Eile õhtul käisin sõbranna sünnipäeval. Oli lõbus ja natuke kurb naistekas. Inimeste pärast, kuidagi. Inimesed on väsinud. Tööst ja argimuredest. Meestest, kes töötavad kaugel. Igasugu asjadest. Istusin ja kuulasin ja jälgisin pingsalt ennast, et mitte küsida kelleltki: "Aga miks sa..." Sest see, noh, ei annaks midagi. Teoorias oleme me kõik targad. Vahest on mõistlik kuulata, patsutada, võimalusel noogutada. Aga midagi jäi ikkagi kripeldama - inimesed ju peaks olema õnnelikud. Ma mõtlen nii algseadistuselt, eks, enamuse ajast, rahul siis vähemalt ja üldse ei ole ja järelikult, ma ei tea, mingi tasakaal on kusagil paigast.
(Alati kui mõtlen või kirjutan tasakaalust, tekib terav vajadus lugeda üle kogu G. Aarma. Ja ma olen lugenud, nii palju kordi, et lubasin endale, et enne uuesti ei loe, kui olen need raamatud endale ostnud, sest raamatukogust on juba imelik võtta - ei teagi mitmes kord.)
Keskööpaiku lapsega koju jalutades kohtasin pubekat, kel lubasin nädalavahetusel silma peal hoida. Ütlesin talle umbes, et tibu, mine nüüd ilusti koju, keera uks lukk ja ära sigatse, mul ei sobi täna sellises olekus sind kontrollima tulla. Tibu naeratas mõistvalt, hommikul oli korras, käisin, tõlkisin talle inglise keele kodutöö ära.
Enda lapsega rääkisime ükspäev teemal "Igale emale on tema laps kõige-kõige-maailma kallim". Laps mõtles, täpsustas paari näidet: "X-i emale on X kõige kallim, Y-i emale Y."
Mõtles veel ja täpsustas veel: "Aga Z-l on õde ka, kas nende emale on Z ja tema õde mõlemad võrdselt kallid?"
"Jah, kallis, muidugi."
"Et siis saavad pool ja pool?"
".. :) "...
Aaaaa, mul said seened panni peal (sügavkülma panemiseks) valmis, nii et jätan siinkohal katki mida iganes ma kirjutama hakkasin. Lähen magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar