Kassist

Ma pesin eile külmutuskappi. Ühtlasi sorteerisin toiduaineid - kontrollisin, millised neid on juba jõudnud kannatuste maksimaalse tasemeni ja vajavad vabastamist. Leidsin, muide, kuldse kiivriga legomehikese, mille me kaks kuud tagasi ära kaotasime. Süüdistasime kassi, mina muretsesin, sest legomehikesed, eriti kuldsete kiivritega, ei ole kassile tervislikud. Selgus, et kass teda siiski ära ei söönud, oli pistnud hoopis maapähklivõi purki. Maapähklivõid seal küll enam ei olnud, sõi selle siis kass või mehike, jääb tõenäoliselt saladuseks.

Veel selgus, et eile poest tulles muretsesin asjata, et unustasin hapukoore. Selgu et hapukoort meil on! Ta oli lihtsalt selle poti all, mille sees oli kiire kanasupp, mille ma mitu päeva tagasi õhtul keetsin. Vabastasin supi, pesin poti ja nüüd on meil nii hapukoort kui kena tühi supipott. Punane veel pealegi. Ma peaks sinna panema eilse riisi valgest kausist, sest siis ma saan lõpuks teha pannkooke. Me pole enam ammu pannkooke teinus, sest pole kaussi, millesse teha taigent. Õigemini kauss on, aga selles on alati midagi sees. Ilus kauss, vana, kuldse äärega ja põhjas on roosid. Või pojengid, pärast kui kausi tühjaks teen, vaatan.

Ah, et millest. Sellest, et pooleteise tunni pärast on mu kassil operatsioon. Lapse viisin lasteaeda, sest me oleme eriarvamusel. Tema arvab, et tema kass tahab ilmtingimata emaks saada, mina arvan, et mina ei kavatse sellega tegeleda. Laps teab, et kadunud kiisu ei saanud poegi, sest talle tehti kõhuoperatsioon ja räägib mulle tihti, et sellele kassile me seda ei tee! Vaatamata korduvatele selgitustele. Õhtul ütlen lapsele, et näed, rebane hampsas kiisut (elame pidevas rebasehirmus, siin on neid palju, ööseks kassi õue ei jäta) - aga kiisu pääses minema, jooksis koju, jooksin arsti juurde, arst õmbles kinni.

Ja kui keegi arvab, et lapsele pole ilus valetada, siis tõenäoliselt pole see inimene minu lapsega vaielnud.

Aga pabistan kohutavalt, mulle nii väga meeldib mu kass - tõsiselt hea iseloomuga loom ja no kõike. Kass, lollike, veel ei teagi. Ha, istun ja nutan nüüd :)