Mainest ja isiklikust vabadusest

Ma siin mõtlesin (!!onju) ja ronisin voodist välja, et üles kirjutada.

Maine küsimus on mulle elu aeg raske olnud. Nii isikliku kui võõra maine küsimus. Puberteedi ea vastuolulisusest kasvas nooruslik maksimalism, hiljem täiskasvanud inimese kaalutletud ükskõiksus sellest "mida teised arvavad". Viimasest omakorda kasvas välja üks minu meelest väga oluline koostisosa sellest, mida ma nimetan isiklikuks vabaduseks - õigus suhtuda inimestesse võtmata arvesse seda, kuidas nemad suhtuvad minusse. Lühidalt, kui mulle keegi meeldib, siis ta meeldib mulle isegi juhul, kui tema mind vihkab. Ja vastupidi, kuigi harva, sest keda ma siin ikka nii väga vihkan - naljakas ju isegi.

See puudutab siis minu mainet. Teise, võõraste mainetega ma võitlen, aktiivselt. Negatiivsete mainetega kordi ja kordi sagedamini, kui positiivsetega. "Kus suitsu, seal tuld" on üks maailma kõige lollim vanasõna. Ma olen seda suitsu näinud, tonnide (milles iganes seda siis mõõdetakse) viiside, puhunud ja kätega laiali ajanud, näidanud ümbritsevatele - näete? Näete - tuld ei ole, näete?!! Mõnikord on nähtud, mõni teine kord on tehtud nägu, et nähti.
Ja sellegi poolest, on mulgi juhtunud alateadvusest tulevaid atavistlike reaktsioonide rünnakuid.

Näiteks üks inimene. Millalgi ülikooli ajal - ta leidis kullast sõrmuse. Ja siis veel ühe. Ja nädalaga kokku viis. Pärast kadus kellelgi meie kambast raha. Ja siis kellelegi teisel sõrmus.
Ma läksin tülli kõigiga - ma olin ju ka väike veel.

- Kuidas! - karjusin mina. - Päriselt?! Päriselt arvate, et sõrmust pole võimalik leida?! No jah, on võimalik ka viis, miks mitte?! Kuidas te saate inimesest NIIMOODI mõelda?! KUIDAS??!! - karjusin mina, - te olete stereotüüpide ohvrid, teil on ajud pestud ja massipsühhoos, häbenega ometi! Karjusin ja kõik kirtsutasid nina ja mõned jäidki kirtsutama.

Ja hiljuti käis see inimene mul külas.
Siiralt, ma mõtlesin, et ma olen unustanud, kõik need sõrmused ja raha ja ülejäänud (ja, oli veel muudki).
Ja ometigi, ma rääkisin, et oh, mis maja, see pigem kuur ja tõstsin rahakoti sahtlisse ja oh, mis auto, pole enam ammu uus ja näed talverehvid on kallid ja korjasin kapi äärelt nii enda kui tütre telefoni, kaugemale. Ükskõik, kuhu poole inimene vaatas, rääkisin kõik väikeseks kaunimalt veel kui Sonja Marmeladova. Imestasin enda üle ja rääkisin ikka, isegi kassi rääkisin rojuks ja rootsuks ja pole kindel, kas temast hiirepüüdjat ikka saab. Kass oleks ju võinud ise, öelda, et on laisk ja alatasa näljane - kulutused ainult, ei muud, kuid hoidis ennast tagasi. Kass hoidis suu viisakalt kinni, sest tema pole varjuna lohisevast mainest mõjutada saanud.
Mina aga, oh, eks ma töötan edasi, enda kallal, vabaduse tarvis, milleks siis veel.

:)
Head ööd, Kosmos.