reede, 6. jaanuar 2017

"Woman in Gold" (2015), režissöör Simon Curtis


Vaatasin raamatule lisaks filmi ka ära.
 "Woman in Gold" (2015), režissöör Simon Curtis

Maria Altmanni võitlus Austria vastu saavutamaks omandiõigust perekonnale kuulunud ja natside poolt varastatud maalide üle. Ühe naise võitlus terve suure riigiga. Ebatavaline konflikt loob tugeva karkassi loole, kus puudub nii keerukas süžee kui detektiivile omased mõistatused, kuid mis sellegi poolest hoiab pinget lõputiitriteni välja. Film väärtustest ja minevikust. Kohtuvaidlus vaheldumisi maitsekalt vormistatud perekond Bloch-Baueri minevikuga on otses mõttes huvitav vaadata.

Ja väga ilus. Nii silmale - võrratud kaadrid nii oleviku kui mineviku Viinist, kui kõrvale - Hanz Zimmer jäi meelede juba "Kariibi mere piraadid: Musta pärli needusest" ja nt "Lõvikuningast". Maria Altmanni mänginud Helen Mirren on minu meelest naine sellest sordist, keda aastad vaid kaunistavad. Meeldiv näitlejatöö. (Ryan Reynolds nii palju muljet ei avaldanud). Oleks ma vaadanud filmi nö puhta lehena, enne O`Connori raamatut ja sellele järgnenud googeldamist, oleksin äärmiselt rahul olnud. Oleksin pidanud kino kauniks ja südamlikuks. Oleksin kiitnud režissööri, või siis, kiidangi režissööri, ikkagi, sest lugu on khm, parandatud, kuid ekraanil paistab sellegi poolest ladus ja loogiline.

Sellega saab vaieldamatu ilu otsa. Edasi on vaieldav, sest ma kõigepealt lugesin O´Connori "Daam kullas" ja siis veel googeldasin. Ja nii juhtuski, et mõned asjad jäid hinge peale. Tunne, nagu mind oleks tillitatud. Nt. Kui filmis näidatakse üksildast, heldimust tekitavat vanaprouat, kes kogub raha nõudepesumasina tarvis. Tegelikult oli Maria Altmann siiski üsna varakas ärinaine ja kunstikollektsionäär. Kui filmis püütakse raha - väga suure raha - teema täiesti maha salata, kogu tähelepanu suunatakse, utreerides, mõnes kohas absurdini,  vanaproua hingelisele sidemele maalidega, siis - pisendamata vanadaami hingevalu hetkekski, ei usu ma üldse, et ta maalidest saadava tulu peale kordagi ei mõelnud. Seda enam, et Maria Altmannil on neli last. Ma küll mõtlen koguaeg, kuidas mu beebs tulevikus koolid saaks makstud või kodu soetatud. Vaevalt, et emad ses osas üksteisest väga erinevad. Jälle, vähendamata hetkekski holokausti õudusi, on filmis näidatud sakslased viimseni karikatuursed. Kohati jääb mulje, et kaadrist on puudu üksnes vardasse torgatud lapsed. Euroopaliku kohtusüsteemi selge trollimine ja moment rohkem ei meenu. Aga sellest on küll, et panna mind mõtlema, et... et mulle meeldis, aga... :)






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar