teisipäev, 28. veebruar 2017

Armastusest

Winnie the Pooh Winter by Martin Driver
Magasin täna vähe. Lugesin Faberi "Imelike uute asjade raamatut". Telefonist - tulenevalt olen täna silmadega, nagu albiinoküülikul. Ja ema mõned päevad tagasi naistepäevaks kingitud (juba - sest Maxima? sooduskleebised? kehtivad ainult x-ajani?) Dormeo padi, mis kirjade järgi on hüper-super, paneb mul pea valutama - nii et...   Elisa lubab, et homsest seda raamatut nende äpist enam lugeda ei saa, mul on umbes neljandik veel lugemata aga täna pole kuigi palju aega lugeda. Kui - siis hakkan mossitama. Või äkki ikkagi saab, kui juba enda riiulisse tõstetud?

Tegelikult ma tahtsin armastusest :)
Sõin hommikust ühe endise sümpaatiaga, päike paistis silma, vaatasin teda ja nägin... ennast. Meid. Ja see oli, noh, nunnu (ha).

Ma olin noor ja taevalikult armunud. Seitsmeteist, vist, aastane - sees ainult tunded, ümber vaid kunst,  vaidlused vaid kõrgest, lugesime Masingut ja Naani, mina ka G. Aarmat (võimalik, et salaja :D ). Ühesõnaga, tema silmad minu vastas, minu silmad ahnelt iga ta sõna püüdes. Käisime kätest hoides, lendasime linna kohal, elu kohal, maandusime kinomajja. Enne filmi soojendasime end jäätist, sõime jääkülma jäaätist jääkülmas fuajees, vaatasime inimesi.

Saabub võõras paarike - tema hoogne ja külmast õhetav, lehviva laka ja temakest koguaeg muljuvate suurte punaste kätega. Temake jämeda patsi ja küllusliku ihuga, eest lahtise kasukaga,  trikotaažist dekoltees ja sihvkadega, kiunudes ja itsitades samaaegselt.

Ma ajasin sedamaid nina püsti ja ütlen midagi solvavat, umbest, et iuu, millised. Oli see siis lõbusa näitsiku dekoltee, mis mind segadusse ajas või õhetava noormehe käsi, mis puhkas nimetatul... meie ju, meie suhe oli ju hoopis teine - õhukestes mantlites ja torkivates sallidega, meie teineteist ei käperdanud, me rääkisime süütuse presumptsioonist ja sotsiaalkonstruktivismist, Itaalia muusika allakäigust lõppude lõpuks. Me limpsisime ülevalt jäätist jäätunud fuajees jäätunud seina najal, kaks läbi külmunud vaimselt kõrget isiksust.

"Iuu, millised!" - ütlesin mina.
"Nagu loomad," - venitas tema aeglaselt.

Neelasin selle koos jäätisega ja mulle maitses, - ma olin ju armunud, kuidas siis muidu!

Kuid armastus sai otsa.
Kuid sõnad jäid, tundub, et need puudutasid mind, tugevasti, kriipisid haava, mis hiljem armistus, kuid päriselt ei kadunud. Sest ... hahhaha, ma lugesin salaja Aarmat, nt (ja perioodiliselt loen üle siiani)... Temast on saanud suurepärane inimene, intelligentne, hea, jah, hea, vaatamata sellele, et aastaid hiljem, meenub mul teda nähes esimese asjana ikka veel "naguloomad", iga jumala kord.

Kiviga ma teda siiski ei viska, iial. Ma palju ükskõiksem ja headust on minus ka nii umbes statistiline miinimum.
Nii et.
Elagu :)

*

Ja ma olen tüdinenud oma blogi välimusest, tahan valget ja et õhku oleks rohkem.

3 kommentaari:

  1. Loen just sama raamatut. Kah öö jäi kuidagi lühikeseks..
    Ilus mälestus sul armunud olemisest. Mul on ainult kriipivad mälestused.

    VastaKustuta
  2. Ritsik, ma muide mõtlesin seda raamatut lugedes, et väga tahaks sinupoolset arvamust selle kohta. Ma nüüd ootan su kokkuvõtet või arvamust või midagi:) Ise teen ka kindlasti, see on hea raamat.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen poole peal, kindlasti kirjutan.

      Kustuta