reede, 28. oktoober 2016

Doris Lessing "Viies laps"

Suurem jagu emasid on valmis kaitsma oma perekonda viimase vere piisani, kuid mis saab siis, kui oht tuleb perekonna sees?

***

See on üks väga veider raamat. Minu peas jagunes see vähemalt kolmeks osaks, millest igaüks kutsus esile erinevad tunded ja mõttet.

Harrieti ja Davidi õnnelikud ja muretud aastad. See osa on läbinisti rõõm, soojus ja mugavus, aeg, mil unistused täituvad. Süžee seisukohalt on need 60 - 70 pafineeritud lehekülge hädavajalikul näitamaks kontrasti perekonna Lovatt edasise eluga. Et mitte lihtsalt öelda, et kõik oli hästi, vaid et lugeja tunnetaks seda, seda HÄSTI, iga ihu karvaga. David ja Harriet leidsid teineteist, nad on teineteisele saatuse poolt määratud, mõlemad soovivad perekonda, palju lapsi ja suurt maja, kuhu pühade ajal suguvõsa kokku sõidab. Kuus aastat õnne, mis möödusid nagu üksainus helge hetk. Ma ei saa öelda, et need idüllilised stseenid konkreetselt mind puudutasid, kuid tekkinud pilt on hele ja meeldiv, olgugi, et veidi igav.

Edasi ilmub Ben, kõigepealt emaüska, seejärel perekonna täisväärtusliku liikmena. See on raamatu kõige dünaamilisem ja süngem osa, mis minu meelest õnnestus Lessingul kõige pearemini. Pinge tõuseb aeglaselt, järkjärgult kirjanik lagundab perekonna ja tühjendab maja, juhib sündmused keemispunkti kogenud sadisti rahuga, kuni lõpuks plahvatab, kõik vastu taevast lendab. Tõenäoliselt on seesuguste kirjelduste nautimine mõne diagnoosi anamneesis, kuid sellegi poolest, siiralt, minu aplaus, seistes, sünguse ja pinge kasvu sedavõrd meisterlikule kujutamise eest.

Harrieti ja Beni suhet kirjeldav lõpuosa on raamatu kõige mõtlikum ja kuidagi - eraldiseisvam, osa.  Justkui seisaks lahinguvälja ääres ja vaatleks, lahing on juba lõppenud, surnud ära viidud, kuid rohul on veel vere jälgi ja õhus hõljub väävli hais. Seisad ja imestad, kuid see ometi juhtuda sai!? Harriet vaatab oma elu pärast Beni, korjab kilde ja püüab mõisa juhtunut. Mõista, kes Ben on ja leppida oma uue eluga. Või põgeneda selle eest.

Raamatu lõpp ei rõõmustanud, kuid kui arvestada, et raamatul on järg ("Ben, in the World"), kus minategelaseks on Ben, siis ei saa öelda midagi.

*
Mul on see juba mitmes mustand kirjutada sellest raamatust, sest... ma võin häälekalt kaitsta ühte või teist positsiooni vaidlusküsimustes - orienteeruda ümber vastavalt sellele, kuidas praegu vaja on (midagi sarjast "professionaalne kretinism") , kuid dialoogis enesega olen justkui kiigu peal - ei suuda otsustada, kelle või mille poolt. 

Enam köidavad meeli kaks momenti:
Esiteks Harrieti ja Davidi vastutustundetus ja isegi infantiilsus: osta maja, mida nad ise pidada ei jõua ning teha kari lapsi lihtsalt seepärast, et tahaks. Seejuures mõtlemata sellele, kuidas maksa laenu või toita lapsi. Davidi isa Jamesita oleksin nad ju hoobilt lageda taeva all ja näljas! Möönan, et nende unistus majast, lastest, perekonnast ja kodust võib olla mõnel juhul pingutust väärt, kuid tee, mille valisid Harriet ja David, umbes et "Küll saab!" või "Andis Jumal lapsed, annab ka leiva lauale" on minule võõras ja mõistetamatu. Nagu on mulle võõras ka mõte sellest, et lapsi võiks kasvatada lähedased ja kogukond ja riik, kõik peaksid toetama jms. Mul absoluutselt ei mahu pähe, miks. Miks taevas hoia, peaks keegi kolmas vastutama ja koorma end minu teadlikult tehtud valiku eest või pärast.

Teine, millest mõtlesin pikalt on see, miks Harriet Beni hooldekodust tagasi tõi. Emainstikt ja -armastus on keerulised tunded. Harriet päästis ühe, kuid see rikkus kõigi teiste pereliikmete elu ja Harriet teadis seda ette või vähemalt oleks pidanud teadma.
Teoorias ma suudan seda seletada. Praktikas... ma pole ebausklik, aga hetkeks on tunne, et sülitaks kuhugi. Mul on külmkapp selja taga - seda on lihtne lapiga puhtaks lükata.

*

Doris Lessingu "Viies laps" on väga hea, kindlasti tähelepanu väärt raamat, mida ma iial ei soovitaks kellelegi, kes paluks lihtsalt: "Soovita midagi head".


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar