Eelmise sajandi keskpaik. Doktor Norton Perina suundub ekspeditsioonile Mikroneesiasse, kus ta avastab Ivu`Ivu saarel suguharu, mis on mingil seletamatul moel õppinud elama nii, et nende füüsiline keha säilitab nooruse mitusada aastat. Vaim, tõsi, ei jõua sammu pidada, kuid siiski, siiski. Teadlane sukeldub ülepeakaela tööse veendumaks ja tõestamaks, et ta on leidnud vastuse inimkonda kõige enam huvitavale küsimusele. Tema töö kõrvalnähuna juhtuvad pöördumatut ja seda negatiivses suunas, muutused ühe džunglisügavuses elava rahva saatusele. Formaalselt justkui olekski kõik, kuid raamat algab teisiti. Juba esimestel lehekülgedel saame teada, et palju aastaid hiljem saab Norton Perina süüdistuse tema poolt saarel lapsendatud ja Ameerika Ühendriikidesse toodud laste seksuaalses väärkohtlemises.
Ma ei viitsinud otsida, millise vastukaja sai teos ilmumise hetkel siin või seal pool sinist vett, kuid täna on see teema äärmiselt aktuaalne ja nii ma mõistatasin lehekülg lehekülje haaval, kas oli siis või ikkagi mitte. Raamatu lõpus on vastus olemas. Ainult, et ühtlasi sain lõpuks aru ka sellest, et ega see raamatu mõtte ja poeetika mõistmise seisukohalt nii väga oluline ei ole. Seda enam, et lugu põhineb Daniel Carleton Gajduseki, kes pälvis 1976. aasta Nobeli füsioloogia- ja meditsiiniauhinna, elulool, kes oma eluõhtul pedofiilias süüdi mõisteti. Juba eessõnas, mille süžee kohaselt on kirja pannud välja mõeldud teadlane Ronald Kubodera, sõnastatakse seisukoht, et geniaalse teadlase saavutused on kordi olulisemad, kui kuriteod, milles teda kahtlustatakse.
Mulle tundub, et lugu on hästi ameerikalik. Teadlase vastututusest oma tegevuse eest ja progressi mõjust tavaliste inimeste elule on kirjutatud varemgi, esimesena meenub loomulikult Vonnegut. Aga ka nt Sinclair Lewis, Jonathan Franzen või Don DeLillo. Ajalehe väljalõigete kasutamine meenutab Dos Passost, autori soov peituda korraga mitme tegelase maski taha - jälle Vonneguti. Ma pole Yanagihara "Väikest elu" lugenud, sirvinud ainult, kuid tean juba, et mõned siinses loos kasutatud toponüümid leiavad sealgi kasutust. Ehk on see katse luua midagi sarnast Faulkneri Yoknapatawpha osariigile? Ja siis see mõnes mõttes "maha jäänud" rahva hävitamise suurema ja selgelt "edumeelsema" rahva poolt, teema, mida kuulujuttude kohaselt USA õpikutest enam naljalt ei leia, kuid mis reflekteerivale intelligentsile ikka rahu ei anna. Kõigest sellest sünnib mulje, justkui "Inimesed puude võras" on mingi omapärane kirjaniku meisterlikuse harjutus. Sel juhul hindan sooritust kõrgelt. See on tugev ja ladusalt kirja pandud lugemine.
Olgu siinkohal öeldud, et kõik see traditsiooniline ameerikalikus ei tähenda kaugeltki seda, et loo peenemad varjundid siinsele rahvale ehk hoomamatuks osutuvad. On siinsetelgi rahvastel olnud kokkupuuteid nii kultuuri kui füüsilise genotsiidiga ja hullusid geeniusigi on juhtunud ka.
Huvitav on see, et vaatamata äärmiselt provokatiivsetele teemadele (mõtlen siin nii pedofiiliat, kui ka terve rahva kultuuri ja tavade hävitamist), ei mõjunud raamat mulle eemaletõukavalt, ei tekitanud vastikust. Jah, siin on kirjeldatud koledaid asju ja võimalik, et on inimesi, keda need šokeerivad, kuid mulle tundub, et… nii üldiselt - ei ole raamatu eesmärk tekitada suuri tundeid või emotsioone. Yanagihara harutab intriigikera keskendunult ja kiirustamata, püstitades nii lugeja ees igati õigeid ja arusaadavaid ülesandeid: jälgida süžeed tähelepanelikult ja esitada üldinimlike küsimusi. Südant see ei murdnud, käsi värisema ei pannud. Autori süsteemne soov torgata lugejat kõige valusamasse kohta olekski temast pigem kehvema pildi maalinud. Hanya Yanagihara ei ole sadist. On hoopis mõtlik ja töökas kirjutaja. Ja olgu nii. Ma plaanin tema teise raamatu ka varsti läbi lugeda.
Teised ilusad lugesid ka:
Sehkendamine
Sandra Sada Raamatut
Raamatumuljete kodu
Marca
Margus Haav
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar