teisipäev, 22. august 2017

Jean- Paul Sartre "Iiveldus"

Ma korra mainisin juba, et Sartre "Iiveldust" olen varem lugenud. Tol korral, 10++ aastat tagasi mulle näis, et ka mõistnud. Ma olin siis üldse äärmiselt tark ja arusaaja (mitte ajada segi sõnaga "mõistev") ning enamasti õnnetu. Mulle siis nimelt näis, et tark inimene saabki olla üksnes õnnetu, sest... seda ei ole ju vaja seletada, ega? Seda, et vaata, inimene, TEE SILMAD LAHTI JA VAATA, kus, milles, KELLE KESKEL sa elad ja üldse - Aafrikas lapsed nälgivad! Ainult loll ja pime inimene, inimene, kes ei mõtle, süvenemisest rääkimata, vaid viimseni pealis- ja elukauge inimene, saab siinilmas õnnelik olla!

Ja siis oli Sartre, nii lõpmata arusaadav. Iivelduseni arusaadav. Õrnas eas aju esitas tuhandeid küsimusi, vahet pidamata ja läbisegi, püüdes mõtestada kõike. Veel vähenäinud, - kuulnud meeled korjasid infokillukesi, mis kogunesid õõvastavatesse kogudesse, millest omakorda kasvasid pildid. Hirmuäratavad pildid... väljapääsmatusest (?) ja mingisugustel hetkedel näis, et need pildid ongi see, mis on, illusioonideta olevik (minevik, tulevik). Ajukeemia teeb trikke ja tekib tunne, et NÜÜD SA NÄED ja et see nägemine on tõeline - selline maailm ongi!
Aga mis on tõeline? Aga vabadus? Vabadust tahaks küll, õigust lahkuda igal hetkel. Kuid see eeldaks piiritut üksindust, mis ajab samuti iiveldama...

Sartrel on õnnestunud veenvalt püüda sõnadesse hetk, milliseid (khm, tarkadel) inimestel vist ikka juhtub, hetk, kui sa jääd seisma, vaatad selja taha, vaatad ümbrust ja kissitades tulevikku. Kes sa oled, mida sa teed, kellel seda vaja on? Kas sa elad või oled? Mida sa tahad ja kas sa üldse, tegelikult, midagi tahad? Sõna "peab" ajab, õige, Juku, iiveldama.

Täna ma nii tark enam ei ole, kuid see eest ma tean, et seisund on enamasti ravitav, enamasti üsna lihtsalt: vähem süüa, rohkem seksi, ikalduse aastal võib asendada spordiga.

Mis aga puutub värskesse muljesse "Iiveldusest" siis...  siis ükskord rääkides sellest raamatust ütles üks inimene umbes nii (tema mõte, millega ma üldjoontes nõustun, minu sõnastuses :)):

Kui meie kamp kirjutajaid-alkohoolikuid-moosekante ja igat muud masti elukunstnikke kuhugi koos maha istub, muutub kamp järgmiseks: kambas on vähemalt üks mees, kes tahab naisi;  üks mees, kes kaebab oma naise peale, või lihtsalt kaebab, kõige peale; üks mees, kes arutab, kuidas Eesti ära päästa; üks mees, kes teab, kuidas Eesti ära päästa ja kes seetõttu on vait ning kulistab viina (samal ajal, kui kõik teised joovad õlut... veel); ning üks mees, kes teab kõike: kust ja kuidas saada naisi, kuidas teha nii, et teine lõpetaks kaebamise ning kuidas päästa Eesti viinaga ja viinata.

Baaris veedetud öö lõpu poole läheb alati keegi neljast esimesest mehest tualetti Jean Pauli kutsuma. See käib umbes järgmiselt: peale seda, kui neljas mees alustab sabotaaži sundides kõiki jooma maitsvat, nagu talle tundub, viina, siis peale 3 või 4 korda 40, meenub kellelegi kindlasti suur Prantsuse filosoof  koos oma surematu teosega (möödaminnes olgu öeldud, et minule meenub Sartre ainult peale viskile peale joodud kuiva punast veini). See, kellele meenub, jookseb tualetti teda hüüdma.

See kõlab umbes nii: "JeahknPoeeeeeelhk" ja mitu korda järjest. Ja Jean Paul tuleb alati. Mis väljendub selles, et ükskõik, millist tüüpi mees joomingu alguses oli, peale seda muutub ta alati teiseks, ehk inimeseks, kes kaebab. Miks ta kaebab, sel ajal enam keegi aru ei saa, sest pealtnäha on mehega justkui kõik korras. Kuid ta kaebab: poliitikute, homoseksuaalide, korrakaitsjate, presidendi, naiste, leiva ja riiete peale. Ülejäänud neli meest tegelevad sellega, et tõsta Sartre poolt õnnistatud kaaslase tuju. Kohe see reeglina ei õnnestu, sest maailm on räpane ja julm, olukord on lootusetu, inimene on üksildane, tänavad on pimedad, vastutulijate näod hallid. Pisarsilmi seletab sõber, kuidas ta tahaks põgeneda, ära sõita sellest linnast, riigist, planeedilt. Kaeblemise vahele käib veel mitu korda tualetis Jean Pauli hüüdmas.

Edasi on meie kohalik Jean Paul kõigil kopsu nii üle maksa ajanud, et tuleb talle vägisi veel natuke maitsvat (nelja mehe arvates) viina sisse valada. Peale mida kukub Sartre koos kogu oma filosoofiaga näoli lähimasse snäkikaussi ega sega enam kedagi, tunde.

Ah et millest? Ma ka enam täpselt ei tea, aga vist umbes nii, et kui teie seltskonnas on tüüpe, keda ma hetk tagasi kirjeldasin, ja te pole "Iiveldust" veel lugenud, siis ega vist ei maksagi. See teie sõber-Sartre räägib teile nagunii ja võimalik, et suurema dünaamikaga.

(Hahaha, ma ei julge seda kirjutist lugemisväljakutse gruppi üles panna :) )






5 kommentaari:

  1. Tähendah, mulle jäi ikka päris segaseks. Aga nüüd ja tahan lugeda, kas latt ongi kõrge või saan ehk nägijaks. Vat.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma hakkasin fb grupi tarvis "Iiveldusest" uut muljet kirjutama, mh põhjusel, et tegelt, tegelt - ega see nüüd nii kehv raamat ka pole. Jura, aga selline jura, mis mulle meeldib. Kindlasti loe, kui soovi on.

      Kustuta
  2. Oh, mulle nii meeldib retsept selle seisundi ravimiseks! Olen siin eilsest saadik seda aeg-ajalt omaette pomisenud, napilt läks, et mitte laste kuuldes.

    VastaKustuta
  3. Minu jaoks on kõige raskem see ülemineku moment - pomisemiselt tegudele, aga no enamasti mingi hetk läheb ikka õnneks.

    VastaKustuta
  4. Ise ka ei usu, et loen regulaarselt kirjandusarvustusi.
    Sartre on nutune, kutse on jõus.

    VastaKustuta