esmaspäev, 13. märts 2017

Gregory David Roberts "Shantaram"

Raamatu lugesin veebruaris, märkisin Goodreadsis viie tärniga ja hakkasin muljeid kirjutama. St, võtsin ette puhta lehe, istusin selle ees mõnda aega ja panin kinni ja nii mitu korda järjest. Raamat meeldis, lugesin huviga, kuid vaimustunud kokkuvõtet kirjutama käsi ei tõusnud. Kuni valgustatus saabus (ma ju ütles!). Ja nimelt, täna jõe ääres parte vahtides sain aru - mulle ei meeldi kirjanik!

 Tähendab, raamatu kohta ütlen nüüd ikkagi - vaimustav, sest juba üksi mõte kirjutada autobiograafiline teos Bombay gangsterist kastmes, mis oma vanilli-karamellimaitselisusega annab silmad ette ka kõige hinnatumatele teostele nö naistekate riiulis, on aplausi väärt. Ja kummardust. Ja lavale visatud lilli.

Ja milline peategelane - oh! Ei, selge see, et lihtsalt meremestest ja lenduritest ei kirjuta enam keegi, pälvimaks mingisugustki tähelepanu peab raamat sisaldama eksinud skandinaavia jumalust ja paari elfidest printsessi või vähemalt ühte tõsiselt võetavat pedofiili - kohustuslik miinimum, nö. Kirjanik Roberts lõi aga, stop! Ei loonud. On! On! Kirjeldas! Meest, kellele ühekülgsust juba ette ei heida. Filosoof ja romantik, armastaja ja ohtlik kriminaal, intellektuaal, altruist, humanist ja heroiini narkomaan. Geenius, playboy, filantroop, lingvist ja  miljonär. Peene ja haavatava hingeeluga, pidevalt narkootikumide (kui mitte heroiin, siis vähemalt opiaadid) mõju all, erakordselt sitke, kirjeldamatult kannatlik ja surematu, ma ütleks. Väljend "Mees nagu orkestes" jääb siinkohal ilmselgelt kitsaks. Inimene, kes võib hammustada teisel tüki põsest või kõrva peast või suruda silma silmakoopast välja ning seejärel istuda ja nutta tunde surnud kutsika juures. Selline... tundlik natuur, kelle muude loendamatute oskuste hulka kuulub ka inimkolpane purustamine.

Raamatu alguses oli noot justkui õige - peategelane Lin meenutas mulle kerouakiliku sümpaatset hulkurit, kuid hiljem läks midagi katki ja algas paetükkide monotoonne vorpimine. Peategelane läks kuhugi, rääkis kellegagi, tegi midagi ja lõpetas peatüki nii paari lehekülje pikkuse lüürilis-filosoofilise heietusega. Ma taipaisin üsna varsti, et kui ma kõik need tonnid eneseimetlust täht tähe haaval läbi loen, muutun juba enne esimese raamatu lõppu heal juhul pulgakommiks. Nii lasingi pikaldastest targutamistest üle diagonaalis, kuid siiki piisavalt tähelepanelikult, et mitte jätta vahele põnevamaid momente, mida, ei saa salata, raamat siiski sisaldab.

Süžee ongi selles kohutavalt mahukas raamatus, mis ei sära ei huvitavate ideede ega kauni keele kasutusega, kõige parem. Mind ei köitnud ei armastuslugu (tõtt öelda - sellest ma üldse aru ei saanud), ei sügavusele pretendeerivate kuid seda enamasti siiski mitte saavutavatele arutlustele jumala ja olemise mõtte üle, ega ka mentori ja isa otsingud vanas maffia pealikus. Kõik see oli igav, naiivne, banaalne. Raamatu India oli ka selline... klassikaline "valge mehe India" ja meenutas tõelist umbes sama palju nagu Bolliwoodi filmid oma laulude ja tantsudega,

Raamatus on koht, kus üks gangster räägib teisele uuest filmist. Põgenedes politsei eest peidab nutikas varas varastatud briljandi kauni tantsijanna asjadesse ja hiljem püüab võita tantsijanna südame saavutamaks juurdepääsu oma röövsaagile. Vennad kuulavad tähelepanelikult, peale mida üks neist tunneb huvi: miks varas neiut lihtsalt maha ei lase? Onju! Lihtne, kiire, efektiivne! Kahtlustan, et umbes nii kirjaniku (kohati - psudo)filosoofilised arutlused reaalsusega suhestuvad. Bombays viibides Roberts peksis inimesi, tegeles rahapesuga, äritses võltsitud dokumentidega ja hiljem heroiiniga. Sajandi armastus, Prabakeri naeratus, stseen rongiga - need võisid ju olla, kuid kahvatuvad kurja ees, mille peategelane korda saatis.

Robertsi kirjutatud raamatus on, kahtlemata, midagi tõeliselt hinge puudutavat ja filmiliku samaaegselt. Idamaine esteetika, sügavad läbielamised ja tunded, vaatamiseks välja pandud emotsioonid, kontrastid nagu päikeses sillerdavad pilvelõhkujad vs vaesuse laguunid, riiete eredad värvid, õhus heljuvad vürtsid, tantsud ja muusika, armunute põimunud kehad rannaliival, veri, surm ja karud.  

Kuid, Robertsil ei jätkunud annet ja oskus õigel ajal ajal seisma jääda. Ta varastas, tiris selle loo välja üldteada tarkuse allikatest, neosfäärist - teie/meie kollektiivsest  teadvusest ja õmbles tuimestuseta oma elu külge, lõi, võib öelda, risti, suurte roostes naeltega. Õmbles kogu selle efemeerse ilu oma röövide, lõhki löödud koljude ja heroiini külge, nagu liblika banaanikasti põhjale. Mind nt paneb imestama, et vaatamata kirjaniku ohjeldamatule sõnaohtrusele ei tea me midagi tema nö eelmisest elust - tema perekonnast. Samuti jääb arusaamatuks, et kui inimene mõtleb (pikalt - üle 800 lk!), kahetseb, leiab enda, muutub paremaks, nö, siis kuidas seletada järgnevat aresti, kus mees peeti kinni labaselt heroiini ja paki võltsitud passidega. Ei näe mina siin mingisugust vaimset arengut, üksnes retsidiii.

(Raamatul on järg, võimalik, et nö järgneva elu kohta sealt midagi selgub, kuid minu huvi pole vist piisavalt suur).

Mõnikord enne magama jäämist ma mõtlen endale välja uusi elusid, proovin nö selga, et kuidas oleks. Mul on tunne, et kirjanik Roberts tegi seda sama - mõtles endale välja ideaalse elu-õigustuse - vanglas on ju aega küllalt - ja esitles seda tõelise pähe. 

Kõige naljakam on minu meelest see, et köitvamad ja andekamad on raamatu need osad, kus veri lendab, surm saabub, heroiin mõjub, lõhkised koljud ja näo asemel üks suur veritsev haav. See, mille Roberts on päriselt läbi elanud, luust välja lõiganud, maost oksendanud ja silmist veriste pisaratega välja valanud - on ka hästi kirja saanud. Kuid selline elu Robertsile ei meeldi, mees ei taha end kaasosaliseks tunnistada, röövliks, narkomaaniks ja narkoärikaks ka ei taha. Ta tahab olla Shantaram, filosoof ja intellektuaal. Ja siis? Mina nt tahaksin olla Madonna, et staadionide täis inimesi langeksid ekstaasi, et kuulaksid mind oma kauneimatel ja hirmsaimatel hetkedel ja neil saaks sellest parem või isegi - nad muutuksid sellest paremateks inimesteks. Aga mis teha, mul on ette näidata vaid lõpetamata laste muusikakool ja lauluhäält pole üldse kunagi olnud. Nii et.

See ei ole geniaalne ja see ei ole pühaku elust kõnelev teos. Ja Goodreadsis parandan nüüd kolmekaks - olgu siis kuldne kesktee või -  mulle kirjanik ei meeldi, mis ei tähenda et raamat lugeda ei kõlba.


2 kommentaari:

  1. Tema elu kohta on teada (nii Wikipedias kui mujal), et ta esimene abielu läks lörri ja ta kaotas ka ühenduse tütrega. Nüüdseks on ta avalikust elust kõrvale tõmbunud, ei ole internetivõrgustikes, ei kasuta meili, on taastanud sideme tütrega ja elab pärast oma kodust Melbourne'ist lahkumist taas Mumbais koos oma abikaasaga, kes on heategevusühingu president. Ka Roberts tegeleb nüüd agaralt heategevusega. Oma (endisel) kodulehel kirjutab ta:
    I've done wrong, I've made just about every mistake there is, and I dug a trench in my own honour. But as a sinner who tries to sin no more, and who knows that it's never too late to change if you never give up hope, here it is. Connection is everything. Connect with others, and with your spiritual self. Love the truth you find in other hearts, and always listen to the voice of truth in your own heart. Be as fair, honest, positive and creative as you can in all your thoughts, speech and actions. The heart of our human kind is tolerant, cooperative, caring and courageous. That's what we were in the first 100,000 years of our cultural evolution, and it's what we still are inside our common humanity. And when you honour the truth of others and follow your own heart, you walk in the light that you become.

    VastaKustuta
  2. No just, umbes seda ma ütlesingi - vaatamata sellele, et kõik kohad on täis kirjaniku erinevaid intekaid, nii kirjas kui pildis ning tema tohutule sõnaohtrusele kõiges, ei tea me suurt midagi nt tema perekonna kohta, jms.
    :)

    VastaKustuta