laupäev, 26. august 2017

Öös on asju: Jesper Parve ja keiserpingviinid




Öösel kell üks tormasin magamistoast alla selle peale, et esimesel korrusel keegi rääkis. Ja suur oli minu imestus, kui selgus, et see on Parve – see mingi habemega mees, blogija, Jesper, vot. Tallinna TV-s, mul oli telekas kuidagi iseenesest süttinud käima läinud. Jesper rääkis midagi suurtest munades ja sellest, et tema teab, mida mehed/naised vajavad – kõik eranditult, mispeale haarasin puldi, ma igast kõiketeadjaisse suhtun suure ettevaatusega.


Ühesõnaga, klõpsisin laisalt ringi kuni juhtusin filmini keiserpingviinidest. Ja teate, neil on seal nii eluterve elukorraldus! Seal, Antarktika kuurortides: ema-pingviin haub muna kaks kuud, siis toimub vahetus ja juba koorunud tibukest soojendab edasi isapingviin, kaotades, mde, seejuures 50% oma kehakaalust.

Seejärel emad, kes käisid 100 km kaugusel restoranis, tulevad tagasi ja mida nad näevad?

- Viktor, Viktor! Miks Peetrike vildikat närib?! Mis mõttes sinu ema elab nüüd meie juures?? Ja kus on meie tütar Cathriin-Michaelee?

St, sry. Emad näevad juba eemalt suurt hulka isaslinde poegadega. Isased, nähes lähenemas emapingviine, võtavad ritta, emased kõnnivad rivi eest läbi otsides omi. Mõned emased ei tunne isiklikke isaseid esimese korraga ära (vt ka suur kaalukaotus) ja satuvad paanikasse:

- Viktor! Viktor! Kus sa oled?
Pöörduvad naabrite poole:
- Jaan, tere, ega sa minu Viktorit näinud ei ole? Läks poodi suitsu tooma?? Ja jättis Peetrikese üksi?!!

Ühesõnaga, lõpuks kõik leiavad oma ja toimub jälle vahetus, pojad antakse üle, nii öelda tiibadest tiibadesse. Või noh, mis tiivad, niisama, pisikesed labidad. Naist kordagi kallistamata lahkuvad isaspingviinid sööma. Isegi jätmata hüvasti, „Pingviinipoeg Lolo“ oli ses suhtes palju nunnum multikas. Emad, pojad ripnemas seelikusabas, seisavad ja vaatavad järgi toidu suunas lahkuvatele isadele.

Edasi kõnnivad isapingviinid 100 km mereni. Teel näevad mehed järsakut ja selle all vett. Mehed vaatavad laineid, lained vaatavad mehi.

Keegi ei taha olla esimene. Ja õige kah – korraga kerkib veest suurte hammastega lõust. Mehed on šokis. Taganevad ohutusse kaugusesse. Otsivad mingit Jaanust, kes, ma ei saanudki aru, kas on kõige targem või see, kellest kellelgi kahju ei ole.
Otsustati oodata. Oodatakse. Lõpuks on Jaanus valmis eneseohverduseks. Kuidas mehed teda hüppama veensid, võtsid passi ära või murdsid jalad, filmis jälle ei näidata.

Jaanus hüppas. Kõik hoiavad korraks hinge kinni. Võib!

Jõudes ookeani muutuvad paksud kohmakad mehed väledateks, kaunite treenitud kehadega kuttideks. Näljasteks kuttideks, nad söövad, söövad, söövad, kuni mõõkvaalad, selle linnaosa ohtlikud tüübid, meenutavad neile, kes siin peremees on. Seepeale hüppavad pingviinid kaldale nii kiiresti, nagu keegi tahaks neil pool keha küljest hammustada. St, tegelikult tahabki!

Kõik ok. Kuid! Jaanusel ei vea! (Võimalik, et see pole Jaanus, võib olla hoopis Eduard, kuid Jaanus on mulle praegu südamelähedasem). Pahad kutid on Jaanuse nurka ajanud ja küsivad:
- Suitsu on? Aga kui me leiame?
Jaanusel päriselt ei ole, ta jättis maha juba eelmisel aastal, kui paki peale koledaid pilte kleepima hakati, kuid kas see neid siis takistab?

Jaanus hüppab ühest jääaugust teise, kuid ei muutu kuidagi nooreks, 30aastaseks vägilaseks Pjotr Jeršovi muinasjutust "Küürselg-sälg". Ta jääb pingviiniks. Ja ellu. Kuid kõik on juba ära läinud! Kohe näha, et sõpru Jaanusel ei ole. Jaanus on üksi. Ilm läheb halvaks. No mitte, et väga, mingi - 60 ja tuul 20 m/s.

Jaanus läheb koju. Kukub, läheb, libiseb, kuid liigub. Vähesed teavad, et Iñárritu filmi "Mees, kes jäi ellu" peamine prototüüp oligi pingviin Jaanus.

Laagris on laps kaduma läinud. Kuulutust "Kadunud laps, 4kuune, udusuled - hallid" ajalehte ei pandud. Laps kõnnib vaarudes, näeb igas daamis oma ema kuid ei - see pole tema ema.
Ma arvan, et see on Jaanuse poeg, kuidas siis muidu.

 Torm jõuab laagrisse. Vaevu elus laps leiab ema. Ema nutab. Hinges.

Kõik laagrielanikud kogunevad ühte punti. See näeb välja nagu mõne suurlinna metroo tipp-tunni ajal. Kuid see päästab neid külmast.
Mehed jõuavad koju. Nad kogunevad ka teiste juurde hunnikusse.

Näidatakse Jaanust. Ta on juba laagri kõrval, kuid jõud on päris otsakorral. Stop! Keegi, hoidke ust ometigi! Jaanus võtab viimase jõu kokku ning viskub kehade sulelisse hunnikusse. Kaasmaalaste tugevad õlad võtavad vastu ta nõrkenud keha.

Heldimuspisarad voolavad välja mu magamata silmadest seitsme maa ja mere taha, tiitrid kodanikud, plaksutage.

Kommenteeris Tilda W.

***
"Pingviinide marss", inglise keeles "March of the Penguins" on Luc Jacquet' dokumentaalfilm, mis võitis 2005 parima dokumentaalfilmi Oscari.


15 kommentaari:

  1. Mõni telejaam võiks su kommentaatorina tööle võtta 😊. Toomas Lassmann kahvatuks ja telekanali vaatajanumbrid tõuseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kardan, et ma olen tele jaoks kaugelt liiga ebasotsiaalne :)

      Kustuta
  2. supermõnus lugemine hommikusse. sain ülihea päevaalguse:) tänud!

    VastaKustuta
  3. Kuid... kuid... pingviinimemmede restoranis on samuti kelneriteks mõõkvaalad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) see vist on hind, mis võrdõiguslikkuse eest maksta tuleb.

      Kustuta
  4. Mulle ka väga meeldis Jaanuse eneseületus:) Samamoodi juhuslikult jäime prouaga eelmisel aastal vahtima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Igasuguse irooniata, tõesti - oli, mida vaatama jääda

      Kustuta
  5. Vaata ka multikat "lost and found"!
    Kommentaare oodates,

    VastaKustuta
  6. Minu jaoks oli liiga palju. Veidi ülevoolav ja pisut kärsahaisu. Mulle meeldib su vähem on rohkem ja tabav ja terav enam.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle meeldib ka "vähem on rohkem" rohkem, nii enda kui teiste tekstides ja blogi alguses ma püüdsini mingit kindlat joont järgida, mul oli lausa nägemus, kuidas. Aga see nõuab mingit aega. Praegu ma kirjutan puhtalt emotsiooni peal ja panen kohe üles ja siis käin kaks päeva trükivigu parandamas ja teksti muidu ka kohendamas. Ise ka näen, et käekirja, mingit ühtset stiili ei ole, kuid kas see on vaeva väärt... bd-l on siin kindlasti oma osa ja noh, on nagu on.

      Kustuta
    2. no ma pidasin hetkel silmas ainult sueda konkreetset postitust. aga laiemalt, siis vähemalt minu arvates on sul ja blogil oma nägu ja stiil täiesti olemas.

      katseta, katseta, ma panin emotsiooni pealt jällegi kriitiku rolli.

      Kustuta
  7. selle peale tundub kohane soovitada ka "Pingviinide lendu":
    https://youtu.be/9dfWzp7rYR4

    VastaKustuta
  8. Notsu, Kaur, aitäh soovituste eest :)

    VastaKustuta