Põrandad

Puhkuse alguses, kui oli palav ja veetsin iga päev mitu tundi rannas (sest laps on mul hülgesoost millegi pärast), mõtlesin, et teen veel selle ja selle aiatöö ära ja siis võtan aega ja lakin varbaküüned roosaks! Laki isegi ostsin ükspäev  - no toidupoest, aga ikkagi, valmis. Eile, olles endalt mitukümmend aastat vana mitut värvi (paadi!)laki- ja õlivärvitolmu saunas maha leotanud, otsustasin, et piisab, kui lõikan küüned lühemaks. Ja lõikasingi, juba pool unerohuuimasena, kuid siiski - tehtud, täna esimene puhkusejärgne tööpäev, sukad on hommikust saadik jalas ja ikka veel terved, nii et, ma ei tea, elu on ilus.

Osaliselt põhjusel, et sõin just lõunat, mille eile sauna eesruumis ühe auguga pliidil valmistasin - värsket keedukartulit hakklihakastme ja värskelt marineeritud kurgiga (purgi sees oli mõra, ei hakanud keldrisse viima). Peale mitut päeva, kui sõin... huvitav, mida ma sõin, mäletan sõbranna toodud suitsuvorsti haukamist otse latist leivata piimakohvi kõrvale. Lapse poolt aiamaalt toodud (veel nõks liiga pisikesi) naeriseid ja porgandeid, kurke ja tomateid ja marju. Veel oli sõbranna grillitud liha, üks burks ja igahommikune kaerahelbepuder. St, peale mitut päeva juhuse ja looduse poolt dikteeritut menüüd oli tänane lõuna puhas gurmee.

Töömees ütles, et tassi mööbel välja ja kisu vana tapeet seinast, ma tulen õhtul ja lihvin põranda paari tunniga puhtaks, katame kinni ja saad kohe tapeeti panna. Ja ma tassisin ja kiskusin, pikalt ja põhjalikult (mitu kihti pestavat tapeeti üksteise otsas). Lõpuks töömees tuli ja lihvis põrandat, KOLM PÄEVA.

Ma olen koguaeg muretsenud, et ma midagi teha ei oska. Peale lihtsamate aiatööde ehk. Täna hommikul seoses ühe kolleegi vallandamisega arutasime just paari teisega, et meiesugustele, inimestele, kes on aastaid tööl pigem käinud, kui teinud, on raske, kui x hetkel oled olukorras, kus oled sunnitud hakkama lisakas asjatamisele või hoopis selle asemel midagi füüsiliselt tegema. Ja kui see on veel midagi korduvat ja monotoonset ja... hirmus, ühesõnaga. Meil oli täna vaikne, ma alustuseks ja suurest igatsusest paberraamatu järele (kes siis puhkuse ajal kodus raamatuid loeb!) lugesin mõnuga paar tundi garderobi kapist leitud ilmselt kunagi vahele jäänud Haahtela, LR 4-5/2014, "Kadumispunkti" - sai parem küll.

Aga nüüd, kodanikud lugejad, ma õppisin ära! Nimelt ma oskan nüüd kasutada relakat! Harjaga ja liigapaberiga ja lintlihvi ja taldlihvi ja (täiesti ulme, milliseid lihve ma nüüd kõik näinud olen!). Põrandalihv virutas mu kohe esimese hooga üle toa vastu seina ja kihutas vastassuunas minema, nii et seda siis mitte, kuid... mul on nüüd igasugu lihvimiseplaane! Üks veneaegne sektsioonkapp, millest saab elutoakummit ja siis üks taburet ja... Laps, nii palju kui ta selle asja sees kodus oli, aitas ka - seisis minu kõrval ja tõmbas peoga mu ripsmetelt tolmu.

Aga, mul on nüüd mu unistuste põrand! Eile sai esimene kiht õli (pähklipruuni!) peale. Täna saab teine. Siis katan kinni ja kutsun krohvija. Nimelt on mul toas korstnajalg, mis oli maja eelmiste omanike poolt kipsiga üle löödud ja tapeeditud. Korstnapühkija oleks kevadel seda nähes peaaegu, et minestanud. Nüüd lõhkusin maha, sest kui juba, eks. Kipsi siis, mitte korstnajala. Ja eile otsustasin, et narr oleks hakata köögimööblit tagasi installima ammu värske värvi järgi nutvatele seintele - värvin need ka korraga üle. Sest järgmise palgapäevani on meil menüüs nüüd nagunii peamiselt aia-ja metsasaadused (olemasolevat tapeeti oli liiga vähe, ostsin uue) - mis muu hulgas on ju tervislik. Ja tegelt on sügavkümas liha ja kala ja üldse, kõige kõige rohkem häirisid mind siia kolides kulunud lakiga põrandad. Ükskõik, kui tihti ja põhjalikult ma neid pesin, nad nägid välja ühtemoodi koledad.Ma olen nii väga rahul, et need nüüd tehtud saavad.