kolmapäev, 29. märts 2017

Mina olengi see imelik ema, kes ajab taga kaubamärki

Mu viiene tuli eile lasteaiast ja nõudis endale rinnahoidjat - sest ühel tema rühma tüdrukutest juba on. Arutasime asja, uurisime ennast peeglist ja otsustasime ostu esialgu tuleveku lükata. Aga mitte sellest.

Hoopis kaubamärgi tagaajamise teemal, ajendatuna Eveliisi postituse kommentaariumist. 

Ma ei käi mitte kunagi kasutatud riiete poodides. Samuti suurtes kõik-ühest-kohast tüüpi kaubanduskeskustes nagu  nt Prisma (ma ei saa aru asja mõttest - et läksin poodi piima ostma, väljusin autorehvidega??).  Ja veel ma ei käi turgudel, ei alalistel ega neis moodsates aeg-ajalt korraldavates kirbukates. Laatadele suvel mõnikord juhtun - lapse pärast, reeglina ostame sealt õhupalli + "laadakala", lisaks saab poniga ratsustada, vms. Samuti ma ei osta ega müü midagi internetiturgudel - mu meelest on kõik need tegevused muu kõrval kohutavalt aega nõudvad.

Ma olen üsna kinni kaubamärkides. Nt on mul laps käinud ajast, mil jalad alla võttis, kõik talved Kuoma lumesaabastega - sest hinna ja kvaliteedi suhe on suurepärane - kerged ja soojad ja LIHTSALT JALGA PANDAVAD - ei mingeid lund täis minevaid krõpse-lukke või jäätuvaid nööre. Porisaapad - voodriga Crocsi kummikud - KERGED ja mugavad.  Lasteaia sisejalatsid - Minimen või Froddo või valikuid on veel, aga peamine, et ortopeedilise tallaga, täisnahast nii seest kui väljast, kinnine varvas ja liigest toetav kand - peab olema (vt. iga teine täiskasvanu on seljahaige, vt. ka tänavatel liikuvate laste rühti).

Muude jalatsitega on valik suurem, kuid spordijalats spordipoest  - sest ma puht psühholoogiliselt ei jaksa seda läbi teha, et iga kahe nädala tagant mõni krõps ei pea, mõni õmblus rebeneb või tuleb tald liimist lahti. Eelmisel aastal avati Tartu Taskus uus suur jalatsipood. Astusime ka uudishimust sisse - ja ma tegin midagi, mida ma muidu kunagi ei tee - ostsin lapsele umbes 12 või 15 euri maksvad rihmikud, sest need olid kulla karva ilusad sätendavad ja ta tahtis. Pani kohe jalga ka ja me ostsime veel enne koju jõudmist tanklast paki superliimi - sest kinga küljes olev lill kukkus ära! Edasi vaidlesin lapsega umbes kaks nädalat igat rihma talla vahele tagasi liimides teemal "viskame ära!" kuni ma nad lõpuks salaja ära viskasin. Aga nad olid ilusad! Aga ma ei osta iial enam ühtegi 12 eur maksvat jalatsit - kindlasti on muid, mulle sobivamaid viise muuta elu huvitavaks.

Õueriided eranditult spordipoest. Sest me elame suht pommiaugus ja pole ühelgi aastaajal eriliselt tubase eluviisiga ja järelikult peavad meie riided olema 9 kuud aastast suhteliselt pommikindlad (seejuures laps peab saama riietega liikuda, ehk siis kaalult kerged ja mahult mitte liiga paksud). Ülejäänud kolm kuud me kodus riideid eriti ei kannagi - puuvillasest pesust on enamasti küllalt.

Ja siit edasi - looduslikud materjalid. Olgu jumal tänatud, et HjaM-i leiutas. Suurem osa lapse lasteaiariideid tuleb sealt - sest puuvillased, odavad ja pood asub meie tavapärasel liikumistrajektooril. Kleidid, retuusid, särgid. Suht ruttu lähevad värvist ära (ju neid seepärast mitme kaupa müüaksegi), aga selle kompenseerib hind. HjaM-i pesu on jama, samas puuvillaseid sokke ostame sealt. Ma ei osta lapsele Elsa pildiga sünteetilisi retuuse või ei telli Hiinast sünteetilist suvekleiti. Ma ise ei kannata ja laps ju higistab sama moodi ja... see mu meelest on sama jõle, kui nahast püksid suvisel ajal - ma ei hakka isegi rääkima, mis pildid mul seejuures silme eest läbi jooksevad. Erandeid sünteetika osas juhtub peokleitide puhul, aga siis ka - võimalusel väldin. 

Samas ei tule mul mõttessegi osta Hja(ei leia märki klaviatuurilt)M jalatseid või õueriideid. Neid jalatseid ma olen seal vaadanud ja imestanud - need pole ju üldse inimestele tehtud? Äkki poe akendel seisvatele mannekeenidele või ma ei teagi... müstika.

Samas - mul ikka aeg ajalt on meeltesegadusi juhtunud. Nt sügisel ostsin endale Seppalast (vist) jope (esimest korda elus). Jälle Taskust - kesklinn on meie teema - me käime seal kinos ja spaas, söömas ja raamatupoes. Ühesõnaga, kõndisin poest mööda ja jope, eks, näeb hea välja, maksab äkki 60 eurot. Jope, onju. 60 eurot. Mitte 200. Proovisin selga ja tundus nagu päris. Selline emotsiooniost, mille ma nüüd kohe, kui talveriideid ära panema hakkan prügikasti viskan. Sest ta ikkagi on raske ja varrukad kitsad ja kisub ei tea kõik kust. Sest odav saast ikkagi.

Seejuures, et ma ei käi poes rahakott puuga seljas hindu vaatamata. Kaugelt. Ja osaliselt just seepärast ma pole nõus ostma ühekordseid asju. Mu suusajope on 7 või 8 aastat vana ja ma pole endale uut osta raatsinud, sest ISC - ei idane, ei mädane ja ma olen tast lõppmata tüdinenud - tahaks uut, kuid maksta uue eest 200 - 300 lihtsalt põhjusel, et tüdinenud... ma ei raatsi. Samuti on mul Nike trennikott, ma olen sõbrannale juba mitu aastat lubanud, et jah, ostan endale uued - jope ja koti ja siis ma vaatan neid (heldimuspisar silmas) ja käin vanadega edasi - sest nad on täiesti korralikud.

Nö linnariietega - mantlid jms - noh, ma ostan endale igal hooajal uue salli :)

Samas - me taaskasutame. Meil toimib hästi mingi kogukondlik "käest - kätte" värk - väikeseks jäänud riided (ja laste rattad jms kola, ka mänguasjad, millest välja kasvanud) anname edasi ja antakse meile. Ja mul (või minu lapsel) ei tule mõttessegi näidata kellegi peale näpuga ja öelda, et "Fui, kaltsukast". Kuid MINUL SEDA AEGA EI OLE (soovi ka mitte), nö firmakatega on see hea asi, et neid EI PEA TAGA AJAMA. Nad on poes koguaeg olemas, lihtsalt lähen ja ostan (sügisel oli küll mingi jama lapse suusapükstega, sest miskipärast arvavad tootajad, et viieaastased tüdrukud peavad kandma roosasid. Ja ega laps polekski vastu olnud, aga kuni mina tema riideid hooldama pean, no saite aru.
(Ja neoonroosa on ikka lihtsalt nõme ka).

Aga millest ma üldse hakkasin. Sellest, et kui kirtsutada nina taaskasutajate eelistuste peale on üldlevinult ja üheselt halb toon, siis mingil minule arusaamatul põhjusel kerget ninakirtsutust või sarkastilist muiet "Kaubamärki taga ajavate emmede" suunas halvaks tooniks ei peeta. Seda tehakse kogu aeg ja igal pool. Aga see on ju 100% samasugune teise valiku üle ilkumine või arvustamine? Onju? Äkki lepime siis kokku, et mina ei lähe sulle kallale, kui ma näen, et sinu veel kujuneva luustikuga laps kannab HjaM-i jalatseid ja sina ei vaata mulle viltu, kui ma enda omale (nt)  Eccod ostan?



19 kommentaari:

  1. Ahhoi, Tilda!
    Pole ammu külas käinud :-) nii et tulin ikka kiikama, kuidas Te kevades mönulete.

    Asjalik postitus Sul siin. Ja kirjutan alla.
    Ja ütleks veel nii et - laske olla ja elada :-) Las igaüks könnib oma rada, mis iganes kingad jalas, onju.
    Kevadepaid!

    VastaKustuta
  2. Tere, Mäemamma! See - laske olla ja elada, on hea soovitus. Ma muu hulgas pean seda iseendale pidevalt meelde tuletama: "Lase olla! Pole sinu asi! Ära sekku! Lase olla!"
    :) Aga no iseloom, eks. Aga ma vähemalt püüan, aktiivselt!
    Sulle ka kevadet!
    (muide, ma ühe sinu postituse peale, varakevadel veel, ostsin endale alpikanni. Nii väga vaja oli. Hingele vist :) ).

    VastaKustuta
  3. Ma arvan, et kaubamärkide osas peetakse pigem silmas seda kui tõesti ajadagi mingeid no äärmiselt kalli hinnaklassi asju taga. St. Ecco on mumst igati mõistlik ja põhjendatud valik. Just seda viimast eriti. Aga kas nt. Chaneli papud beebile, kes veel ei kõnni, lihtsalt nime pärast on sama õigustatud (muidugi kui raha on nii palju, et taskust pressib välja, siis igaühe enda asi)? Et vist pigem peetaksegi rohkem silmas seda kui tähelepanu ei panda mitte kvaliteedile ja praktilisusele vaid lihtsalt sellele, et saaks kaubamärgi endaga edvistada.

    Mina olen ka igati seda meelt, et õueriided ja jalanõud tulgu sellejaoks spetsiaalsetest poodidest ja olgu kvaliteetsed. See ei tähenda, et ma vaataks kuidagi halvemini nende suunas kelle omad tulevad toidupoest või kaltsukast - igaüks oma võimete piires. Aga just kui keskenduda nendele, kel on võimalus, aga kes lihtsalt põhimõtte pärast ei raatsi.

    Mul pole vaja lapsele iluasja, vaid midagi praktilist. Ehk siis mul on savi sellest kas ta on edev (see on boonus), aga ta peab pidama vajadusel tuult/vihma/lund/olema kergesti puhastatav ja soe. Ja need on omadused, mille eest ma olen nõus maksma. Milleks võtta midagi näiliselt odavalt kui juba lühikese aja pärast tuleb see välja vahetada. Lõpuks on kulu ju suurem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, minu meelest peaks olema igaühe enda asi. Vähemalt kuni neid papusid sms-laenuga ei osteta. Ja kui laenuga, siis on asi tõsine, probleem ilmselt meditsiini valdkonda kuuluv ja tunneme kaasa. Igal muul juhul - kui see kellegi õnnelikumaks teeb - miks mitte? Ühed ostavad neid uuest peast, teised kasutatult - ma ei näe üldse vahet.

      Kustuta
  4. Me käitume täpselt nagu sina. Teise ringi kaupa ei põlga, lapsed kannavad sõpradelt saadud mistahes asju. Aga uusi jalatseid ja õueriideid ostame vaid tuntud kaubamärkide omi.

    Mu oma õuejope on... mmm... 12 aastat vana? 15? Veel rohkem? Ostsime naisega mõlemad sama firma (Völkl) joped siis, kui hakkasime matkamas käima, aga see oli mingi 1998-1999 ju. Joped said räme kallid, eriti tolleaegses hinnaskaalas. Aga nüüd - ei idane, ei mädane, ei lagune, ei harune. Kanna sama jopet või surmani. Ja trööbanud oleme me nendega igasugustes tingimustes...

    VastaKustuta
  5. Nüüd vist minu eilne kommentaar on "ära söödud". Ma kirjutasin, et minu meelest kaltsukatest asjade ostmine on hasart ja lõbus seni, kuni pole reaalselt SUNDUST ostagi ainult kaltsukast, sest raha ei ole. Ma ostan lapsele nö päris poest kõik jalanõud ja need peavad olema mugavad ning kvaliteetsed ja seega on ka paratamatult kallid. Ka püksid, üleriided, aluspesu, dressid ostan päris poest. Aga näiteks kõikvõimalikud kleidid (eriti suvekleidid), T-särgid, kardiganid, pusad jne ostan kaltsukast. Ja ma ei ole läinud neid sinna otsima, et nüüd on vaja lapsele kardigani ja siis lähen kaltsukasse, aga lihtsalt tavalise second-hand tuuri juures olen leidnud nii palju superilusaid asju, et pole vaja olnudki neid tavalisest poest otsida.

    Lahe postitus, huvitav lugeda teiste emade harjumusi ja tõekspidamisi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks see ongi see, et igaüks võimleb, kus tahab. Ma ei tuurita riidepoodis (aga mul on mingid teised kohad). Issanda loomaaeg, eks :)
      Aitäh.

      Kustuta
    2. Aed, ikka loomaaeda mõtlesin

      Kustuta
  6. Minu kõige kallimad jalanõud sai ostetud kasvavale pojale. Läksime ostma midagi odavat, sest nii kui nii kasvab kohe välja. Ostsin Ecco saapad. Krooni ajal. Ma enam ei mäleta, aga üüratu summa oli. Poiss kandis ühe talve ja mina kannan ilmselt elu lõpuni.
    Lihtsalt kõigil ei ole sellist raha ühe saapapaari eest kohe välja käia. Olgugi, et pikas perspektiivis on odavam. Kui raha ei ole siis ei ole. Siis ostad sealt kus kohast saad. Saad aru küll, et arenev luustik ja nii edasi aga... Nutad sisimas, et ei saa oma lapsele seda lubada, aga süüa on ka vaja. Ja käid turul ja otsid kuidas odavamalt saab

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Paula, kui ei saa, siis ei saa ja kui ma ei saaks, siis ka ei ostaks, see on selge.
      Kuid mõnel juhul on see ka prioriteetide küsimus. Mis mind hämmastab ikka ja jälle, on see, et kui valikuvõimalust omav inimene otsustab, et "ah, laps kasvab nagunii kohe välja" ja "taaskasutus on in" vms, siis tema oma valikut kaitsma või põhjendama ei pea - me kõik kooris oleme nõus, et taaskasutus ongi in ja üldse - inimese välimuse ja riiete arvustamine on ebaviisakas jms (ja ma olen sellega nõus!). Samal ajal kui inimene, kes valib kvaliteedi, tihti lugu peab. Ma olen sel teemal sada korda vaielnud ja satun ikka ja jälle olukordadesse (või loen olukordadest), kus keegi lubab endale lohakalt visatud sarkastilise muige "no jah, need brändi taga ajavad emmed". Punkt, millest ma aru ei saa, miks ühel juhul arvustada ei ole viisakas, samal ajal teisel juhul ok.

      Kustuta
    2. Tõsi ta on. Tundub, et kehvemal järjel olevaid inimeste tundeid ei ole viisakas riivata. Samas. Rikastel ei ole kindlasti mingeid tundeid. Neil on ainult raha 😀.
      Huvitav, et kadeduse välja näitamist ei peeta ebaviisakaks.
      Tegelikult võiks

      Kustuta
    3. No just, ma nii lihtsalt ja loogiliselt ei suutnudki ära sõnastada :)

      Kustuta
    4. see on peaaegu sama, et paksust ei tohi kommenteerida, aga peenikesele kaks konti ja kusehais öelda on jumala okei (ma peaaegu suutsin mitte kommenteerida!)

      Kustuta
  7. Ma saan sellest firma asjast kohati väga hästi aru. Mul firmatooted püsivad kauem ja kui tahakski midagi uut juba osta, siis vanad pole veel ära kulunud. Selle kohta on tegelikult ka hea väljend: Ma pole nii rikas, et odavaid asju osta. Kuna tihti kuluvad odavad asjad ruttu ja uute ostmine läheb isegi kallimaks, kui ühe korraga ja korralik asi osta. Samas mul on kodu juures Humana, kuhu ma ikka aeg-ajalt sisse supsan ja lapsele olen korduvalt saanud näiteks Popi riideid (neid võib ka korduvalt pesta aga koledaks ikka ei lähe) :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Popi riided on tõesti head. Ilusad ka.
      :)

      Kustuta
  8. ah, see on umbes sama, kui paned lapse erakooli, siis oled pidevalt kaitsepositsioonis. laiemas plaanis on see Brexit, mis muud:)
    kui ma saaks, siis ma nt ostaks Reet Ausi toodangut, aga see mitte bränd ega "kaltsukas", vaid kuldne kesktee, ehk nn väärtustav taaskasutus on veel see kõige kallim variant. vat.

    VastaKustuta