teisipäev, 16. jaanuar 2018

Ar-rr-mastuse teed on imelised

Kaks aastat helevalget olemist ja korraga tõusid pilved: majandusosakonda tekkis blond, nooruke, ümarate vormidega praktikant ning Toomas sai teada, kes on praktikandi isa. Sellisesse isasse on võimatu mitte-ära-armuda.
"Saa aru," ütles Toomas Marile, "meie suhtel ei ole tuleviku, see on ennast ammendanud, kohvimasina ostsin mina ja võtan kaasa. Ja ära arva, et mul on kerge!"
Mari nuttis poole ööni (kaks aastat ju ikkagi!), sai aru, et tuleb minna edasi, ning hommikul pani end kirja langevarju spordi klubisse (lootes salaja, et varem või hiljem lendab üle Toomase pea ning sülitab talle pähe, sihilikult sihtides).

Esimest hüpet on parem mitte meenutada, piloodil oli tegemist, et jääda marsruudile, kui Mari röökimisest tekkinud helilaine lennukit tabas.  Teise hüppe ajal võttis Mari end kokku ja vaatas alla. Kolmas hüpe õnnestus, Mari sai instruktorilt kiita sitkuse ja täpse maandumise eest.

800 meetri kõrguselt tundub kõik väike ja ebaoluline, Toomase kujund Mari peas pleekis kiiresti, misjärel hajus pöördumatult mõõtmatutes pilvedes.

Enne neljandat hüpet tundis Mari end praktiliselt Felix Baumgartnerina. Ja tundis seni, kuni üks salakaval õhuvool ta kaasa haaras ja endaga viis, kaugustesse ja kõrgusesse.  Viimase arusaadava mõttena Mari peas oli: "Edasi minemisel peaks olema piirid", peale mida hing piiksatas valjult ja vajus ketsi säärtesse. Hinge sabas lahkusid hüvasti jätmata eneseusk ja kindlus homses päevas.

Olles end kuidagi kogunud (mitte veel ajada segi sõnadega "kokku korjanud"), meenutas Mari, et umbes kümne kilomeetri pärast saab isamaa otsa. Huvitav, kumma riigi hävitajad kiiremini lendavad ja kas nende juhendis on kirjas kõigepealt kontrollida või tulistada viivitamata. Soov maanduda kodumaale, suudela musta mulda ja vanduda, et ei iial enam - oli suur.

All lookles kodumaa värvitu loodus. Peamiselt metsad ja sood. Lõpuks siiski ka väike lapike lagedat maad. Olles pikalt võidelnud vabadust armastava langevarjuga ning tekitades kollektiivse infarkti varesekarjale, Mari siiski maandus. Tõe huvides olgu öeldud, et siiski mitte päris nii, sest viimasel minutil kasvasid kodumaa mullast Mari ette kolm tugevat tamme. Või mitte tamme - polnud aega uurida.

Aga las see Mari korraks olla.
Helilooja Arnold K. kirjutas rahakoti jaoks igasugu poppi (pseudonüümi kasutades, et ei peaks hiljem häbenema), tulevase au ja kuulsuse jaoks aga tšellode kontserte orkestriga.
Pop-lugusid osteti nagu sooje saiu. Tõsi, tihti paluti, et mitte üle teise oktaavi re, kes seda ometi laulaks. Või siis, et "Kuule, keeruline kuidagi. Mis see siin on? Kadents? Kuule, mees, publik on meie leib, ei ole vaja neid solvata kadentsiga".
Tulevase au ja kuulsusega aga ei edenenud.
Üldse.
Mitte kuidagi.
Arnold K. teenis hunniku raha, imbus läbi jälestusest enese vastu ja põgenes vaarisalt päritud metsatallu, et mõtiskleda üksinduses. Näiteks disharmoonia üle oma sise-ja välisilmas.

Nüüd kujutage ette inimest, kes ärkas, tõusus-ringutas, keetis kohvi ja seisab selle ja sigaretiga maja trepil üksildases kohal, ümberringi on rahu ja vaikus. Helilooja peas hakkas just kuju võtma kaunis paššaaž, kui äkki kusagilt ülevalt kõlab värelev, puhtalt pisaratele häälestatud hääleke: "Onuke, mis selle koha nimi on? Kas te aitaksite mind alla? Ma ise ei saa...!"

Edasi oli igasugust.
Tulemusena leppis Mari ebaõnnestumisega langevarjurina. Lennuki kõhus on ka ju tore lennata.
Muide, märtsis nad juba lendavadki kontserdi esmaesitlusele. Te ei usu, kes dirigeerib. *** isiklikult! (ptüi-ptüi-ptüi, üle vasaku õla!).

Kokkuvõtteks, kõik on hästi!
Ja on täiesti arusaamatu, milleks kõik see sündmuste jada, kui Mari ja Arnold K. elasid aastaid ühes ja samas trepikojas, mees kuuendal, naine neljandal ja korra käis Mari isegi Arnold K. ukse taga, sõimamas, Beethoveni eest öösel kell kaks.

**
A muidu, puhkan, kütan ja heegeldan ja vaatan "Salatoimikuid", loen Koffi ja Kausi ja Yani. Kohe lähen lapsega raamatukokku, me pole ühtegi "Muumit" lugenud, tunne on, et aeg on käes.
**
Pildi postituse juurde valis laps, ma oleks kiisud valinud :) 

15 kommentaari:

  1. Vaat see mulle meeldis!

    VastaKustuta
  2. Oi, kui hea!
    Autobiograafiline...?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Oi, mine nüüd, puhas fiktsioon. Ma ms kardan kõrgust, väga.

      Kustuta
    2. Siis pead madalamalt hüppama! Alustada võiks nii saja meetri kõrguselt....:D
      Aga jutt oli huvitavate finessidega:)

      Kustuta
    3. Mitte kõik pole loodud lendamiseks. Varbaid pidi muru sees on ka tore.
      Aitäh :)

      Kustuta
  3. Väga hea asi!
    Triangel (ta ei lase oma kontoga kommenteerida)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Triangel, mul väga meel sind siin näha :)

      Kustuta
  4. Ok, see viis mu selgele arusaamisele, et loen iga su uut postitust mitte juhuslikult ja minu võrgupäeviku lugemislaud on nüüd "Tilda ja tarakanide" võrra rikkam.

    VastaKustuta
  5. siin blogis on jah pidevalt kirjanduslikku kvaliteeti.

    VastaKustuta