Esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Michel Houellebecq "Maailma vastu, elu vastu"

Väga hea, selgelt subjektiivne, kuid soe raamat ühest 20. sajandi müstilisemast kirjanikust kirja panduna ühe täna vägagi populaarse sulemehe poolt. Raamatus on kõigest 88 lehekülge, kuid mahutab üllatavalt palju ja kui ma siin ükspäev ütlesin, et Lovecraft on minu jaoks lõpetatud peatükk, siis nüüd Houellebecqi esseele tagasi mõeldes ma selles enam nii kindel ei ole.

Lovecrafti mitteeukeidiline geomeetria, Hilberti ruumi eelsed maailmad,  Riemanni geomeetria, kvantmehaanika valemid ühes gaasilise mõistusega kummjate koonusekujuliste, eh, eluvormidega ja Cthulhu lõppude lõpuks. See kõlab ahvatelevalt. Ja siis Lovecrafti tegelased, kes lükkavad endast eemale igasuguse elu ja inimlikud rõõmud, isegi ja vist eelkõige seksi ja raha, muutudes seeläbi puhtalt intellektiks, puhtaks mõistuseks, mis on suunad vaid ühele - tedmise otsingule. Lisaks Lovecrafti kalduvus massohismi ja rassismi, sümpaatia fašismi suunas. Houellebecq kirjeldab seda kõike suure armastuse ja lapseliku õhinaga. Vabalt jutustades, lausa lobisedes ja seda on põnev lugeda isegi juhul, kui sa ei tea Lovecraftist midagi ja isegi seda, kes on Cthulhu. Eluloo kirjeldused vahelduvad loomingu analüüsidega, viidetega kirjadele ja teistele Lovecrafti uurijatele.
Houellebecq ei pretendeeri originaalsusele, ütleb välja oma milleski objektiivse, mõnes muus eemalt vaatleja positsiooni selle "mitte päris inimese" maailma kohta. Näitab meile Lovecrafti täies ilus ja elusuuruses, kogu tema võimsuses ja abituses.
Kokkuvõttes, Houellebecq rääkis mulle Lovecrafti huvitavaks ja vaatamata kõigele isegi sümpaatseks. Lisaks on siin raamatus ka palju Houellebecqi enda kohta, eneseanalüüsi, kaudselt väljendatud seisukohti. Igatahes, ma nautisin.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar