teisipäev, 14. märts 2017

Flame is Burning

Hommikul valasin kohvioad masinast mööda. Terve köök on nüüd kohviubasid ja - lõhna täis. Võiks ju lausa meeldiv olla, kui jala all ei krõbiseks.

Laps läks eile peale sauna vabatahtlikult otsejoones voodisse ning keeldus isegi unejutust - otsustas _korralikult välja puhata_, sest tal on täna lasteaias tähtis päev - esinevad näidengiga naaberrühmale. Ma sattusin lausa segadusse, mis oma suure õnnega peale hakata - 20.30 ja ei pea mitte midagi, peale tasa olemise. Nii ma netis sihitult ringi uitasingi, kuni keegi mulle lingi venelaste eurolaulule saatis ja kommentaari palus. Kommentaarist keeldusin, kuid öösel mõtlesin end sellegi poolest vigaseks.
Minu jaoks on sellega Eurolaul 2017 lõppenud.  Ma sel korral niigi, süvenesin rohkem kui iial varem :)


*
Ükspäev ma lugesin ühest blogisabast kellegi kommentaari (oma sõnadega umbes), et kuna maailm on nagu ta on, tuleb luua endale oaas, miski mull, kus kehtivad mulliomaniku reeglid, ja elada selles püüdes vältida nö välisilma nii palju kui võimalik.

Ma olen kahe käega poolt, ma olen vaeva näinud omandamaks sellise, mul juhtub aegu, mil selline omas mullis olemine on minu jaoks ainus mõeldav olemise viis. Aga. AGA minu ja kommentaari kirjutanud blogija veendumuste vahel on üks põhimõtteline erinevus. Ma nimelt usun, et kõige suurem karu teene, mis ma oma lapsele teha saan, on kasvatada teda mullis, isolatsioonis, olgu või osalises, eemal maailmast, millesse ta hiljem nii või teisiti integreeruma peab. Kasvatada teda üldlevinud reeglitest erinevate põhimõtetega või -järgi. Ainus mõeldav põhjus kasvatada laps eluvõõraks (koduõpe nt), saab olla meditsiiniline näidustus. Terve laps harjugu ja õppigu toime tulema maailmaga, sellisega, nagu see on. Ja mull, see oma, isiklik, kuhu keegi minu loata sisenema ei peaks, see olgu siis koht, kuhu väsimuse puhul varjule minna.

*
Üks viis mõistmaks oma probleemide suurust või adekvaatsust, on sõita mõnesse väikesesse linna (teravama elamuse otsijatele soovitaks valida riik, mis on viimase nt 50 aasta jooksul kasvõi kordki mõnest sõjast osa võtnud), mille sees või lähedal on mõni klooster. Vahet ei ole milline. Istuda maha ja jälgida inimesi, kes kloostri väravast sisse ja välja voorivad - ausõna, minusuguse mured muutuvad hoobilt olematuks.

*
Poole tunni pärast on mul juuksur. Edasi pühin kohvioad põrandalt kokku ja hakkan tagasi Lihtsa Elu Tildaks, või kuidas see täpselt oligi.


47 kommentaari:

  1. Kloostri külastajatel ei ole nii valgeid hambaid?
    Kusjuures, tegin teise profiili, espetcial, sest eelmine kord tehtu nimi ja parool kadusid ära.
    Tervitustega,
    fänn

    VastaKustuta
  2. Tähendab... ma soovitan tätoveerimist. Blogi aadress, mille kommenteerimiseks konto sai loodud, enda kasutajanimi ja parool. Mõnesse peeglita hästi nähtavasse kohta.


    Aga kloostri külastajad, jah, enamusel neist pole isegi kunstripsmeid. Minu meelest on see silmakirjalikus.

    VastaKustuta
  3. natuke tobe on küll teise inimese blogisse endast rääkima tulla (jälle), aga ehk saan andeks, kuna mõte tuli. ma just võitlen selle mulliga. enda, lapse ja mulliga. ma olen selliste... teatud kalduvustega (üks a-tähega popp sündroom). rutiin, süsteemid, koduseinad. ja tundub, et ka laps ei ole vähemalt neist iseloomujoontest (a osas ei julge ega taha veel mõelda) päris pääsenud. probleem? me võimendame neid teineteisel. mina leian põhjuse kodus olla, sest laps ju tahab kodus olla! laps samas ei tahagi mujale minna, sest emme ju ei taha. ja seepärast tunnen, et ma pean nüüd võtma end kokku ja olema see täiskasvanu, kes on see paha ja sunnib lapse suhtlema, sellesse võikasse ja minu poolt põlatud kollektiivi, et tal oleks tulevikus natuke lihtsam. muidugi võib... jääda ootama valmisolekut või soovi ise minna, sest minu oma on tõesti veel väike. samas mida suuremaks ta kasvab, seda raskemaks tema sundimine muutub ja seda soovi ise tõenäoliselt ei teki. kui on sellised iseloomujooned, siis mõistusega arusaamise võimekus ei aita, tean omast käest. nii et... ma arvan, et sa teed õigesti. ühiskonnast me ei pääse.

    VastaKustuta
  4. Ei pääse. Mul on selles suhtes lihtsam, et erinevalt minust, küll, on laps väga lihtsalt seltsiv. Ta tahab seltskonda, suhtleb (liiga?) vabalt müüjate ja nt lasteaias teiste lastevanematega, ei häbene ega karda. Pigem on nii, et poes enne kassa juurde minekut hoian varrukast ja sosistan, et tibu, nüüd me lähme kassa juurde ja me ei räägi talle kõike, mida me täna teinud/kuulnud/näinud oleme - kassatädi peab tööle keskenduma. Ja me ei aruta, mida teised inimesed kassalindile laovad ja isegi mitte seda, kuidas meie ees või taga seisev räpane onu lõhnab ja kas tal on kodus seep otsas või pole sooja vett. Kui väga vaja arutame hiljem omaette.

    (mispeale vaatab mu laps seda onu pinevalt ja ütleb - ikka üksisilmi onu vaadates - Emme, me peame pärast midagi arutama!)

    Aga jah, mina pean olema see täiskasvanu, kes vaatamata sellele, et teatrisaal judinad peale ajab, veab end ikka kohale, sest oleks ebaõiglane jätta laps etendusest/ mängumaa külastusest, jne. ilma puhtalt põhjusel, et mulle ei meeldi rahvarohked kohad kus tahes tahtmata peab suhtlema ka suvaliste tüüpidega. Lastevanemate koosolekud ja ühised väljasõidud - iuu.

    Aga kui postitust kirjutasin, siis tegelikult jooksis mul pilt silme ees ühest koduõpet praktiseeriva naise tekstist, kus oli jutt umbes selline, et MISMOODI MA SAAN OMA LAPSE KOOLI PANNA - SEAL RÄÄGITAKSE JU SEKSIST JA SEDA JUBA PÕHIKOOLI AJAL! Ja siis mingid fb teemad, et KUHU MA LAPSE SILMAD PANEMA PEAN, KUI TELEKAST TAMPOONE JA KONDOOME REKLAAMITAKSE. Ma käisin eile puid toomas ja juhtusin peale oma sõbranna 13 aastasele tütrele ja tolle peikale - suudlesid ennastunustavalt mu maja taga kase najal. No ausalt öeldes, oli suht jõle vaatepilt - minu jaoks on tüdruk ikka jumala laps, aga mis teha, täega loodan, et nad ka telekas kondoomireklaame vaadanud on :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on lasteaiaga see props, et - jällegi - et lasteaias on palju rohkem nui-neljaks-peab-kinni-pidama-reegleid, kui meil kodus. Tekkivad käärid, lasteaias tundub, et laps on mul lihtsalt ära hellitatud. St, ma ise olen lapse kuidagi keerulisse olukorda kasvatanud. Samas,kuidas leida see mingi õige tasakaal, et laps sobiks kollektiivi ilma, et ma peaks talle külge pookima mingeid reegleid või harjumusi, mis minu isiklikega üldse kokku ei klapi - ei tea.

      Kustuta
  5. A muidu, mina ka usun, et mida väiksemana harjutama hakkad, seda lihtsamalt läheb. Lasteaia osas on mu meelest hästi oluline, millise kasvataja otsa satud. Igates, pikka meelt.

    VastaKustuta
  6. ma ei paneks küll koduõpet päris mulliselamisega ühte patta - mis õppesse puutub, siis Eestis peab minu teada sellega nagunii mingi kooli juures regatud olema ja seal aeg-ajalt kontrollis käia. Ja ma tean nt üht lapsevanemat, kes jättis lapse koduõppele, sest tolle koormus oleks muidu üle mõistuse suur olnud - balletikooli kõrvalt jaksab küll kooliprogrammi _õppida_, aga mitte nii kaua koolis tiksuda, nagu tunniplaanid enamasti ette näevad. See keiss on ühtlasi näide sellest, et koduõpe ei tähenda lapse isoleeritust teistest lastest, sest balletikoolis viibib ju pikalt teiste seltskonnas.

    no ja siis on need juhtumid, kus laps traumeeritakse koolis füüsiliselt või vaimselt nii ära, et tal on vaja kodus taastuda. Ma ise ikka mõtlen vahel, et äkki oleks mul noorena olnud vähem enesehinnagumuredega maadlemist ja teatavat sotsiofoobiat, kui ma oleks saanud teatud vanuses kodus õppida. Igatahes oleks ma sel juhul omavanustega _rohkem_ suhelnud, sest koolis veetsin ma vahepeal ligi kaks aastat, mille jooksul minuga suhtlemine (muul viisil kui löömine, sülitamine või norimine) oleks olnud seltskondlikus mõttes enesetapp, aga suvalises muus kontekstis polnud sõprade leidmise ja hoidmisega probleemi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kusjuures ma ei näe, kuidas need halvad kogemused oleks mind kuhugi paremini integreerinud või ühiskonna toimemehhanisme õpetanud, sest ühiskonnas normaalselt ju ei taota üksteist ega sülitata üksteise peale ega võeta üksteise asju ära. selles mõttes oli need põhikooliaastad ise üks väga imelik mull, kus kehtisid hoopis muud reeglid kui mujal.

      Kustuta
    2. äh, mu kommentaar läks kuskile jalutama. igatahes minu meelest on ühiskond suuresti just täpselt nagu põhikool. võtted on teised, aga mõtted on samad. kui valele inimesele ei meeldi, sõidetakse üle.

      Kustuta
    3. oi, myyiu...
      Siin on nüüd kaks võimalust, kusjuures see variant, kus me mööda räägime, on parem.

      Üks võimalus on see, et sinu kujutluspilt, mida tähendab "nagu põhikool" on kõvasti parem kui minu oma. Mis on tore.

      Teine võimalus on see, et sa said mu kommentaarist just nii aru, nagu ma mõtlesin, aga su täiskasvanu-elu ongi täpselt nii kohutav, et sa ei taha õhtuti magama minna, sest see tooks justkui hommiku lähemale, aga sa ei taha, et järgmine hommik tuleks; ja et iga kord, kui sa kuuled [sisesta oma põhilise transpordivahendi nimi] häält, hakkab sul hirmu pärast sees keerama. Ja et sa oled juba hakanud pidama normaalseks pidevalt karta ja seda, et sind halvasti koheldakse, et sa ei kujuta ette, et elu võiks ka teistsugune olla.

      Sellisel juhul: päris ausalt, saab. Kui sulle teevad nii halbu asju lähedased inimesed, siis katsu abi otsida. Ma tean, et politseilt abi otsimisega ei ole kõigil kõige paremad kogemused, aga nt turvakodudest olen ma paremat kuulnud.

      Või kui nt töö juures on selline olukord, et sa lähed sinna iga päev hirmuiiveldusega ja/või kaalud enesetappu, siis ma saan aru, et töölt ära tulemine tundub hirmus ja ebaturvaline, aga ellujäämine on ikkagi tähtsam. Töö point on ju lõppeks see, et saada raha, et elus olla, ja kui töö teeb hoopis nii, et eluisu kaob sõna otseses mõttes ära, siis ei tasu ju ära.

      Päriselt ka, ma tean, mis tunne on arvata, et selline elu on normaalne ja "mind peabki niimoodi kohtlema". Ei ole ja ei pea. Elu ei pea olema nagu vene vangla.

      Kustuta
    4. on tegelikult kolmas variant ka (ja tegelikult see "sa äkki ei teagi, mis kiusamine on" on ka veidi ebameeldiva maitsega).
      mind kiusati põhikoolis. alates esimesest kuni umbes seitsmenda-kaheksanda klassini. põhjused polegi olulised - neid leiab alati. aga ma ei kartnud. see oli ebameeldiv, jah. aga hirmutunnet tundma õppisin ma alles kunagi palju hiljem ja seoses hoopis teiste asjadega.
      mis minu puhul aitas, oligi võib-olla see, et ma ei kartnud, vaid andsin alati vastu. alguses sõnadega, pärast 5. klassi karatetrenni (kus ma tegelikult midagi ei õppinud, vaid vallandus mingi teatav... jõud mu sees) ka füüsiliselt. mäletan näiteks üht matemaatikatundi äkki 6. klassi paiku, kui mu ees istuvad poisid idioodi järjekindlusega mu asju laualt maha lükkasid (fellow kolmekümbised ilmselt mäletavad, kuidas vanasti asjad lauanurgale virna sätiti). tund edenes, nemad lükkasid, mina korjasin, õpetaja ei teinud midagi. ja siis mulle aitas. ma tõusin püsti ja astusin enda ees istunud poisi kõrvale, võtsin tal kindlalt juustest ja lõin ta pea vastu lauda. nii kõvasti, kui torust tuli. selle poisi naljatuju oli igatahes nagu peoga pühitud ja ta pinginaabergi julges vaid muiata. seegi kadus kiiresti, kui ta mulle otsa vaatas. ja see ei olnud ainuke selline juhtum.
      on muidugi kurb, kui noor tütarlaps peab selliseid asju tegema, aga see kuidagi ei muserdanud mind. ma olen kasvanud peres, kus teiste arvamusest ei hoolita (mõttes, et teiste arvamuse või heakskiidu nimel ainuüksi ei tehta midagi), ja see saadab mind siiamaani äärmiselt tugevalt. kellegi nii suvalise nagu klassi- või koolikaaslase või nende arvamuse pärast I don't intend to lose sleep.
      kust see lähedaste või töö aspekt teemaks kerkis, ma ei mõika praegu kiiruga täpselt. ma ei karda jätkuvalt inimesi ja ma ei ole vang oma kodus ega tööl. minu jaoks ei ole ka töölt lahkumine hirmus või ebaturvaline (ma olen tegelikult praegu üldse freelance, aga see pole praegu oluline).
      ühiskonna all ma mõtlesin pigem natuke laiemat inimhulka, ja ülesõitmise all mitte endast ülesõitmist. ma hästi ei taha jälle staari näiteks kasutada, aga ma pean, sest see on lihtsalt nii klassika. või näiteks perekool, või üldse igasugused kohad, kuhu inimesed koos satuvad, kui lahtiste silmadega vaadata. alati on mingid liidrid, jooksikud ja vastalised hundid.
      issand, kui pikk ja keeruline kommentaar. kui keegi sellest midagi aru saab - tublid olete.

      Kustuta
    5. Su kommentaar kinnitab seda, mis ma olen ammu arvanud: et hea konfliktitaluvusega (või kaklustaluvusega) inimestel on koolis kergem. Ühes diskussioonis (Leili Trusti blogis), mida ma allpool linkisin, tuil ajapikku täpselt sama asi välja.

      Teisest küljest on su näide just sellest, kuidas koolis on teised reeglid kui meie ühiskonnas üldiselt - ühiskonnas üldiselt ei käi asjad nii, et "üks ahistab teist ja teine lööb ta pea vastu lauda", mõlemad asjad on keelatud. Ma arvan, et ka Tilda ei pidanud "üldkehtivate reeglite" all selliseid asju silmas.

      Selle all, et päris elu ei pea nii õudne olema kui koolis - täpsustagem: minu jaoks oleks päris õudne, kui mul oleks aeg-ajalt vaja kellegi pead vastu lauda lüüa, ma kardan, et ma ei saaks sellega hakkama, olgu või reaktsioonikiiruse pärast - mul on selline loll organism, mis ohusituatsioonis läheb tardumise teed, pmst kui keegi mind ründab, siis ma ei saa hästi üldse liigutada - pidasin ma silmas, et isegi kui ühiskonnas on gruppe, kus suhted käivad sama dünaamikaga, on valida ka teistsuguseid. Kooliealisena leidsin ma ju samuti neid teistsuguse dünaamikaga keskkondi, väljaspool kooli kogu aeg.

      Ma ei ole kindel, kas ma olen nõus, et "alati on liidrid, jooksikud ja vastalised hundid", ma nagu teaks ka mittehierarhilisi seltskondi. Aga isegi selgete liidritega seltskondades ei ole suhted tingimata vägivaldsed. Iga kord, kui ma Perekooli satun, vaatan ma silmad punnis suure hämmastusega. No ei ole kõik inimsuhted sellised. Saab ka sõbralikult asju ajada.

      Lähedaste ja töö aspekt tuli mul jutuks lihtsalt sellepärast, et ma ei osanud ette kujutada muud varianti, kus täiskasvanud inimene tunneks, et tal on õudne keskkond, kust ta ei suuda välja pääseda. Nagu selgus, siis sinu jaoks ei tähendagi "nagu põhikoolis" sama mis "nagu õudusunenäos". Mis näitab seda, mis ma öösel Tildalegi kirjutasin - inimesed on erinevad.

      Kustuta
    6. telefoniga on paha kirjutada, aga teema kohe paelub.
      huvitaval kombel ma tegelikult konflikte pigem võimalusel väldin. aga kui muud üle ei jää, siis on vaja. ma ei ole mingi neandertaal, aga vahel on inimestega vaja nende endi keeles rääkida.
      selle laua, põhikooli ja praeguse ühiskonna osas - ma ju ütlesin, et mõtted samad, võtted teised. ega täiskasvanud kiusajad ka teiste asju maha ei loobi reeglina.
      õudusunenägudega on vist ka nii, et igaühel omad, ja mõnel väga polegi. samas see, milliseks ka täiskasvanute maailm on osutunud, on küllalt õõvastav. mõtlesin noorena täiskasvanuid vaadates, et küll neil on äge, keegi ei narri ega kiusa. hah! vägevalt panin mööda. hierarhilise suhtluse osas - erandeid on muidugi alati.

      Kustuta
    7. Maru huvitav, inimeste kogemused on nii erinevad.

      Vaata, ma ei ole täiskasvanud elus kiusajaid praktiliselt kohanudki. Ma oleks oma kogemuse pealt arvanud, et kiusamine ei ole üldse mingi täiskasvanute värk, et see kasvab mingis vanuses välja. Nii et ei ole isegi samad mõtted, mida peaks teiste võtetega väljendama.

      Konflikte - tähenduses "lahkarvamus" - vahel on, on ka n.ö raske iseloomuga inimesi, aga seda, et keegi aktiivselt tegutseks AINULT selle nimel, et teisel oleks halb, ei ole kohanud.

      Nii et ma käin muudkui ringi suure vaimustusega, et küll on hea täiskasvanu olla.

      Just selline puhas teisele halvategemise sorti agressioon on see, millega ma ei oska absoluutselt toime tulla ja tardun. Juhe läheb kokku. Sama lugu oli ka siis, kui mind tänaval rööviti, ma ei suutnud joosta ega isegi korralikult karjuda (kuigi see ei olnud isegi päris selline agressioon, ega röövel minu kiusamisks ei röövinud, tema ajas oma praktilist kasu taga, mida mul on tglt kergem alla neelata).

      Ma ju kirjutasingi öösistes kommentaarides, et viga võiski minus olla. Ma ei oska seda "inimeste endi keelt". Hoolimata sellest, et mul oli koolis võimalus pikalt ja pidevalt näha, mismoodi see käib. Kui üldse midagi, siis tegi kool mu enese eest seismise oskuse halvemaks, sest pmst ma lihtsalt õppisin ära, et on normaalne, kui mulle halba tehakse. ja kaotasin osalt esimese isiku perspektiivi ära, alles viimasel paari aastaga olen hakanud seda ka koolimälestuses tagasi saama (siiamaani oli nii, et need olid justkui kõrvaltvaataja mälestused, mitte minu enda omad. Selle nimi on vist dissotsiatsioon. Nii et ma tulin koolist sellise (õnneks nõrga) psüühilise häirega välja ja ei saanud mituteist aastat ise arugi, et see oleks kuidagi ebanormaalne, kui minu mälestused on justkui kellegi teise mälestused.

      Kustuta
    8. Ma siinkohal küsin vahele, Notsu, aga sa töötad kodus, nagu ma aru saan? Ja suhtled inimestega, kel on samad huvid-hobid, eks?

      Suurtes kollektiivides, eriti veel hierarhiliselt ehitatud kollektiivides, on kiusamist kindlasti, mh sihiliku ja pikaajalist. Sest konkurents. Ja noh, mõned inimesed on ka lihtsalt... kibestunud, vajavad välja elamise kohta jpm. Kui tänapäeval teab iga laps vähemalt ühte-kahte tel.nr, kuhu kaevata, kui talle liiga tehakse, siis täiskasvanute kollektiivis - seal, kus töötavad veel need inimesed, kes tulevad koolidest, kus kiusati, pole tihti kuhugi kaevata. Võiks ju öelda, et täiskasvanud on vabadus lahkuda, kuid päriselu on mu meelest palju proosalisem - laenud, elukoht, lapsed jm - lahkumine pole kaugelt alati lihtne.

      Kustuta
    9. jah, mina töötan küll kodus, aga need, kellega ma suhtlen, ei tööta kodus ja ometi nad ei räägi sellistest jamadest. Jamasid mõnel on, aga teistsugused, stiilis "ebakompetentne ülemus" või "kolleeg, kes laseb üle jala" vms. Mitte selles stiilis, et "kolleeg kallas arvutiklaviatuuri siirupiga üle".

      Ja kui on just sellised jamad, mis hakkavad juba eluisu ära võtma, siis okei, lahkuda on raske. Aga kui pmst on valida selle vahel, kas minna ära või panna pael kaela, siis ma oletan, et ikkagi valiks lahkumise.
      Või noh, mul on natuke raske uskuda, et inimesi läheb massiliselt igal hommikul tööle, süda hirmust paha, tehes peamiselt plaane, kuidas võimalikult märkamatuks jääda ja kas saaks järsku tööpäeva peldikukabiinis varjudes ära veeta.

      Kas lapsed reaalselt kasutavad neid telefoninumbreid? Küsin sellepärast, et meil omal ajal oleks täiskasvanutele rääkimine olnud ikka räme kitsepanemine, seda ei teinud keegi kunagi. Vanemad said teada, et midagi on viltu, kui ma lõpuks pärast kaht kuud popipanemist naabrinaisele vahele jäin, ma olin võrdlemisi võimekas valetaja, ja isegi siis varjasin ma neid põhjuseid, miks ma koolis ei tahtnud käia.

      Kui sa ütled "töötavad inimesed, kes tulevad koolidest, kus kiusati", tuletab see meelde ühe teise mõtte. Et kui me saadame lapsed elu õppima keskkonda, kus ongi normaalne, et kiusad ise või kiusatakse sind, või vähemalt - kui ei taha, et sind kiusataks, siis lööd teise peaga vastu lauda - , siis võib see, et "elu ongi selline" muutuda isetäituvaks ennustuseks.

      Lapsed on noored, mõjutatavad, ei ole veel välja kujunenud, neile annab mida iganes normaalsusena selgeks õpetada. Lapssõduritest on kah raske pärast rahuajal toimivaid inimesi saada.

      Elus võib muidugi igasuguste raskete inimestega kokku puutuda, aga ma arvan pigem, et terve psüühikaga täiskasvanul on sellistes olukordades kergem toime tulla, kui kellelgi, kes on juba lapsest peast katki tehtud.

      Kustuta
  7. Notsu, kiusatava lapse jätame päästmise eesmärgil koduõppele, samas, kui kiusaja jääb südamerahus kooli, kus ta endale kiiresti järgmise ohvri leiab? See minu loogika küll ei haaku, üldse.

    Ma kirjutan homme juurde, ma täna ei saa.


    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on praegu selle kohta peas liiga palju mõtteid-tundeid, et ma seostatud jutu kokku saaks kirjutada (tavaline värk, niipea, kui jutu sisse tuleb sõna "kool", hakkavad käed-jalad värisema ja pisarad voolama, normaalne keskealise inimese reaktsioon, kas pole (ja kas see on tõesti see soovitud tulemus, mida "tegeliku elu harjutamisega" saada tahetakse? et lapsepõlv oleks elu halvim aeg?)).

      Aga kirjutan pudemeti.

      Üks: iga lapsevanem ei jaksa tervet süsteemi reformida (au ja kiitus neile, kes sellega tegelevad muidugi); või kui ka jaksab, siis võtab see aega. Vbla nii viis-kuus-seitse aastat. Aga seal vahepeal peaks ka oma lapse kuidagi ellu ja enam-vähem terveks jätma.

      Meie koolisüsteem ei ole kõige hullem, aga tal on omad vead. On lapsi, kes tulevad ka kõigist neist vigadest enam-vähem õlgu kehitades läbi, kannatavad ära 30-40-päised klassid, vägivaldsed mängud ja kohutava lärmi - on sellise tugeva tasakaaluka närvisüsteemiga. Neil on võimalik selles süsteemis sotsialiseerumist õppida.

      Aga teised on jälle haprama närvikavaga ja põlevad läbi. Või saavad "imeliku" märgi külge ega saa sellest enam lahti (ja siis põlevad veel kiiremini läbi). Nende jaoks võib koduõpe või alternatiivkool olla ainus võimalus, kuidas katki minemata haridus kätte saada.

      Vt kunagist diskussiooni Hundi ulu juures, eriti Morgie kommentaare HEV-koolide kaitseks - alates selle kommentaaari lausetest "Minu oma laps käib erikoolis. Tema häire on see, mida vanasti polnud meditsiinilises mõttes olemaski." Aga ka seda Liisu-Kiisu kommentaari.

      Vt neid lauseid: "Minu rõõmsameelsest ja optimistlikust lapsest sai aastaga depressiivne, hirmunud ja väga õnnetu inimene. Asi ei olnud ei koolis, õppemahus, õpetajas, asi oli keskkonnas."
      või
      "Temasugused tembeldati vanasti lihtsalt veidrikeks või hulludeks, aga palun püüa aru saada, veidriku silt 30pealises klassis, tuhande õpilasega koolis, ei ole kaitsekilp vaid seljale kleebitud märklaud."

      või

      "Tegelikult ei peaks ükski laps käima klassis, mis on suurem, kui 15 last. Mõni lihtsalt saab selle stressiga hakkama. Mõni ei saa."

      Kustuta
    2. Kaks: sa räägid kiusatavast ja kiusajast, aga minu puhul poleks saanud eriti ühestki konkreetsest kiusajast rääkida - ühel hetkel oli lihtsalt klassis kujunenud kultuur, kus minu peal võis igaüks meelt lahutada, aga muul viisil suhelda oli ükskõik kellel riskantne. Ja nii mitu aastat järjest. Ma ei tea, mida oleks saanud teha. Üks päris suur võimalus on ikkagi, et mina olingi see, kes oli valesti. Tähendab, ei sobinud. Ma olen kuni viimase paari aastani mõelnud, et ma olin tavaline laps, kellel vedas lihtsalt viltu, aga viimasel paaril aastal olen avastanud, et mõni mu omadus, mida mina pidasin meinstriimiks, on ebatavaline - nt suur puutetundlikkus (või kuidas selle kohta öeldagi). ja hakkasin mõtlema, et see jms omadused teeks minust vbla igas 40-päises kollektiivis märklaua. Nt sellised tavalised lastemängud, kus tehakse, et lüüakse üksteisele rusikaga näkku, viimasel hetkel pannakse pidurit ja vaadatakse, kas teine ehmatas - või lihtsalt üksteise naljapärast togimine - olid minu jaoks väga hirmsad (ja rahvastepalli kartsin ma paaniliselt juba enne, kui täpselt sel põhjusel hakati mind alati viimasena võistkonda valima).

      Umbes nagu immuunpuudulikkusega inimesele on ohtlik ka keskkond, kus tavalise immuunsusega inimene jalutab muretult ringi. Ja kui see immuunpuudulikkusega inimene on ettevaatlik, siis on see ehk küll teatavas mullis elamine, aga see mull on talle ellujäämiseks vajalik.

      Kolm: kui lapsevanem avastab juba tagantjärgi, et asjad on väga halvaks läinud, siis ei ole ta minu arust halb lapsevanem, kui kõigepealt oma lapse sellest olukorrast välja tõmbab. Muidu oleks ka igasugused vägivallaohvrite varjupaigad kah halvad. Või noh. Isegi kui sõdur on vigastada saanud, siis võimaluse korral üritatakse ta enne terveks ravida, kui lahinugväljale tagasi saadetakse. Või võtame USA orjapidamise vastased, kes küll üritasid orjapidamist üldse kaotada, aga ometi aitasid samal ajal orje põgenema ja andsid põgenenud orjadele varjupaika, mitte ei saatnud neid tagasi elu tõsiasjadega kontaktis olema. Ka nemad pakkusid põgenenud orjadele ellujäämiseks vajalikku mulli.

      Niipalju, kui siit kokkuvõtet annab teha, on see vist "lapsed on erinevad ja kõik ei kannata samu asju vigastusteta välja".

      või Morgiet tsiteerides: "Hetkel kujutavad tavakoolid endast peamiselt väga karme ellujäämiskursusi ja nõrgematele on varjupaigad hädavajalikud."

      Ma ei tea nii täpselt su suhtumist - st vbla sa peadki heaks, kui nõrgema närvikavaga lapsed sõelutakse juba enne täisealiseks saamist välja, genofondi tugevdamine jne. a ma oletan, et sellegipoolest mõistad sa lapsevanemat, kes küll näeb, et tema laps ei vasta mingile vastupidavusnormile, mida nähtavasti kõigilt eeldatakse, aga tahaks ometi, et ta enam-vähem elusalt-tervelt täiskasvanuks saaks.

      Kustuta
    3. ja ma pean tunnistama, et mul on endal hea meel, et ma siiski sain täiskasvanuks, isegi kui mõne arust oleks parem, kui kool oleks täitnud oma sõelafunktsiooni ja mind ellujääjate hulgast välja sõelunud. isegi kui ma olen imelik, kaldun ma arvama, et mingit kasu minust siiski on.

      Kustuta
    4. (täpsustuseks - kooli teene see ei ole, et ma ellu jäin, see oli juhus.)

      Kustuta
  8. Külgneval teemal vaidlus oli kunagi siin. Kus käisid läbi mh ka need teemad, et koolis ei kehtinud ju samad reeglid, mis ühiskonnas muidu (vägivallakeeld ja eraomandi kaitse).

    VastaKustuta
  9. Tõsi, su postituses oli mainitud "meditsiinilise näidustuse" mööndus, aga ma kardan, et nt minu konfliktitalumatus, lühinägelikkus ja kompamistundlikkus ei oleks meditsiiniliseks näidustuseks kvalifitseerunud. ametlikult võttes olen ma ilmselt piisavalt terve. ometi tulin ma koolist välja inimesena, kes kardab lapsi ja teismelisi. kümneid aastaid hiljem. mis koha pealt see mulle kasulik peaks olema, on raske aru saada.

    VastaKustuta
  10. Nüüd meenus, et täpselt sama teema oli kunagi mu enda pool üleval.

    Vabandust sarikommenteerimise pärast, kooliteemad ajavad mu peast segaseks (ja ma mõtlesin veel, et olen sellega juba ühele poole saanud ja ei hakka enam nutma, kui keegi kirjutab kuskil "kool").

    VastaKustuta
  11. ühesõnaga, notsu, me sinuga oleme väga erinevad, ja see on tegelikult psühholoogilises mõttes väga huvitav, kuidas kaks kiusatut nii erinevalt reageerivad.

    VastaKustuta
  12. Notsu, aitäh, et kirjutasid.


    Ma kirjutan ka lihtsalt mõtted, mis seoses tekkisid.


    Minu viiene nõudis täna lasteaeda kaasa võtmiseks pesunööri. Seletas, et tema koos teiste tüdrukutega tahab sellest poistele lõksu ehitada - et neil on selline mäng. Võtsime nööri kaasa tingimusel, et küsin õpetajalt, kas tohib. Tohtis. Õpetaja seletas, et on tõesti mäng. Lapsed olid mingil hetkel hakanud mängima sõda - poisid ühel pool, tüdrukud teisel pool. Loopinud üksteist käbidega - mis on lasteaia territooriumil mitte küll defitsiitne, kuid siiski piiratud ressurss, jne. Mispeale pedagoog sekkus, nimetas mängu ümber spioonikaks ja juhendas lapsi - esiteks - mängu kaasati kõik rühma lapsed. Teiseks - nagu spioonimissioonidel tavaks - istuti maha ja mõeldi koos - kes lastest milles tugev on - selle alusel jagati ülesanded. Kes räägib hästi (minu oma, minu oma) - see juhib teise poole tähelepanu kõrvale. Kes oskavad pikalt vaikselt kükitada - nemad luuravad "vaenlase" laagrit. Kui hetk on sobiv ja "vaenlane" on oma käbivarude juurest lahkunud, annavad luurajad märku ja kiired jooksjad jooksevad "vaenlase" pessa, ning pätsavad käbid ära. Ja siis on osavad peidikute meisterdajad peidavad saagi, vajadusel aidatakse üksteist jne.


    Teoorias veidi justkui vaieldav, kuid eesmärk on näidata, et inimesed on erinevad, neil on erinevad tugevad küljed, kuid nad kõik on millekski väga head ja vajalikud, lisaks meeskondlik tegutsemine jne. Ma olen poolt. Ausõna, ma olen nõus iga jumala päev õueriideid pesema, luuraku või kõhuli, peaasi, et õpivad vt. üles poole.


    Lasteaed on ühinenud "Kiusamisest vabaks!" programmiga (üle Eesti 455 lasteaeda), mis tähendab, et neil on rühmas karu, mängukaru - karvane, keskmist kasvu, keda lapsed korda mööda koju tassivad, sh kinno, veekeskusesse, vanaema sünnipäevale jne. eesmärgiga õpetada karule kombeid, sh tolerantsust endast erinevate suhtes. Et siis, kui me teame, et plaanime homme minna kohvikusse, võtame karu koju kaasa - võtame kaasa kohvikusse ja lapsega koos seletame, mida me seal teeme, näeme ja kuidas seejuures käituma peaks. Karu räägib hiljem lapse suu läbi rühmale, kus käis, mida nägi ja selgeks õppis.


    Rühmas on 22 last, õpetaja ütleb, et üks raskemaid rühmasid, mis tal olnud on - väga palju väga suure iseloomuga lapsi (mhm, minu oma nt). Kahel lapsel on omavalitsuse poolt eraldatud sotsiaalpedagoog õppetöös abiks, lisaks kaks last käib lapsevanematega koos psühholoogi vastuvõtul - eesmärk ikka üks - aidata kohaneda. Mitut last külastab kaks korda nädalas lasteaia logopeed (minu oma sh - ei ütle korralikult r-i. Nii on minu jaoks tohutult mugav - ma ei pea seda vabast ajast tegema). Rühmas on üks iga päev tööl käiv õpetaja ja kaks abiõpetajat, kes vahelduvad. Rühmas on paar koduse keelena vene keelt rääkivat last ja üks, kelle vanemate arusaamine hügieenist erineb oluliselt üldlevinust. Viimane mainitud laps on teistest ka kasvult väikesem, lisaks on ta rühmas ainuke lühikeste juustega tüdruk. Kui kaks aastat tagasi lapsed viimast mainitud tüdrukut enda seltsi väga ei võtnud, siis tänaseks lapsed hoopis abistavad ja toetavad teda igati. Suure töö on teinud õpetaja, aga ka lapsevanemad - aidanud riietega, kamba peale tuimalt kinni maksnud ka selle ja veel ühe lapse piletid - et nad ka kindlasti kaasa saaksid.


    Mh nt toimib rühma siseselt mingi riideringlus - minu laps on pikema-poolne, jagan väikeseks jäänud riided neile, kellele veel parajad. Alguses lastevanematega mõtlesime, et äkki tuleb lastel ütlemist - oi, hoopis rõõmustavad, et näed, mina sinu jopega ja tema minu seelikuga. Jällegi õpetaja on rohelisema-poolne - ka kodus ei luba laps midagi ära visata, sest tema õpetaja ei viska midagi ära - kõike võib millekski või kellelgi teisel vaja mina - taaskasutus on in.


    See rühm läheb aasta pärast kooli, kõik koos, kahte paralleelklassi, lapsi tuleb mujalt juurde, kuid ma kahtlen sügavalt, et neist lastest kiusajad saavad. Ma lausa imestaks.


    Ma kirjutan veel.

    (tööl, onju)

    VastaKustuta
  13. Kool, kuhu mu laps läheb, on kodukohajärgne, riiklik, mitte eriti suur - parimatel päevadel kuni 1000 õpilast, on ühinenud "Kiusamisest vabaks!" programmiga. Samas koolis õpivad mu kolme sõbranna lapsed. Pubekad - 6-8 kl. Ma paratamatult näen kõrvalt, kuidas neil koolis läheb. Muidugi on tulnud ütlemisi. Ja siis jooksevad kõik, reaktsioon on tohutu! Õpetaja kirjutab emale - ütles teisele, et tal on lehma nina (5 kl). Ema pärib aru lapselt, laps seletab, helistab! suvalisel töövälisel ajal! klassijuhatajale, seletab! Klassijuhataja helistab emale, kaks ema helistavad üksteisele ja terve kari arutab asja fb-s. Koolis on psühholoog ja omavalitsuse sotsiaaltöötaja, kes on ka pidevalt millessegi segatud. Nagu lasteaiaski, nii on ka koolis omavalitsuse poolt eraldatud abiõpetajad (see küll võib omavalitsuseti erineda).


    Ehk siis - solvamine on sündmus, löömisest ei ole kuulnudki.


    Konkreetselt tean juhust, kui tüdruk keeldus tantsimast rahvatantsu poisiga, kes pühkis nina käeseljaga. Mu meelest arutati seda asja ligi 3 kuud, lapsed olid kõik juba ammu unustanud, kui vanemad üksteisele ikka veel miniinfarkte korraldasid.


    Ma olen küsinud pubekatelt, et kas nt riiete pärast narritakse (sest meie ajal narriti). Vaatavalt mõistmatult otsa - ütlevad, et mis seal vahet on, kes mida kannab! Ütlevad, et kiusamist ei ole, sest pahandus on liiga suur ja üldse, kes see viitsib. Hullemal juhul ignoreeritakse. Muu hulgas tean vist isegi kahte juhust, kui ühed lapsed on nõustanud või julgustanud teist pöörduma omavalitsusse ja politseisse ja igale poole seoses kodus vanematepoolse vägivallaga.


    Mulle tundub kõrvalt vaadates, et võib-olla just viimase 10 aastaga on hästi palju muutunud. Vägivallast räägitakse - koguaeg ja igal pool ja kui täiskasvanuid on raske ümber kasvatada, siis lapsed on hoopis vahedam aines. Ei kiusata, sest kiusamine ei ole pop. Pop on sallida, hängida erinevatega jms.


    Veel kirjutan.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Niisiis on teil seal ka sama tore kool nagu lasteaed.

      Aga igal pool ei ole ju kodukohakool selline, vaid tuleb laps panna mammutklassidega mammutkooli. Nagu ma ütlesin, selline väike kool ongi üldise koolinduse taustal alternatiivkool.

      Kujuta nüüd ette, et elukohajärgne kool oleks 30-40-lapseliste klassidega, kus õpetajad ei pööra laste suhetele mingit tähelepanu. Need koolid, kus on oluline, kellel mis on seljas ja kelle vanemad mis autoga lapse kohale toovad, on ju olemas. Koolid, kus aeg-ajalt õni õpilane ennast ära tapab, on olemas. Ja kui lapsevanemal on kodus laps, kes sellises keskkonnas suure tõenäosusega löögi alla satub, siis ei saa talle ju ette heita mulliselamist, kui ta ei taha oma last nii ohtlikku keskkonda saata (nagu Hundi Ulu blogis Morgie ja see teine kommentaator, kes sai kooli tõttu lühikese ajaga depressioonis lapse).

      Kustuta
  14. Oo, paistab, et on suurepärane lasteaed. Kohe mitu head asja: et kasvatajad aktiivselt tegelevad laste suhete parandamise ja kaasamisega; ja see väga tähtis asi, et laste arv per täiskasvanu ei ole liiga suur (22 lapse peale 2 täiskasvanut).

    Ma arvan, et ka koolid, kus on sama suhtumine ja sama täiskasvanute suhtarv, on hea keskkond, kuhu laps sotsialiseeruma saata. Just selline, mida vaja - et näeb teistsuguseid inimesi, peab õppima nendega suhtlema - AGA saab seal juures tuge; ja suhtlemisel kehtivad kindlad reeglid (mitte ei jäeta lapsi omapäi igavledes "Kärbeste jumalat" mängima).

    Ainult et vähemalt linnakoolidest rääkides ONGI sellised koolid alternatiivkoolid, mille lapsevanemaid samuti süüdistatakse aeg-ajalt mullis elamises. Ja ütleme Tallinnas ei ole kõigil lapsevanematel sellist riigikooli valida. Kooli kontekstis oleks adekvaatne täiskasvanute-laste suhtarv 15 kuni maksimaalselt 20, aga praktikas on ju üle 30-lapselised klassid levinud, koolidele tehakse piirnormidest kogu aeg erandeid, et nad saaks rohkem lapsi kuhugi ära toppida. Ja siis lihtsalt ei jagu neile seda tähelepanu.

    VastaKustuta
  15. (Ma hiljem juba üksi sportlikust huvist loen läbi lingid, mis sa andsid, enne tahan oma mõtte nö puhtalt lehelt kirja panna. Morgiet loen alati, loen, imestan ja imetlen).


    Aga ma sealt, kust pooleli jäi.


    Minu lähikonnas elab paljulapseline ema, kes lisaks enda laste kodus koolitamisele tegeleb veel lastele karateetundide andmisega - õppis Youtubest, rasedatele, beebidele ja seljahaigetele jooga tundide andmisega - õppis Youtubest, lastele kunstitundide andmisega - õppis Pinterestist?, nõustab paare suhteküsimustes ja inimesi kaalu langetamise asjus - loomulikust intelligentsist tõenäoliselt (tädil enda mõõdud silmaga hinnate 165/100 - ja see on oluline, kui ta teisi kaaluteemadel nõustab). Viimati, kui ma naisega rääkisin, küsisin, et kuidas koduõppega läheb, vastas tädi, et väga hästi - me ei pea enam kunagi ärkama kella peale.


    Teine, samuti paljulapseline, kes taotleb oma lastele koduõpet (küll, seda vist juba pikemat aega) - on krim. korras karistatud lapse kallal vägivallatsemise eest. Tema lapsed vahetavad mitu korda aastas kooli, sest naisele tundub, et tema lapsi koolis kiusatakse. Seejuures tema 13-14 aastane tütar käib sõbrannade/ klassikaaslaste emade juures nutmas, et tal on ema pärast nii piinlik. Sama naine on enda sõnade kohaselt kordi kirjutanud erinevatele telekanalitele, et lõpetataks kondoomide ja tampoonide reklaamid, kuna vaene naine ei tea, kuhu nende ajal laste silmad peita. samas nt suitsetamine naise tõekspidamiste kohaselt pahede hulka ilmselgelt ei kuulu, kuna näen teda tihti lasteaeda minemas - hetkel järjekordselt rasedana, paari-kolmene käe otsas ja sigaret hambus.


    Lisaks siis üks blogi, mida kunagi kogemata lugesin paari posti ulatuses, sest keegi jagas linki tekstile umbes "Ma ei saa oma last tavakooli panna, sest nad räägivad seal seksist! Issand, ja seda juba põhikoolis!"


    Vähemalt kahe esimese naise lastel ei ole mingeid meditsiinilisi näidustusi. Nad ei käi meie (elukohajärgses) päris ok koolis ja esimese lapsed ei käi ka meie (elukohajärgses) suurepärases lasteaias, sest nende emad tahavad nii.


    Ja ma ausalt ei teagi. Ühelt poolt on igal inimesel õigus kasvatada oma lapsi nii, nagu ta õigeks peab. Teiselt poolt on lapsel õigusi, mida ühiskond peab vajalikuks kollektiivselt kaitsta. Ma saan ju aru, et kuni lapsi ei peksta ja muul seaduses kirjutatud viisil ei kahjustata, ei tohiks keegi sekkud (ja ma ju ei kutsu üles ülestõusule). Teiselt poolt, puhtalt inimlikust, subjektiivsest aspektist, ma leian, et koolis käimine oleks nende laste jaoks parem.


    Ma igaks juhuks kirjutan välja: ma olen kursis, et on lapsi, kes oma iseärasuste poolest tavakooli ei sobi - ma ei räägi neist.


    (Ma kirjutan veel, juba üksi enda jaoks tahan sõnastada)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Einoh, ma oletan, et tean, kelle kommentaarile reaktsioonina sa oma postituse alguses kirjutasid. Ma lihtsalt tahan tähelepanu juhtida sellele, et lapsi koduõppele jätvad vanemad ei taha KÕIK neid ekstra vati sees või ignorantsena hoida, vaid mõnel on selleks hea põhjus.

      Ja mõnel juhul tundub, et isegi, kui lapse närvikava otseselt ei nõua koolist koju (või väikekooli) jätmist, ei sünni talle sellest ka midagi halba. Mul on tuttav, kes oli lapsena füüsiliste haigestumiste tõttu hästi palju koolist kodus (kuigi mitte koduõppel, siis sellist asja minuteada polnudki) ja tema sotsialiseerumisele ei teinud see vähimatki kahju. Ja mõnel juhul on see lihtsalt perele logistiliselt lihtsam. Või sellepärast, et lapsel on balletikooli stiilis asjade tõttu niikuinii juba suur koormus ja tavakoolis raisatakse ju õudselt palju aega (mu lapsepõlvest fun fact, et kui ma olin korra kuu aega murtud ninaluuga kodus, kulus nii koolis tehtavale kui kodutöödele KOKKU 1-2 tundi päevas). Või noh, minu puhul oleks koduõpe näiteks sellepärast tervislikum olnud, et ma oleks olnud väljapuhanum. Põhikooli ajal magasin ma kogu aeg umbes 5-6 tundi ööpäevas, sest sündinud öökull ei jää lihtsalt nii vara magama, et pool kuus ärgates kaheksa tundi maganud olla.

      Meil ei tohiks igatahes olla seda hirmu, et koduõppelapsed saavad ainult mingit kreatsionismisõpetust ja neile seda, mida koolis, ei õpetatagi. Nad peavad ju koolis kontrollis käima, ega meil USA ei ole.

      Kustuta
    2. Lugesin veel korra su postitust ja jäi silma eluvõõruse argument. Ma võin tuua vastunäite, kuidas ma JUST kooli pärast olin teismelisena rängalt eluvõõras - kuna ma olin suurem osa ajast veetnud keskkonnas, kus ma omavanustega absoluutselt ei suhelnud (kui just mitte möödaminnes togimist või solvanguid mitte suhtlemiseks lugeda), ei olnud mul õrna aimugi, mis elu minuvanused inimesed elavad. Olin just nagu koduõppelapse stereotüüp, väike vanainimene. Nt levimuusika läks minust täiesti mööda, sest seda hakatakse ju kuulama omavanuste seltskonnas, mida mul ei olnud. Ma ei teadnud, mis bändid on üldse olemas.

      Ja see ajab vihale. Sest see tekitab vahel suhtlemisraskusi isegi tänapäeval, just nagu ma oleks oma lapsepõlve kuskil kaugel välismaal veetnud, nii et mul ei ole teiste omavanuste eestlastega justkui ühist minevikku.

      Sellel on ka oma eeliseid (nt kõhnumishullus läks minust tänu sellele täiesti mööda, ma ei teadnud kuni vist kahekümnendate eluaastate keskpaigani, et päris elus keegi dieete peaks), aga need ongi sellised koduõppelapse eelised.

      nii et sotsiaalse isolatsiooni mõttes kasvasin ma nagu koduõppelaps, aga lisaks sellele pidin veel vahepeal mitu aastat iga päev iivelduseni kartma.

      Kustuta
  16. Leidsin seadusest:

    § 26. Põhikooli õpilaste arv klassis ja õpperühmas

    (1) Klassi täitumuse ülemine piirnorm põhikoolis on 24 õpilast. Kui õpe on korraldatud õpperühmadena, kohaldatakse ka õpperühmadele klassi täitumuse ülemist piirnormi.

    (2) Kooli pidaja võib kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud piirnormidest väiksema klassi täitumuse ülemise piirnormi.

    (3) Kooli pidaja võib direktori ettepanekul ning hoolekogu nõusolekul kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud piirnormist suurema klassi täitumuse ülemise piirnormi, kuni 26 õpilast. Käesolevas seaduses sätestatud piirnormist suuremat piirnormi ei tohi kehtestada käesoleva seaduse § 51 lõikes 1 nimetatud klasside ja rühmade kohta.

    (4) Kui kahe või kolme klassi õpilaste arv on põhikoolis kokku 16 või alla selle, võib nendest õpilastest moodustada liitklassi.

    Et siis, maksimum on 26 õpilast klassis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Praeguses seaduses - https://www.riigiteataja.ee/akt/13337919?leiaKehtiv - ei ole enam seda 26-list ülempiiri: "Kooli pidaja võib erandjuhul direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul suurendada õpilaste arvu üle käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud piirnormi üheks õppeaastaks konkreetses klassis juhul, kui kõik tervisekaitse- ja ohutusnõuded on täidetud".

      Rääkimata sellest, et väikeste laste (kuni 12-13-aastaste) jaoks on ka 24 paljuvõitu. Metoodikud jne räägivad ikka sellest, et normaalne oleks kuni 15 last per täiskasvanu. Klass võib jah olla suurem kui 15, aga sel juhul peaks seal olema ka abiõpetaja, nagu teil lasteaias ongi.

      Aga meil ütleb seadus selle peale hoopis, et kui lapsi on alla 16, võib teha liitklassi. St siis, kui lapsi on nii palju, et just saaks normaalselt õppida (sest mida sa õpid, kui kogu aeg peab peale passima, et jõuaks kellegi teise agressioonile reageerida), öeldakse sisuliselt juba, et "liiga vähe".

      Tartus ja Tallinnas taotlevad koolid neist normidest nii või teisiti erandeid ja saavad ka, sest no linn saab ju kah aru, et lapsi pole kuhugi panna. Nii et praktikas pole suuremates koolides naljalt kuskil nii vähe. Linnakoolidel on pearahakoefitsient väiksem kui maakoolidel ja see motiveerib koole klasse täis tuupima.

      http://tartu.postimees.ee/2576270/klassi-suuruse-erand-kipub-tartus-normiks - Tartus oli selle artikli seisuga (2013) selline rahastussüsteem, mis eeldas, et KESKMINE klassisuurus 24. Tähendab, kui koolil on mõni klass alla 24, peab mõni teine olema suurem.

      Kustuta
    2. Leidsin (jällegi 2013. aasta seisuga) perekooli foorumi, kust paistis, et paljudes koolides on 30 last klassis, pluss-miinus kaks-kolm last. Piirnorm oli siis sama, mis praegu.
      http://foorum.perekool.ee/teema/mitu-last-teie-lapse-1-klassis/

      See tundub olevat ka üks põhjus, miks noored ei taha eriti õpetajaks minna.

      2015. aasta Õpetajate Lehe artiklis kirjutatakse (õpetajate palgaraha arvutamise kontekstis):

      "Klassikomplektiks loetakse põhikoolis vähemalt 24 õpilast klassi kohta ja gümnaasiumis vähemalt 32."

      St 2015 oli Tallinnas 24 pigem alam- kui ülempiir (kui õpetajatele taheti korralikult palka maksta).
      http://opleht.ee/2015/01/a-mis-vark-nende-annetustega-on-siis/

      Ja koolid on muidugi motiveeritud veel rohkem lapsi vastu võtma, sest selle artikli põhjal oli ühe lapse pearaha 2015. aastal väiksem kui kaks aastat varem, aga õpetajate palk oli samas vahemikus hoopis tõusnud.

      Eliisabet juhtis oma blogisabas tähelepanu sellele, et Trt-Tln koolides on pearahakoefitsient kõigest 1, maal on rohkem, nii et see seletab, miks maal saab väiksemaid klasse teha ja ikka õpetajatele palka maksta.
      http://pehkindpriimula.blogspot.com.ee/2015/07/opetajatoo-maine.html?showComment=1437458766277#c8366445095128580967

      Nii et kui sa usud, et enamikus koolides päriselt järgitakse mingit ülempiiri, siis, ee, elad sa selle aspekti mõttes mullis. :P

      Kustuta
  17. Kuhu ma tegelikult eile (või mis päev see oligi) oma jutuga jõuda tahtsin, on see, et mulle tundub, et hetkel on olukord selline, et osadel juhtudel ei lähtuta koduõppele suunamisel lapse huvidest. Otsustajaks on vanemad (lapse koduõppele suunamiseks on vaja vaid kooli õppenõukogu positiivset otsust), kes on lõpetanud kooli ammu ja mõnel juhul pole tähele pannud, et ajad on muutunud, koolid on muutunud, muutunud on ka õiguskaitsesüsteem ja üldse kõik, kogu ühiskond. On inimesi, kes nähes ikka veel õudusunenägusid oma kooliajast, näevad tonti seal, kus seda juba mõnda aega ei ole või mis on nii mannetuks jäänud, et sellest saaks jagu, kui soovi oleks. Hirm on nakkav, vanemalt lapsele kandub üle kohutavalt kergesti. Ma pole linke ikka veel avada jõudnud, kuid vaadates siinseid kommentaare - me oleme rääkinud kõigest - kellel kuidas oli (10 ja rohkem aastat tagasi), statistikast aastast 2013 jne. Igasugu asjadest peale selle, kuidas täna, aastal 2017 on.


    Ma mde, olen nende paari päeva jooksul küsitlenud inimesi, kellega töö tõttu kokku puutun. Kõigil on lapsed, kõigi lapsed käivad põhikoolis - Tartus ja paaril juhul Viljandis, üksikutel on mõni laps väiksem ja mõni teine äsja lõpetanud. 16 inimest, oleks ju võinud kokku arvutada, palju kamba peale lapsi on, aga ei tulnud selle peale. Enamus ütlesid, et nende ajal oli koolis kiusamist küll ja veel, kuid enamus küsitlenutest olid kas pigem kiusajad või neutraalsed, enamasti väljendus kiusamine ignoreerimises (ei tahetud pinginaabriks, ei tahetud paariliseks spordi- või tantsutunnis jms), mõnel juhul mõnitati. Kõik ütlesid, et kiusamise põhjuseks oli ühe või teise lapse hügieeniprobleemid, ekstra palusin, kuid ühtegi teist kiusamise põhjust kellelegi meelde ei tulnud. Küsitletutest kolm ütlesid, et nende lastel on olnud kokkupuude kiusamisega, ühe tütart mõnitati kaalu pärast, kahe teise lapsed ei olnud kiusatavad, vaid nende kassis on kedagi kiusatud. Vähemalt ühel juhul (Viljandi) oli probleem ka vanemates - ehk kiusajate vanemad ei mõistnud, et mis mõttes tema laps ühte või teist asja ütlema ei peaks. Kuid lapsevanemad, tsiteerin "Lõid kiiresti korra majja". Suhteliselt hiljuti oli Viljandis ka üks peksmisjuhus - peksa sai koolitüdruk vanemate poiste käest, kuid tegu ei olnud koolikiusamisega vaid ühekordse vägivallaaktiga (milliseid juhtub ka täiskasvanute maailmas). Ülejäänud küsitletutest ütlesid, et eks konflikte ikka aegajalt juhtub, kuid neile reageeritakse jõudsalt ja et nad imestaksid, kui saaksid teada, et nende laste koolides mõnd sorti pikaajalist ja süsteemset kiusamist toimub. Ütlesid, et kõige probleemsemad klassid on 5-7, peale alkoholi lõppu mängitakse lapsed ümber, klassidesse tekivad "võõrad", peale seitsmendat on lapsed juba targamad ja huvid teised.


    Kõige suurem õpilaste arv klassis, mida nimetati, oli 26 (kahel juhul, üks Viljandis, üks Tartus), muudes kohtades 24 (mitu erinevat kooli).

    Kõik, kellega teemat arutasin, ütlesid, et nad ei poolda tervete laste koduõpet või vähemalt ei mõista, miks keegi seda tõsise põhjuseta oma lapsele (mõnel juhul ka endale) tegema peaks.


    Kindlasti ei saa seda pidada mingiks põhjapanevaks statistikaks või argumendiks, kuid mingi pildi see mulle siiski annab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Ütlesid, et kõige probleemsemad klassid on 5-7, peale alkoholi lõppu mängitakse lapsed ümber, klassidesse tekivad "võõrad", peale seitsmendat on lapsed juba targamad ja huvid teised."
      kui alkohol lõppeb, siis tõesti asjad muutuvad:D sorry, solgin tõsist teemat, aga ma ei suutnud vastu panna.

      Kustuta
    2. Hahaha, algkooli mõtlesin

      Kustuta
  18. Kui ma ütlesin, et minu meelest peaks koduõpe põhjus olema meditsiiniline näidustus, siis ma ei möönnud, vaid väljendasin selgesõnalist veendumust. Ja nii puhtalt informatsiooniks - ei, ma ei poolda genofondi parandamist läbi nõrgemate või teistest erinevate, kuidas see oligi - varajast kõrvaldamist. Ma pole suurem asi sotsialiseeruja, kuid mitte eugeenikani.


    Ma ei pea ülemäära oluliseks koolis saadavat ühetaolist haridust (ja suuremates linnades on ju võimalik valida erinevaid kallakuid ja kallakutetagi on kooliti erinevused) - ma nt käisin reaalkallakuga klassis, kuid füüsika valemeid elus eriti tihti ei kasuta ja Google on juba leiutatud. Õppisin 9 aastat saksa keelt, millest täna ei tea sõnagi, samal ajal kui inglise keele sain selgeks aastaga - siis kui tekkis vajadus.


    Küll aga sotsialiseerumist. Balletitrenn ei ole hea näide - seal suhtleb laps inimestega, kel on täpselt samasugused, väga sarnased huvid. (töö)elus tuleb tal hiljem (va mõned üksikud, kellest lõpuks tõesti baleriinid saavad) suhelda igasuguste inimestega. Tuleb osata leida ühine keel, teha koostööd, lahendada konflikte, lihtsalt "ära mahtuda" - ühte kabineti, ühte meeskonda vms.


    Mde, balletiga seoses mulle vahepeal meenud mu klassiõe vanem õde, kes lõpetas Tallinna balletikooli, temast sai nimekas baleriin, töötas enamuse ajast vist Saksamaal. Hetkel lõpetas laval esinemise ja annab laste kõrvalt pilatese ja balleti tunde nüüd vist juba jälle Saksamaal. See baleriin on korduvalt rääkinud, et ta vihkas terve lapsepõlve balletikooli kirglikult ja mida vanemaks, seda rohkem, kuid kui lõpetas - erilisi valikuid ju enam ei olnud. Unistas olla "tavaline" laps tavalisest koolist. Aga ema sundis (ema täitumata unistus, eksole) ja ta ei andnudki seda emale kunagi andeks. Nii et ma loodan, et kommentaarides mainitud juhul (ma ka vist tean, kellest jutt), sama hull lugu ei ole. Et see tüdruk, kes hetkel ehk ongi praeguse elukorraldusega rahul, ei avasta 20 aastat hiljem, et talle ei meeldinud mitte ballett, vaid ema rahulolev nägu.

    VastaKustuta
  19. Kuna meil siin on koduõpe suhteliselt uus asi, ma ei tea, kas 10 a on täis või ei ole, siis me praegu veel ei saa väita, et lastel, kes õppisid kodus, ei hakka seda hiljem ühel või teisel põhjusel kahetsema, et neil on tulevikus suurepärased elud, suhted ja kõik muu ning nad ei mõtle aastaid hiljem, et vot, oleks ema mind siis tavakooli pannud - oleks lihtsam, vms. Mingil määral saame tugineda teiste riikide statistikale, mis otse siiski iial ülekantav ei ole. Me ei tea, kuidas saavad hakkama või tunnevad end suureks kasvades need lapsed, keda on kasvatatud vaimus "kurg tõi ja poetas kapsalehe alla" või jäetud ilma enda vanuste seltskonnast, sest vanematel on logistiliselt! nii mugavam. Või lihtsalt meeldib uusi asju katsetada.


    Nii et me ei tea.


    Paradoksaalselt usub suur osa inimesi, et erinevate puuetega lapsed võiksid õppida tavakoolis - sest nad on ühiskonna täisväärtuslikud liikmed, sest ühiskonna teised liikmed peavad pidama seda loomulikuks, nendega harjuma, õppima maast madalast nendega arvestama. Ja täna seda juba ka praktiseeritakse.


    Samuti, kuigi kiusamine kellelegi ilmselgelt kasuks ei tule, ei saa me tagantjärele öelda, kas kiusatavale just koduõpe oleks olnud kõige parem lahendus. Kas nende täiskasvanu elu oleks tänu koduõppele ilusam/kergem või hoopis raskem. Saame vaid oletada. Ja uskuda nii kuidas kellelegi meeldib. Kodus töötamist ja kitsalt enda sarnaste inimestega suhtlemist saavad, jällegi, lubada vähesed.


    Sotsialiseerumisest veel nii palju, et ehk see on selline, täiesti juhuslik mulje, aga kui kuulata või lugeda kooli ajal kiusatud inimeste lugusid (kes ei tule sotsiaalses plaanis nõrgematest peredest), on mulle sagedamini kõrva jäänud stsenaarium: ma lapsena lasteaias ei käinud, istusin kodus vanaemaga, lugesin raamatuid ja kuulasin klassikalist muusikat. Ja siis läksin esimesse klassi ja hakkas pihta.

    Aga muidugi hakkas: tohutu stress eelkõige - võõras keskkond ja kari lapsi, kes on sõbrad juba lasteaiast peale, ok, linnades mitte kõik, kuid kolm-neli lasteaiakaaslast on ees igal ühel, pluss lärm ja võõras kord ja... mu meelest pole rohkem närvisüsteemi tapvaks vigastamiseks suurt vajagi.


    Ma olen nõus, et üks inimene süsteemi ei muuda ja suur laev pöörab kaua, kuid tänaseks on sellega juba üsnagi pikalt aktiivselt tegeletud ja tegeletakse edasi ja kõiki 100% rahuldavat tulemust ei saavutata tõenäoliselt iial, kuid muutused on toimunud ja seda paremuse poole. Mitte kunagi varem ei ole koolivägivallast räägitud nii palju kui täna kasutades selleks kõiki võimalike kanaleid.


    Ja seda tuleb teha, reageerida. Nagu ma ka Ritsiku lapsepeksu postituse sabas (kus ma imestasin, et enamus inimesi ei pea vägivalda märgates vajalikuks sekkuda, isegi mitte teha kõnet 112-e) ütlesin, alati. Suund peab olema vägivallavaba kooli poole. Mitte mainida, vaid nõuda kõiki võimalike vahendeid kasutades. Muu hulgas juba üksi põhjusel, et peresid, kes saavad endale lapse kodus õppimist lubada, on imevähe. Enamus lapsi on sunnitud nii või teisiti kooli läbi tegema - sobib see neile siis või mitte.


    No umbes nii.

    VastaKustuta
  20. Mul on tegelikult sama mulje, et praegu pööratakse vägivallale rohkem tähelepanu; ja nii suuri klasse nagu meil (algkoolis ja põhikooli alguses kõikus 39-42 vahel) vist enam tõesti ei ole; 24 lapse reeglit rikutakse (täpsemalt öeldes, palutakse omavalitsuselt erandit), aga rikkumine tähendab pigem ca 30-päisid klasse (kuigi palju on seegi).

    (Ma olen küll kuulnud lugu ühe enam-vähem omavanuse tuttava nüüdseks juba ülikooli jõudnud lapsest, kes helistas kooli ajal iga päev nuttes kiusamise pärast koju; ma kuulsin sellest ühe teise tuttava kaudu, nii et pole olnud juhust üle küsida, mida tolle lapse vanem ise ette võttis. Kool ei teinud nähtavasti midagi. Ja kuulsin ühest teisest, hiljutisemast juhtumist, kus kiusamisse sekkus (õnneks) hoopis asjassepuutumatu lapse vanem - tema laps lihtsalt rääkis sellest kodus - aga ilma temata ei oleks õpetajad justkui tähelegi pannud. Kiusaja motiiv oli kuulu järgi frustratsioon sellest, et tal ei õnnestunud olla klassi parim, sest seal oli andekamaid lapsi; niisiis valis ta sihtmärgi, kelle peal viha välja valida; ja sihtmärgi valik käis selle järgi, et ühel klassikaaslasel oli epilepsia. Ning Nirti, kes kunagi oma kogemustest blogis, on minust tublisti noorem, tema kogemused olid stiilis "suuremad poisid peksid pidevalt". Nähtavasti oleneb see, kas keegi sekkub, päris palju sellest, millised on pealtnägijad - on nad sekkujat sorti inimesed või mitte. Ritsiku vahendatud lapsepeksu lugu näitas ju hästi, et paljud ei sekku.)

    Igatahes arvan ma, et on hea, et on alternatiivseid võimalusi, eriti kuna need ei ole nii kontrollimatud nagu USAs (USA süsteemi ei pea ma üldse heaks). Päris üksi ei saa vanemad seda otsust teha, nad peavad koolilt nõusoleku saama - ja kool kontrollib pärast seda ikkagi regulaarselt, kas õpe toimib. Lisaks pidi olema mingeid vahevariante, kus käiakse umbes pooltes tundides.

    Mitte et ma arvaks, et koduõpe peaks ainus alternatiiv olema, aga nagu Hundi ulu pool näha oli, suhtutakse ka muudesse alternatiividesse sageli nii nagu sina koduõppesse.

    Logistilisetest põhjustest - kas nt diplomaatidest vanemad on piisavalt hea põhjus? nende töökohad roteeruvad kogu aeg, nii et laps peaks iga paari aasta tagant kooli vahetama.

    Mis meditsiinilisse näidustusse puutub - vt Morgie juttu. Tema lapsel on praegu diagnoos olemas, aga diagnoosid sõltuvad ka diagnostika arengust, mitte ainult diagnoositava seisundist. Ma pean silmas seda, mida ta ütles selle kohta, et tema laps oleks vanasti saanud otsa ette lihtsalt veidriku sildi. Samamoodi võib praegu olla lapsi, kelle seisund defineeritakse ehk kümne-kahekümne aasta pärast mingi häirena, aga haridus tuleb neil kuidagi kätte saada juba praegu. Nagu ma enne märkisin - ma kahtlustan, et ma olen piisavalt imelik (halva agressioonitaluvusega, hajameelne, kipun kasutama liiga keerulisi sõnu), et tõmmata endale tähelepanu, mis piisavalt suures grupis, kellel on piisavalt vähe tegevust, võib minust sihtmärgi teha. Aga vaevalt ma selle imelikkuse pealt diagnoosi saaks.

    Sellega olen ma muidugi nõus, et suuremas plaanis on muidugi vaja arendada kool selliseks, et igasugused lapsed sealt elu ja tervisega läbi tuleks. Nõus ka sellega, et teoreetiliselt oleks hea integreerida puuetega laste õpe tavakooli. AGA!!! seda ei saa teha lihtsalt sel moel, et torgatakse nad lihtsalt niisama 30-päisesse klassi, kus õpetaja peab niigi toime tulema väga erineval tasemel, eri agressiivsusega jne õpilastega. Süsteemi, kus õpetajaid napib ja tulevikus hakkab kardetavasti veelgi enam nappima. Integreerimiseks oleks vaja Soome-taolist süsteemi, kus on enesestmõistetav, et klassis on mitu õpetajat. Nagu teie lasteaias. Aga selleks oleks vaja ette võtta midagi, et õpetajaks minev oleks hästi atraktiivne elukutse, sest praegu ei taha noored selle töö peale hästi minna ja vanad jäävad ühel hetkel juba liiga vanaks.

    Ühesõnaga, kõigepealt oleks ikkagi vaja muuta süsteem selliseks, et see suudaks laste erinevused ära hallata.

    VastaKustuta
  21. Sotsialiseerumise teema jäi ikkagi kripeldama: okei, olen oma kogemuse peaaegu ära integreerinud ja vbla suudan kunagi veel paremini. Just nagu mõni harv inimene suudab oma vanglakogemuse ära integreerida ja sellest midagi kasutoovat meisterdada, näiteks toetades samasuguste traumadega inimesi. Aga ikkagi - sa ju ei arva, et minu _sotsialiseerumisele_ tuli see paar aastat isolatsiooni, millest ma kirjutasin, kasuks?

    Ma väidan, et SELLINE koolikogemus ei ole kasulik (isegi kui seda annab enda jaoks kuidagi ära mõtestada nagu mis iganes traumasid), õpetas mulle hulga kahjulikke hoiakuid, aga EI õpetanud suhtlema ega probleeme lahendama. Suhtlema ja probleeme lahendama oleks saanud õppida siis, kui koolis oleks olnud töötajaid, kes mingil määral laste suhteid ikka jälgivad ja neid lapsi, kes konfliktidega hakkama ei saa (nagu mina), juhendavad. See, et meid eriti ei jälgitud, on ju näha sellestki, et koolis ei tulnud kellelegi pähe mu vanematelt uurida, miks mind juba teist kuud koolis ei ole.

    "Uju või upu" ei ole lihtsalt universaalselt hea meetod, vähemalt mitte siis, kui tahta, et keegi ei upuks.

    VastaKustuta
  22. Mis sellesse puutub, et kes tagantjärgi mida kahetsema hakkab - arvestades, et igasuguste uuringute järgi on suurem osa isiksusest (ja võimekusest) nagunii kaasasündinud, ei pruugi tglt väga suurt vahet ollagi, kas sotsialiseerutakse koolis või mujal. Seni, kuni mingeid suuri jamasid ja puudujääke ei ole, ei mõjuta keskkond nähtavasti isiksust kuigi palju. Ja keskkonna puudujääkide mõttes ei ole (kooli kontrollitav!) koduõpe ju võrreldav sellega, kui lapse kasvatavad üles koerad või kui ta on juba kümneaastaselt alkohoolik või kui ta saab iga päev peksa või nälgib.

    VastaKustuta
  23. Jäi veel üks asi silma: sa kirjutad, et "osadel juhtudel ei lähtuta koduõppele suunamisel lapse huvidest" ja et "Otsustajaks on vanemad (lapse koduõppele suunamiseks on vaja vaid kooli õppenõukogu positiivset otsust)". Kas sa pead silmas, et kool ei käitu koduõppele lubamisel vastutustundlikult?

    VastaKustuta
  24. Tglt võiks ma oma seisukoha väga lühidalt kokku võtta: kui sa pead "meditsiinilise näidustuse" all silmas ka neid lapsi, kes on kergete autistlike joontega vms iseärasustega, mis teeks neil koolis nii, nagu see linnades enamjaolt on (24+ lapsega klassid, kus on ainult üks õpetaja - ja ma kardan, et kogu progressist hoolimata ei jõua me kunagi sinnamaale, kus tavakoolis olekski umbes 15 õpilasega klassid) elu väga rängaks, kasvõi selle lastekarja paratamatu lärmi pärast, siis meil tegelikult vaidlust ei olegi.

    Ma olen lihtsalt mures selle pärast, kui peaks kõik variandid peale tavakooli täisstatsionaarõppe ära keelatama, kui arstitõendit ette pole näidata.

    VastaKustuta
  25. vanal teemal - jäi blogosfääris ette see Marimelli postitus sellest, kuidas lasteaias olukord võib olla (teisi lööv laps, keegi ei oska midagi ette võtta) - ja kommentaariumis on ridamisi sarnaseid lugusid.
    http://marimell.eu/mida-teha-loova-lapsega/

    nii et igal pool päris nii roosiline ei ole nagu su lapse lasteaias. ma usun mingil määral, et tnp on asjad paremad kui minu lapsepõlves - ja paremad kui nende kahekümneste ja teismeliste tuttavate lapsepõlves, kes on kah koledusi näinud - aga ikkagi tundub, et su kandis on keskmisest toredam lasteaed ja kool.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lugesin läbi, ja mulle küll asi väga hull ei tundu. St, esiteks lööv või hammustav kolmene ja koolivägivalt on kaks täiesti erinevat asja. Teiseks, Leenu kirjutisest jääb mulje, et no jah, möödaminnes justkui mainis kasvatajale - st, ta küsib nõu,jah - emotsionaalselt, ta pole veel ise sisuliselt mitte midagi ära teinud selleks, et olukord lahendada. Kommentaaridest aga jäi minu jaoks kõlama peamiselt siiski see, et see on mööduv nähtus, arenguetapp ja lapsed kasvavad sellest kiiresti välja, teiseks, et enamikul juhtudel on saadud abi. Mõnel juhul väideti ka et ei saadud, kuid siis mina näen seda peamiselt lastevanemate tegemata tööna. Ja eks erandeid on ka alati. Aga nii üldiselt, olles postituse ja kommentaariumi läbi lugenud - mulle ei jää sealt muljet, et olukord on nii hull, et paneme lasteaiad kinni ja hakkame lapsi kodus kasvatama.

      Kustuta