpne olla, aga sellest tahaks eraldi, läheb pikaks.

Et siis, naudin.
Eesti keeles ilmus 2008. aastal kirjastus Tänapäeva sarjas Punane raamat.

esmaspäev, 11. juuli 2016

Põrandad

Puhkuse alguses, kui oli palav ja veetsin iga päev mitu tundi rannas (sest laps on mul hülgesoost millegi pärast), mõtlesin, et teen veel selle ja selle aiatöö ära ja siis võtan aega ja lakin varbaküüned roosaks! Laki isegi ostsin ükspäev  - no toidupoest, aga ikkagi, valmis. Eile, olles endalt mitukümmend aastat vana mitut värvi (paadi!)laki- ja õlivärvitolmu saunas maha leotanud, otsustasin, et piisab, kui lõikan küüned lühemaks. Ja lõikasingi, juba pool unerohuuimasena, kuid siiski - tehtud, täna esimene puhkusejärgne tööpäev, sukad on hommikust saadik jalas ja ikka veel terved, nii et, ma ei tea, elu on ilus.

Osaliselt põhjusel, et sõin just lõunat, mille eile sauna eesruumis ühe auguga pliidil valmistasin - värsket keedukartulit hakklihakastme ja värskelt marineeritud kurgiga (purgi sees oli mõra, ei hakanud keldrisse viima). Peale mitut päeva, kui sõin... huvitav, mida ma sõin, mäletan sõbranna toodud suitsuvorsti haukamist otse latist leivata piimakohvi kõrvale. Lapse poolt aiamaalt toodud (veel nõks liiga pisikesi) naeriseid ja porgandeid, kurke ja tomateid ja marju. Veel oli sõbranna grillitud liha, üks burks ja igahommikune kaerahelbepuder. St, peale mitut päeva juhuse ja looduse poolt dikteeritut menüüd oli tänane lõuna puhas gurmee.

Töömees ütles, et tassi mööbel välja ja kisu vana tapeet seinast, ma tulen õhtul ja lihvin põranda paari tunniga puhtaks, katame kinni ja saad kohe tapeeti panna. Ja ma tassisin ja kiskusin, pikalt ja põhjalikult (mitu kihti pestavat tapeeti üksteise otsas). Lõpuks töömees tuli ja lihvis põrandat, KOLM PÄEVA.

Ma olen koguaeg muretsenud, et ma midagi teha ei oska. Peale lihtsamate aiatööde ehk. Täna hommikul seoses ühe kolleegi vallandamisega arutasime just paari teisega, et meiesugustele, inimestele, kes on aastaid tööl pigem käinud, kui teinud, on raske, kui x hetkel oled olukorras, kus oled sunnitud hakkama lisakas asjatamisele või hoopis selle asemel midagi füüsiliselt tegema. Ja kui see on veel midagi korduvat ja monotoonset ja... hirmus, ühesõnaga. Meil oli täna vaikne, ma alustuseks ja suurest igatsusest paberraamatu järele (kes siis puhkuse ajal kodus raamatuid loeb!) lugesin mõnuga paar tundi garderobi kapist leitud ilmselt kunagi vahele jäänud Haahtela, LR 4-5/2014, "Kadumispunkti" - sai parem küll.

Aga nüüd, kodanikud lugejad, ma õppisin ära! Nimelt ma oskan nüüd kasutada relakat! Harjaga ja liigapaberiga ja lintlihvi ja taldlihvi ja (täiesti ulme, milliseid lihve ma nüüd kõik näinud olen!). Põrandalihv virutas mu kohe esimese hooga üle toa vastu seina ja kihutas vastassuunas minema, nii et seda siis mitte, kuid... mul on nüüd igasugu lihvimiseplaane! Üks veneaegne sektsioonkapp, millest saab elutoakummit ja siis üks taburet ja... Laps, nii palju kui ta selle asja sees kodus oli, aitas ka - seisis minu kõrval ja tõmbas peoga mu ripsmetelt tolmu.

Aga, mul on nüüd mu unistuste põrand! Eile sai esimene kiht õli (pähklipruuni!) peale. Täna saab teine. Siis katan kinni ja kutsun krohvija. Nimelt on mul toas korstnajalg, mis oli maja eelmiste omanike poolt kipsiga üle löödud ja tapeeditud. Korstnapühkija oleks kevadel seda nähes peaaegu, et minestanud. Nüüd lõhkusin maha, sest kui juba, eks. Kipsi siis, mitte korstnajala. Ja eile otsustasin, et narr oleks hakata köögimööblit tagasi installima ammu värske värvi järgi nutvatele seintele - värvin need ka korraga üle. Sest järgmise palgapäevani on meil menüüs nüüd nagunii peamiselt aia-ja metsasaadused (olemasolevat tapeeti oli liiga vähe, ostsin uue) - mis muu hulgas on ju tervislik. Ja tegelt on sügavkümas liha ja kala ja üldse, kõige kõige rohkem häirisid mind siia kolides kulunud lakiga põrandad. Ükskõik, kui tihti ja põhjalikult ma neid pesin, nad nägid välja ühtemoodi koledad.Ma olen nii väga rahul, et need nüüd tehtud saavad.

esmaspäev, 4. juuli 2016

Hommikuseid küsimusi

Huvitav, kas ma oskan tapeeti panna?
Kas mul on piisavalt tapeeti?
Kui ma laeliistud ära võtan, kas ma nad siis tagasi ka saan?
Aga põranda omad?
Akende ja uste ümber olevaid ilmselt ei saa - liimitud, murduvad?
Kui palju maksavad uued liistud?
Kui palju maksab põrandalihvija rent?
Kas tööriistalaenutuses on järjekorrad?
Kui palju põrandalakki vaja on?
Millist lakki osta?
Kaua lakk kuivab?
Kes aitab mööblo välja?
Kui ma oma vana mööbli juppideks võtan, kas siis pärast kokku ka saan?
Palju ma trahvi saan, kui põletan vana diivani lõkkeplatsil?
Või oleks odavam ikka jäätmejaama toimetada?
Kas nad diivaneid võtavad vastu?
Kas teine poolelus diivan elab üle transportimise teise ruumi ja tagasi?
Kas tõsta vana mööbel tagasi või tassida kõik lõkkesse ja elad ilma kuni ajapikku uue saame?
Kes mulle pärast kardinapuud tagasi paneb?
Kuidas vana tapeet seinast ära saada?
Kust saaks pappkaste asjadele?
Kas ma tahan venda appi paluda või prooviks ikka ise?
Kas lakitud aknalaudu saaks valgeks värvida?
Äkki ostaks lihtsalt uued kardinad? 
Kas... ja kuidas ja...
Ne.
...

pühapäev, 3. juuli 2016

Niels Fredrik Dahl "Eelmisel suvel"

"Tol õhtul ilu temast õhkunud säärast jahedust, millesse ma võib-olla armusingi, sest see oli liiga täiuslik. Ma tahtsin selle jaheduse hävitada. See on igatahes päris šikk mõte. Hiljem olen end vist tabanud seda jahedust, sõltumatust ja kõigutamatust aeg-ajalt taga otsimast. Selle asemel olin saanud kõikvõimalikud teised olekud pealekauba, nii et vähe polnud. Mõistagi on see armuavaldus, kui inimene end teisele nii täielikult avab. Et jahedus ja kõigutamatus reserveeritakse vaid ebaloomulike sündmuste ja võltsi osaluse tarvis - sest kui meile küllalt lähedale tulla, ei ole me sugugi väga jahedad, sõltumatud või kõigutamatud. Mitte keegi meist, kui tulla meile vaid väga lähedale. Ja see vist ongi armastuse keel - see teesklematu, tahumatu, jõhker ja raevukas -, mida ei kaaluta ega leita liiga kerge ega raske olevat, mida ühesõnaga ei kaaluta, vaid mis kaotab pidurid ja partsatakse meist vihaga välja ja mida on liiga palju. Lihtsalt liiga palju. Ja kui ma ütlen, et tundsin võib-olla Sirist puudust sellisena, nagu ta mulle algul paistis, nagu ta oli esimesel õhtul, siis ilmselt sellepärast, et kaitsta end selle eest, mida sai liiga palju, krõbedate sõnade eest, mis on reserveeritud minule, aga mida ma tegelikult pole palunud. Muide, see pole päris tõsi. Sest lugu on nii, et kui ta on jahe ja sõltumatu, siis ei soovi ma midagi muud kui ehtsat Sirit. Ma saan aru, et seda võib vääriti mõista, saan aru, et seda võib võtta kui ülestunnistutst, et ma pole temaga rahul, kuidas ta ei käituks, kes ta ka ei oleks, aga nii see pole. Ilma temata olen ma eikeegi. Ütlen, nagu asi on, ja vahel on nii, et ta ähvardab mu minema pühkida: kui tamm puruneb, siis mässleb ta nii raevukalt, et sul on õnne, kui jõuad kehtestada eriolukorra. Vahel oleksin just nagu pang, mille ta oma äranägemist mööda solki täis valab. Valab täis ärevust ja närve, okset ja pisaraid. Ja see saab osaks vaid minule, kõigi teiste ees hoiab ta end vaos. Kui nii võtta, siis peaksin seda vaatama pigem kui privileegi, ja eks ma ju vaatangi, aga... "
  Dahl (LR 2016/17-18:30)

  Loen, kuid vaimustuses ei ole. Välja arvatud ülaltoodud osa - see puudutas, see on nii arusaadav. Nii väga loogiline - võõrale ma pole see, mis nö omainimesele. Ja veab, kui see, mis ma olen omainimesele, on omainimesele sümpaatne (seda ei saa ju ette teada, see on suuresti juhuse küsimus ja kindlustusi seks puhuks teha ei saa).  Muus osas ma juba mõnda aega tagasi avastasin, et kirjeldused, KUIDAS keegi kedagi armastab, on minu jaoks enamasti (!) igavad. Armastused MILLEGI vastu on tihti palju põnevama.
Paraleelselt loen Eugen Ruge "Cabo de Gatat" ja see monotoonne kuid köitvalt veidraid detaile täis kulgemine on mulle palju mõnusam. (Köögilaual on Bradbury "Võilillevein", mis on konkreetselt lääge aga koguaeg on nii kiire, et välja vahetada ei ole mahti ja nii ta ilmselt loetud saab ning aiatöid tehes on kõrvaklapis Jerome K. Jerome "Sketches in Lavender, Blue and Green" - jutustused, täitsa ok - parajalt suvised. Ja nüüd kasvuhoonesse, ma vähemalt proovin, tomatid vaja siduda, aga nii jubekuum on. Ja siis randa, ükspäev fotodelt vaatasin, et oleme sel aastal ikka eriliselt pagulasteks põlenud. 

reede, 1. juuli 2016

Hommik

Öösel vaatasin filmi "Never let me go". Vaatasin, sest unetus piinab juba mõnda aega ja Kazuo Ishiguro samanimeline raamat ei lase lahti. Vaatamata suve- ja puhkusealguse-kiirele olen korduvalt proovinud siia sellest kirjutada, kuid iga kord jõudnud kuhugi punkti, kus tundub, et see pole see või siis pole peamine. Ma pean veel veidi mõtlema.

Seniks panen maasikamoosi külma ja esimesed kurgid purki. Kasvuhoones on tomatid siduda vaja, peenralt till, sibul ja piparmündid sügavkülma sättida. Üleeile käisin seenel - võrratu, ma armastan seenel käimist kirglikult. Paistab, et tänavu on hea seeneaasta. Eelmine aasta ei olnud. Üleeile korjasin pangi, tegin esimese seenerisotto ja ülejäänud viisin kokkuostu - sest - kuhu, eks. Pealegi raha pole kunagi palju. 25 eurot, ühelt poolt naeruväärne võrreldes kulutatud ajaga, teiselt poolt - kui mõelda metsas viibimisest saadud naudingule - täielik võit - kolm tundi kvaliteetaega - VAIKUST JA AINULT OMI MÕTTEID (või mõttetusi) + raha, mille eest saame lapsega nt  korra kinos käia (lisakorra - 1x kuus kino ja rämpstoit on meil nö tavaks, tavaliselt tähistame selliselt palgapäeva).


Plaane on muidu teisigi - hommikul lubasin, et ostame täna ämblikmehe dressipluusi, mille laps mõni päev tagasi poistekaks põlgas (millest meelemuutus sündis, ei ole teada).  Peame ostma uue ujumisrõnga, sest vanal ei püsi õhk enam sees. Igapäevane tiir randa (eile jäime rannas paduka kätte, mul hakkas kaldal last oodates nii külm, et läksin tagasi vette sooja). Muru on aetud, aga ääred trimmeriga tegemata ja puude alused tahavad ka rohida. Vaja on õmmelda üks tekikott ja paar suvekleiti (lehvivat!) lapsele. Vaja on tapeeti panna. Vaja on... ma hakkan nüüd kusagilt otsast pihta :)