neljapäev, 4. mai 2017

Film "Amores perros" Alejandro González Iñárritu, Mehhiko 2000


Õhtul vaatasin filmi "Amores perros", Mehhiko 2000, režisöör Alejandro González Iñárritu. See on esimene film Iñárritu "Surmatriloogiast" kuhu kuuluvad veel "21 grammi" (olen näinud, aga hetkel küll pilti ette ei tule) ja "Paabel".

Ma pole ammu nii palju verd näinud. Film on brutaalne ja julmalt realistlik. Ilustusteta, roosade toonideta. Kompositsioonilt huvitav, aga vist mitte uudne.  Film koosneb kolmest kokku põimitud loost, mida ühendab kindel ajahetk - antud juhul hirmus autoavarii. Kahes esimeses loos küll, minu meelest on tegu pigem kire ja armumisega, kui armastusega. Üldse on kogu film, va ehk viimane lugu (kodutust), äärmiselt külm. Ka kõige tugevamad tunded paistavad hingetutena.

Esimene lugu räägib noorest mehest, Octaviost, kes on armunud oma pätist venna naisesse. Mees püüab köita oma väljavalitut rahaga, mida teenib koera - heatahtliku, kuid väga heade võitlusvõimetega looma - abil. Tulemused on ettearvatavad. Lõpp on laastav. 

Teine lugu räägib ärimees Danieli ja modell Valerie intriigist. Nende ühise elu algus ebaõnnestub - Valerie satub autoõnnetusse, mille tulemusena üks tema jalg amputeeritakse. Armastajate vahelise konflikti keskmeks osutub Valerie pisike koer. Lugu lõppeb purunenud unistustega.

Kolmas lugu räägib El Civost, romantilise hulguse välimusega esndisest mässajast, kes peale 20. aastast vanglas istumist hakkas killeriks. El Chivo armastab oma tütart, kes peab teda surnuks, kuid hulgus loodab ajapikku siiski võita tütre südame. Seni suunab El Chivo kogu oma armastuse kodututele koertele. See minu meelest on ainuke lugu ses filmis, kus armastust ka päriselt on, see muudab inimese paremaks ja vaatamata jõhkrale süžeele lõpeb lugu lootusega.

 Vaatasin, et filmi pealkirja on erinevatesse keelde tõlgitud erinevalt, kuid perros on igal juhul "koerad" - ja koerad ongi siin filmis süžee seisukohalt kõige olulisemad. Octavio koer tapab võitluskoera, millest sünnib vaen ning hilisem autoavarii. Octavio haavatud koera korjab üles hulgus El Chivo, misjärel terveks ravitud koer tapab kodutud koerad, keda El Chivo armastas. Avariisse sattunud modellil on ka koer, kes kaob naise korteri põrandas olevasse auku. Naine püüab päevi koerakest kättes saada elades samal ajal läbi tragöödiat vigastatud jala tõttu rikutud elu pärast.

Ühesõnaga, ma filmidest väga ei oska. Aga - värske ja emotsionaalselt palju pakkuv. Uskumatult kavalalt põimitud lood, mõte sellest, et ka iga vähetähtsana näiv tegu võib mõjutada teisi inimesi,  tugev, lausa matemaatiliselt välja rehkendatud surve vaataja emotsioonidele ja närvidele - kõik need koeradraamad on peaaegu füüsiliselt rasked taluda. Mul igatahes oli koertest rohkem kahju, kui inimestest.

Aga soovitan. ma kavatsen kaks järgmist filmi ka ära vaadata.

4 kommentaari:

  1. "21 grammi" on võrratu (del Toro!). Kuigi jah, otseselt kellelegi ei soovitaks vaatamiseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on õhtul programmis :)

      Kustuta
    2. Nojah, kui on vaja just sünget meeleolu.
      https://www.youtube.com/watch?v=75bikELwfXA

      See stseen, kus Penn varahommikul vahekorrajärgselt suitsetab... see on nagu elu võrdpilt.

      Kustuta
    3. Ära vaatasin! Ja see koht oli tõesti... päris, päris.

      Kustuta