Hommik peale Eurovisiooni :)

 

Pilt väljendab tuju. Rohkem absoluutselt võrratuid ja viimseni positiivseid pilte saab vaadata Soome kunstnik Inge Lööki kodulehel.

 

**

Ma käisin öösel Eurovisioonil. Unes, saadeti. Ja juba ma kõndisin seal tänavatel ja esinemiseni olid vaid mõned tunnid ja selline magus ootusärevus.
Ja siis mulle meenus, et ma ju ei laula. Üldse. Ma ei oska laulda ja mul ei ole ühtegi laulu ette valmistatud ja pole kleiti ja kingi ja fonogrammi - ja sellegi poolest, ma olen siin ja kahe tunni pärast on esinemine.
:)
Kui nüüd järele mõelda, siis tüüpiline uni sarjast "seisan laval püksteta" ja polekski väärt rääkimist kui mitte see suurepärane emotsioon, mis väga erksalt meelde jäi. Ma seisan keset Pariisi (??) ja mõtlen, et mis siis. Et, tõesti, mis sellest siis on? Lõppude lõpuks, ma lihtsalt lähen lavale, istun lava äärele, sulgen silmad ja laulan. Näitseks unelaulu, mille mu tütar kassi tarbeks luuletas ja mida me nüüd igal õhtul laulame - tütar kassi, mina tütre kõrva poolhäälel, pead silitades. Ja nii laulangi, sosistades, a cappello: "Kuss nüüd, tasa nüüd, küll uni tuleb hea...". Ma ju ei pea võitma, ma pole siin üldse võidu pärast, puhtalt  - rõõmust rõõmu jaoks.
Ei siis - ei mingit hirmu, ei mingit ees ootavat alandust.

Ärkasin hommikul kell viis, istusin poolpimedas, jõin kohvi ja itsitasin. Rõõmust, sest lund sajab ja igal kui viimasel veel puu küljes rippuval lehel on juba lumemütsike peas ja ma ei pea isegi mitte laulma.

Doris Lessing "Viies laps"

Suurem jagu emasid on valmis kaitsma oma perekonda viimase vere piisani, kuid mis saab siis, kui oht tuleb perekonna sees?

***

See on üks väga veider raamat. Minu peas jagunes see vähemalt kolmeks osaks, millest igaüks kutsus esile erinevad tunded ja mõttet.

Harrieti ja Davidi õnnelikud ja muretud aastad. See osa on läbinisti rõõm, soojus ja mugavus, aeg, mil unistused täituvad. Süžee seisukohalt on need 60 - 70 pafineeritud lehekülge hädavajalikul näitamaks kontrasti perekonna Lovatt edasise eluga. Et mitte lihtsalt öelda, et kõik oli hästi, vaid et lugeja tunnetaks seda, seda HÄSTI, iga ihu karvaga. David ja Harriet leidsid teineteist, nad on teineteisele saatuse poolt määratud, mõlemad soovivad perekonda, palju lapsi ja suurt maja, kuhu pühade ajal suguvõsa kokku sõidab. Kuus aastat õnne, mis möödusid nagu üksainus helge hetk. Ma ei saa öelda, et need idüllilised stseenid konkreetselt mind puudutasid, kuid tekkinud pilt on hele ja meeldiv, olgugi, et veidi igav.

Edasi ilmub Ben, kõigepealt emaüska, seejärel perekonna täisväärtusliku liikmena. See on raamatu kõige dünaamilisem ja süngem osa, mis minu meelest õnnestus Lessingul kõige pearemini. Pinge tõuseb aeglaselt, järkjärgult kirjanik lagundab perekonna ja tühjendab maja, juhib sündmused keemispunkti kogenud sadisti rahuga, kuni lõpuks plahvatab, kõik vastu taevast lendab. Tõenäoliselt on seesuguste kirjelduste nautimine mõne diagnoosi anamneesis, kuid sellegi poolest, siiralt, minu aplaus, seistes, sünguse ja pinge kasvu sedavõrd meisterlikule kujutamise eest.

Harrieti ja Beni suhet kirjeldav lõpuosa on raamatu kõige mõtlikum ja kuidagi - eraldiseisvam, osa.  Justkui seisaks lahinguvälja ääres ja vaatleks, lahing on juba lõppenud, surnud ära viidud, kuid rohul on veel vere jälgi ja õhus hõljub väävli hais. Seisad ja imestad, kuid see ometi juhtuda sai!? Harriet vaatab oma elu pärast Beni, korjab kilde ja püüab mõisa juhtunut. Mõista, kes Ben on ja leppida oma uue eluga. Või põgeneda selle eest.

Raamatu lõpp ei rõõmustanud, kuid kui arvestada, et raamatul on järg ("Ben, in the World"), kus minategelaseks on Ben, siis ei saa öelda midagi.

*
Mul on see juba mitmes mustand kirjutada sellest raamatust, sest... ma võin häälekalt kaitsta ühte või teist positsiooni vaidlusküsimustes - orienteeruda ümber vastavalt sellele, kuidas praegu vaja on (midagi sarjast "professionaalne kretinism") , kuid dialoogis enesega olen justkui kiigu peal - ei suuda otsustada, kelle või mille poolt. 

Enam köidavad meeli kaks momenti:
Esiteks Harrieti ja Davidi vastutustundetus ja isegi infantiilsus: osta maja, mida nad ise pidada ei jõua ning teha kari lapsi lihtsalt seepärast, et tahaks. Seejuures mõtlemata sellele, kuidas maksa laenu või toita lapsi. Davidi isa Jamesita oleksin nad ju hoobilt lageda taeva all ja näljas! Möönan, et nende unistus majast, lastest, perekonnast ja kodust võib olla mõnel juhul pingutust väärt, kuid tee, mille valisid Harriet ja David, umbes et "Küll saab!" või "Andis Jumal lapsed, annab ka leiva lauale" on minule võõras ja mõistetamatu. Nagu on mulle võõras ka mõte sellest, et lapsi võiks kasvatada lähedased ja kogukond ja riik, kõik peaksid toetama jms. Mul absoluutselt ei mahu pähe, miks. Miks taevas hoia, peaks keegi kolmas vastutama ja koorma end minu teadlikult tehtud valiku eest või pärast.

Teine, millest mõtlesin pikalt on see, miks Harriet Beni hooldekodust tagasi tõi. Emainstikt ja -armastus on keerulised tunded. Harriet päästis ühe, kuid see rikkus kõigi teiste pereliikmete elu ja Harriet teadis seda ette või vähemalt oleks pidanud teadma.
Teoorias ma suudan seda seletada. Praktikas... ma pole ebausklik, aga hetkeks on tunne, et sülitaks kuhugi. Mul on külmkapp selja taga - seda on lihtne lapiga puhtaks lükata.

*

Doris Lessingu "Viies laps" on väga hea, kindlasti tähelepanu väärt raamat, mida ma iial ei soovitaks kellelegi, kes paluks lihtsalt: "Soovita midagi head".

Neil Gaiman "Ameerika jumalad"

Mõtlesin öösel, et kui mulle pakutaks külastada mistahes kirjaniku väljamõeldud maailma, ma hetkel ei kahtleks minutitki, valiksin Gaimani oma. Esiteks nt põhjusel, et tal on kõik nii lihtne, et hakka või nutma... õnnest, et ta üldse olemas on.
See raamat on mul hetkel teisel kohal hetkel lemmikutest talve kirjeldavatest teostest (esimesel on Tammsaare "Varjundid"). Sellega saab praktiliselt talve välja kutsuda. Leheküljed õhkavad pakast, vaoshoitust ja puhtust.
Teiseks, selles raamatus on nii vähe paatost, kui vähe üldse olla saab. Näed - siin on jumalad, kes kedagi ei huvita. Nad müüvad ennast raha eest, töötavad taksojuhtidena või tapamajas, vestavad lugusi ja teevad kelmusi. Nad kardavad, vihkavad, mäletavad. Nad surevad. See maailm ei vaja jumalaid. See maailm vajab inimesi, kes oskavad piiri pidada, oskavad surra siis kui selleks on aeg, oskavad ära kinkida kallihinnalisi talismane, oskavad öelda õigeid sõnu. Inimesi, kes oskavad elada. Gaiman on kaunis.

Ja tohutult professionaalne.
Kunst kunsti enda pärast. Raamat oli üllatavalt lihtsalt ja kiiresti loetav - tänu looja professionaalsusele on toode meeldiv kasutada. Ameerika. Ameerika on kujutatud eredalt, kontrastselt. Kiirteed ja külavahe teekesed, autod, motellid, suur- ja väikelinnad - kõik on veidi utreeritud, "fotošopiotud" kujund "jumalale lootvast riigist". Meie jaoks, ameeriklased ehk tunnevad ära nii oma jutusaadete kangelased, vanade autode hinnad kui ka KFS kiirtoidukoha interjööri. Väga hea, ainult et... milleks? Heatahtlik paksuke politseinik väikesest vaiksest linnast, must FBI lambaid täis Minivan, purk Budweiserit mägimajakese trepil Utah` osariigis  - kõik on just kui sirge ja loogiline, parimas Hollywoodi traditsioonis.

Stop, aga see, maagiline realism. Jaa, seda on siin küllaga. Siin on nt jumalad. Kui väliselt ei erine siinsed jumalad ameerika tavakodanikust karvavõrdki, siis seesmiselt on puhas inimmõistusele kättesaamatu jumalik alge. Sedavõrd kättesaamatu, et suurema osa ajast ei ole selge, mida ja milleks jumalad teevad, miks kõik on nii ja mitte nt teisiti. Ootasin, et raamatu lõpus saab kõik (kuidagi, jumala abiga nt) selgeks kuid asjata. Tõesõna: "Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!" (Pauluse kirjast roomlastele, 11:33).

Jumalad siis. Germaanlased, skandinaavlased, keldid ja hindud. Mustanahaliste orjade ja inimsööjatest aleuutide pisikesed jumalad. Slaavlased on esindatud läbi Chernobogi ja mingisuguste õdedega (??). Oot, aga olümplased? Rooma panteon?  Ameerikas on ju itaallasi küllalt, küsige või... ma ei tea, Chicago gängsteritelt. Sumeri jumalad, hiinlased ja jaapanlased? Ja Jumal nendega, nende surnutega. Kus on elusad? Kus on Višnu avatarid, Allah ja Kristus, lõppude lõpuks? Aa, need oleksid poliitiliselt ebakorrektsed. Samas, Zelaznyt, kellele kõne all olev raamat pühendatud, see küll ei ehmatanud.

Ühesõnaga. Peamine raamatus tegutsev jumal on keegi Wednesday, segu professor Wolandist ja doktor Hausist, ülepea salapärane, tume ja küüniline. Wednesday teeb ettevalmistusi kogudes operatiivselt kokku eriilmelisi jumalaid  millekski suureks, mis hakkab varsti juhtuma. Suurem osa tema tegevusest jääb kaadri taha ning kuni Wednesday oma jumalikke plaane haub, näeme kaadris inimest.

INIMEST. Nagu ma juba ütlesin, Ameerika on siin stereotüüpne, nii et originaalsest kangelasest võib üksnes unistada. Füüsiliselt tugev, kõrghariduseta sell, kurjategija, kuid kaliibrilt tilluke, mistõttu ka vanglast enneaegselt vabastatud. Mees armastab hellalt oma naist ja süütuid trikke müntidega, suhtub leplikult karistusseadustiku ning elab südametunnistuse järgi. Tema rahu ja vastutulelikkus on kohati lausa heidutav. Olukorras, kus tavaline ameeriklane ütleb "Issanda Jeesus" (vms), kehitab Shadow vaid õlgu: "Rääkiv koer? No ja mis siis. Elavad surnud? Kah mul asi!" Arusaadav, muidugi - tal on keeruline periood elus ja nii, kuid ikkagi. Mingil hetkel autor vist mõistab, et kõik see paistab üle piiri kummaline ja proovib olukorda päästa, dialoogiga. Paberraamatut mul ei ole, kuulasin audio versiooni, kuid umbes sellisega:
Wednwsday: "Miks sa mulle vastu ei vaidle? Miks sa ei ütle, et see kõik on võimatu? Miks sa täidad minu käske ja seda nii rahulikult?"
Shadow: "Sest sa maksad mulle mitte selle eest, et ma küsimusi küsiks."

Et siis ameeriklane, ikkagi :) - küsimusi ei esita, lihtsalt ajab oma väikest bisnessit. Ja sellegi poolest, ei veena. Foon on, figuurid ka, aga midagi oleks justkui puudu. Õige, õige - tegevus! Tegevust on katastroofiliselt vähe. Vestlused, sõit (liikumine), idüllilised maastikud, intermeedia ja lüürilised kõrvalpalad - see kõik on hea, kuid see pidi ju triller olema, nii et tahtsin äksonit. Mida ei olnud. Peategelase põgenemised vangistusest ja tagaajamised katkestavad pikka teekonda sedavõrd harva, et nad vaevu klapivad üldise pildiga. Kui mitte ladus formuleering, kergesti seeditav huumor ja lõpplahenduse pinev ootus, oleks lugu lausa igav. Ja see sama lõpp, eksole, rikkus maitse päris ära, viimane piisk karikasse olid avameelsused stiilis "Luke, I am Your Father" ja viimane, ulmeliselt sügavamõtteline dialoog:
 - Sa tegid seda.
- Mina seda ei teinud.
- Seda tegi Wednesday. Ta oli sina.
- Jah, ta oli mina. Kuid mina ei ole tema.

Nii. Räägitakse, et kaasaegses popis raamatus peavad olema kindlasti ka seks (võimalikult mitmekesine), narkootikumid ja laiba tükeldamine. Ma lühidalt: narkootikume see kord ei olnud.

St, tunnistan, et tegelikult mulle raamat meeldis ja ma sain, sain aru sellest, sügavusest, mõttest, vana ja uue võitlusest, personifikatsioon ja kultuur, mille me nad kaotasid jms. Ainult, et mis selle kõige mõte on?  Jeep, erinevate kultuuride esindajad kolisid Ameerikasse, assimileerusid, unustasid oma jumalad, mõtlesid välja uued. Aga mis siis? Mille poolest on mõni uus jumal, nt see IT- poiss kehvem vanast verejanulisest Odinist? Oletame, et mitte millegi. Järeldus: "Lapsed, elame parem sõbralikult!" Kongeniaalne! Geeniuse sulge väärt lahendus!

Lühidalt, Gaimani talv on fantastiline.

**

(Täiega sunnin end kirjutama, täiega.
Ja läheb üle, muidugi).
:)

Mammutijahist, vist.

Hommikul last lasteada saates märkasin kohe, et eile veel ilusad olnud lilled on öösel külma saanud. Progress vist, sest tavaliselt olen esimest öökülma kõrvitsa longu vajunud lehtede järgi tuvastanud, sel aastal aga kõrvitsad ammu ära korjatud (kehv kõrvitsaaasta oli mde) ja aiamaagi ära küntud.

Lasteaeda jäime hiljaks, sest kõigepealt ei suutnud otsustada, kas minna üldse või mitte, aga kuna täna on teatrietendus, siis otsustas laps, et ikkagi läheb. Edasi oli tavapärase pudru asemel kiluvõileivad - sest oli isu ja lõpuks pidime poolelt teelt tagasi väntama, et tuua ära koju unenud seelik.

Kogu selle kammi peale ostsin paki sigarete. Proovisin, aga ei maitsenud. Külm oli ja kohvi sai lahja ja tavaliselt nii "wau" tunne peas tundus täna lihtsalt häiriv. Tekkis soov udu peast välja raputada. Viskasin paki minema, äkki ma olen juba mittesuitsetaja.

Veel. Mõtlesin, et eilne kala puhastamine oli nii mööda minnes.
Me oleme suured kalasõbrad. On kuidagi välja kujunenud, et poest ostame peamiselt punast kala, kilu ja heeringat. Suitsukala (laps ütleb "laadakala") ostame laadalt või suitsetame ise sõbrannaga kahasse tema suitsuahjus. Muu kala ujub meil siin samas külje all jões ja veidi eemal olevas järves ja ostame kohalikelt kalameestest. Sagedamini vist isegi ei osta - hingelt kalamehed püüavad rohkem kui ise süüa jõuavad ja tihti pakuvad niisama.

Ühesõnaga, kui ma kunagi otsustasin, et ma saan ise, kõigega, tuli õppida mh kala puhastama. Sest. Nii hästi on meeles, kuidas ma üks kord hiigellatikaga koos paljukiisusid täis võsa all ulgusin. St, ulgusin peamiselt mina, latikas hüples ja ahmis õhku. Aga ma ei saa ju jätta last värskest kalast ilma põhjusel, et loll ema ei suuda seda ära puhastada. AGA KUIDAS SA SELLIST PUHASTAD?? Korduvalt püüdsin teda millegagi lüüja ja ta raibe elas ikka edasi.

Ükskord varem ma olen pidanud ühe kana tapma. Aga siis oli olukord nii ekstrahull, et see üks kana ees või taga. Pealegi oli siis point selles, et ma olin ainuke tüdruk poiste seas ja kui poisid said kõik oma kanadega hakkama ja mulle oli oluline tõestada, et ma pole millegi poolest kehvem kui mehed (ma olin siis väike ja ei teadnud veel, et ma ei pea iial kellelegi peale iseenda midagi tõestama), siis noh, varianti ei olnud - läks kuidagi lihtsalt.

Aga see latikas (ja mõned järgmised veel). :) Eks ma lõpuks killisin ta ikka kuidagi ära. Ja iga korraga läks lihtsamalt ja eile nt ma sain kala puhastatud nii, et mul jäid isegi käed terveks.

Ühesõnaga, inimene on üks lõpmata äge loom. Harjub ja õpib ja nii. Ja tegelt teeks nüüd veel ühe suitsu hommikusest pakist, kui alles oleks.
:)

Väike filmimaraton

Uhh, ärkasin. Ärgata päeval kell kaks on veider. Aga oli võimalik, sest laps, kes muidu ei ole minu vabal päeval nõus lasteaeda minema, sel korral lausa kibeles - nimelt oli tema kord rühma korrapidaja olla. Mõtle - ta saab aidata söögitädil köögist süüa tuua ja lauda katta ja teavitada teisi lapsi söögi ja muudest aegadest. Selle nimel ju tasub, ometigi, lasta emal ka ükskord end välja magada lasta nt.

Olla on hea ja imelik. Sõin ja kohvitasin korraks läbi sõitnud emaga. Ilm on ilus, teha on palju aga ei suuda otsustada, millest alustada. Kas panna enne ahjud küdema või korjata pesu õuest või panna punapeedid keema või... ja kuni otsustanud ei ole, joon veel tassi kohvi ja annan teada, et.

Et viimasel paar õhtul ja ööl olen veel ühe sokipaari valmis saanud ja selle kõrvale rida filme vaadanud, sedakord siis kunstnikest. Vaadatud said Klimt, Modigliani, Rembrandt, Pollock, Vermeer ja van Goghi elust rääkivad teosed.
 

Peab ütlema, et autorid ei ole end tagasi hoidnud ega tegelasi haletsenud. Selge see, režisööri nägemus ja romantism ja boheemlaslik fluidum, kuid kokkuvõttes on ei jäta need poisid endast teab mis kaunist muljet. Kõige muu hulgas joonistub muster "võtta naine ja käia talle närvidele kõrgkunstilise ahastusega a´la "ta on minu viimane võimalus!" (Pollock vestluses abikaasaga oma noorest armukesest). Rembrandt kiusab sünnitusest veel mitte toibunud Sakiat, Vermeer aga luuletab ühistöös abikaasaga 15 (VIISTEIST) last, kuid pärlkõrvarõngaga portree tarvis vajab siiski teeniatüdrukut, noort ja prisket soovitavalt Scarlett Juhanssoni esituses. Ja et suu oleks lahti! Film Klimtist on sedavõrd arthauslik, et ma jäin kaks korda magama ja lõpuks ei saanudki aru, kas filmiloojad mõistavad Klimti hukka või on hoopis kadedad. Modigliani - no teate. Teoorias olen ma küllaltki rahumeelne inimene, kui kinos näidatud Modiglianile annaks küll mööda pikka kaela kõrvu, ausalt.

Ja ainult van Gogh, nagu korralik inimene muiste, käis regulaarselt kaks korda nädalas bordellis ega komposteerinud kellegi aju.

Ja need inimesed, Vincent.  nimetavad meid sinuga, hulludeks :) .

Audioraamatute aeg

HAROLD KNIGHT (British, 1874-1961). By the Window.

Täna on minu lemmik aastaaeg. See, et mul juhtub neid, lemmikilmu ja -aastaaegasid aastaringi, ei ole siinkohal oluline. Sajab vihma ja lehti ja köögi akna taga kasvavad tindiseened.

Me köhime, kohutavalt. Vist põhjusel, et pole veel harjunud arvestama selle maja eripäradega. Külma koridori sündroom: teist aastat järjest, kohe, kui ilmad külmaks lähevad, saame köha, kohutava. Siis tormame poodi, ostame endale lambavillased sussid ja mõned soojemad pidžaamad ning ravime köha välja. Edasi on talv otsa rahu majas. Järgmisel aastal püüan ennetada.

Hommikusöögiks olid tavapärase pudru asemel kalapulgad. Ostan neid umbes kolm korda aastas, praen, söön ja mõtlen, et viimane kord - sest saast igas võimalikus mõttes pluss see, et hommikul praed ja tuba haiseb õhtuni, kuid ikkagi järgmise korrani. Miks - vastus kuulub selgelt müstika valdkonda.

Kuduv prantslanna (Pinterestist)

Audioraamatute aeg. Mulle meeldib kududa. Mitte, et ma teab mis osav näputöömeister olen. Kuduma õpetas vanaema, veel lapsepõlves. Siis tuli vahe sisse - ülikoolid ja elu jms. kuni mõned aastad tagasi uuesti kätte võtsin ja raamatu järgi asja endale selgeks tegin. Palju ma ei koo, kuid mõned paarid sokke, kindaid ja mütse endale ja lapsele igal aastal. Mõned lihtsamad pitsid köögirätikutele ka. Hakkasin praegu mõtlema, et ma koon samuti nagu ma loen. Nii nagu mul on igas toas üks pooleli olev raamat, nii on mul ka käsitööga. Elutoas korvis on peaaegu valmis sõrmikud - poolteist pöialt on veel kududa jäänud. Töökotis on alustatud müts lapsele ja magamistoas alustatud sokipaar. Sest, milleks neid siis tassida, ühest toast või kotist teise :) .

Aga jaa, audioraamatuteaeg saabub ka alati äkki nagu sügisene köha. Panen ahjud küdema, istun tugitooli või diivanile, kõrvaklapid pähe (sest laps samal ajal vaatab-kuulab midagi oma) ja vardad kätte - mõnikord on sellest õnneks küll ja rohkemgi veel. Viimase nädala või veidi rohkema ajaga kuulasin ära Gaimani "Ameerika jumalad" ja Lessingu "Viienda lapse", pooleli on šiskini "Veenuse juus" - seda küll olen varem lugenud aga tahan üle kuulata enne kui teda edasi loen.

Peab vist poodi minema - oleks ju aus kompenseerida oma ihule need hommikused kalapulgad.

Seksist

Kass trallis öösel toas ja tuul väljas, ma lamasin ja kuulasin. Muretsesin ka, et batuut jäi peale viimast muruajamist maa külge kinnitamata ja võib tuule alla võtta. Sel aastal juba kaks korda õunapuudesse lennanud, hea veel, et mitte lähima naabri akendesse. Aga öösel kell kolm ju õue kolkima ka ei lähe - metallist haamriga metallist vaiasid.

Nii ma siis lamasin, kuulasin ja Ritsika õhutusel mõtlesin seksist. Mõtlesin, et ma ei usu kellegi ilusaks või ihaldusväärseks jalutamisse (rääkimisse, joomisse, ms). St, usun, et koostegemine võib elavdada uinunud või (suurest, pikast ja kirkast päikesepaistest :) - kuidas siis muidu) veidi pleekinud tunnet. Eeldusel, et on, mida äratada. Pikaajalistel paaridel ilmselt valdavalt on - SEST MIKS NAD MUIDU KOOS ELAVAD, ONJU!

Kui seda tunnet, seda vastastikust keemiat ei ole või ei ole enam, võib end pesumodelliks jalutada, vajadus tekib, kuid seda tõenäoliselt üksnes uute jalatsite järgi.

Mõtlesin, et ma kahtlustan, et mõnikord aetakse segi vastastikune keemia oma isiklikuga. Et jahenenud ei ole mitte suhe partneriga vaid isiklik suhe seksiga. Ja kui vastastikune keemia kas on või seda ei ole, siis sisemine on manipuleeritav, seejuures teoorias on see minu jaoks lihtne.

Aga ainult teoorias. Praktikas... praktikas juhiti mõni aeg tagasi mu tähelepanu sellele, et ma kutsun ühes oma kolleegis esile kindlat sorti keemilisi impulsse (eeldusel, et impulsid saavad olla keemilised, ma hakkasin nüüd kahtlema, guugeldan hiljem). Ma olen nüüd mõni päev jälginud ja tõepoolest, flirdib jah, ja veel nii nunnult. Käin ja õitsen, aga ainult edevusest - no kompliment ju ikkagi. Minus kolleeg samalaadseid impulsse esile ei kutsu, maitse asi, onju, lisaks on tal minu meelest naine ja lapsed.

Ühesõnaga. Nüüd ma mõtlen jälle seksist.