Hambaorkidest

Curse of the Faceless Man, 1958

Eilsest telefonivestlusest sõbraga:
  - Tulnukad, tead, tooksid su tagasi. Kiiresti, seejuures…

(Minu kõrval magab minu tütar, minu väike linnuke, imekaunis lilleke. Unistab kasvada „Selliseks nagu emme“)
(mis on võrdselt armas ja hirmus)

Istun siin ja söön eilset tarkusepäeva tort... üldse, mulle hakkas just praegu meeldima mõte tordist hommikusöögiks.
A mõtlesin, et, näiteks... näiteks tulnukad. Rohelised hiigelsuured saurused. Ei, parem eredavärvilised plasmakogumid my-väljas, midagi täiesti ebainimlikku. Ise hingavad vedelat lämmastiku, kuid uurimistöö raames ehitasid loomaaia. Lõid sobiva atmosfääri, aretasid mikrokliima. Neil on seal elukaid erinevatelt planeetidelt ja isegi inimesi. Kaks.

Üks neist on Kapa-Kohila kaheksaklassilise kooli vilistlane (küsimusele „Haridus?“ vastab eranditult: „See Sõle tänava kollane maja“), morn, tegevusala – määratlemata, armastab õlu, televiisorit ja karaoket. Ja siis see teine – see oled sina.

Ülejäänud loomaaia asukad on teistelt planeetidelt ja mitte, et kõigil ei ole sõnalist kõne, vaid kaugelt mitte kõiki ei ole võimalik inimõistusega võttes hingestatuks lugeda. Nt gaasitaoline lendav vihmavari. Või vot, see seal nurgas. Kui teda kepiga susata, saab kerge elektrilöögi. Raske öelda, on see siis kutse dialoogiks või mis.

Sina ja see, Kapa-Kohila vend, hoiate lähestikku, kuid mõlemad, nii öelda, olles veidi pettunud. Sest kuidas see sai juhtuda, et kõigist maailma inimest… saad aru küll. Ära ainult arva, et tema sind peab kingituseks. Ta oleks mõne endasuguse üle palju õnnelikum. Nagu sinagi, mhm.

Ja siis tuuakse söök. See näeb välja nagu erutuses vaevlev nälkjas, kuid lõhnab meeldivalt. Isegi kui sa kavatsed põgeneda sellest paradiisist (kuhu? Kõikjal on vaid my-väli), on mõttekas süüa. Söögi kõrvale tuuakse midagi pikka ja lamedat – tõenäoliselt on nad lusikatest lugenud, kui ei saanud mõttest lõpuni aru.

Lisaks ebainimlikule toidule ja veidratele söögiriistadele, mis asetsevad sellel, mille kohta meie ütleksime „põrand“, tuuakse hambaorgid. Ootamatult kuidagi. Harilikud, inimlikud hambaorgid, peened teravatipulised õiget mõõtu pulgakesed.

Teie kaks vaatate neid hambaorke -  täpipealt nagu kodus, pudenesid alati põrandale, korjasite neid alailma ja viskasite ära, sest nüüd nad on ju põrandalt. Ja siin on ka ju põrandal.

Te võtate ettevaatlikult ühe kätte, keerutate sõrmede vahel, toote ninale lähemal ja see lõhnab puiduselt. Teie naaber tulnukatoa naaber, see Kapa-Kohila vend, võtab ka ja nuusutab ja te teate, et ka tema tunneb puidu lõhna ja et see meenutab talle vanaisa maja kusagil Missos.

Ja seal te siis istute, nagu kaks idiooti, nagu kaks ahvi, st, te nüüd ju oletegi ahvid, istute puuris, sööte põrandalt, keerutate sõrmedevahel hambaorke ja nutate kooris, pühkides pisarad varrukasse. Ja samal ajal tulnukad, teaduskeskuse spetsialistid, värvilised plasmakogumid my-väljas, signaliseerivad üksteisele sabadega: - A kuule, kuidas me neil vahet tegema hakkame, ah?

***
Kui panna kõrvuti Lev Tolstoi ja John Smith, siis on kohe näha, et Tolstoi on hallipäine ja pikajuukseline, Smith aga vihkab vaarikaid. Tõsi, viimane tõik kohe välja ei paista, pealegi on Smith juba surnud. Tolstoi on ka surnud, kuid ta on surematu. Tulnukad röövisid Tilda ja tõid siis kähku tagasi, sest võimatu, mine siit, mine kiiresti. My-väli, nagu selgus, imab hästi emotsioone. Kärises lõhki, muidugi.
Ja nii ma jooksen mööda teed, üle põllu, läbi metsa, kerge nagu vihmavari, värske nagu vaarikas, Leo moodi laka lehvides. 
Ma unustas  hambaorgid.
Ja kurat nendega, kas tead.