laupäev, 16. september 2017

Niisama

Lugesin täna ühest raamatust ühe suhte alguse lugu, võimalik, et fiktsioon, või siis mitte eriti - see polegi oluline. Igatahes, oli natuke naljakas ja natuke lapsik, mehine, ootamatult pingeline ja lõputult õrn. Lugesin ja ripsmetuššised pisarad voolasid üle põsepuna valgele särgikraele. Magamatusest, peamiselt, loomulikult, ...

Hiljem meenus üks ammu-ammune suhe. Elu tol aastal minu vastu hea ei olnud ja ma olin väsinud. Mingisugusest hetkest ma ju nägin küll, et psühhedeeliline seks, veidi kramplik kirg ja lõputu õrnus, mis näisid meie suhte mõttena, jäid alati kuhugi tahaplaanile, sest enamasti... ma lihtsalt magasin. Kõige otsesemas mõttes  - tihti jõudes mehe juurde uinusin sedamaid risti üle tema laia voodi. Kahekümneks minutiks või pooleks tunniks, vahest ma vaid selle jaoks tulingi - korraks, teisest linna otsast - magasin ja jooksin jälle edasi. Lahku läksime loomulikult ja varsti - poiss tahtis kõike-kõike - seksi, kirge, õrnust ja suhet - mina aga, nagu haige kutsikas, hoidsin liiga sageli voodit kinni täiesti tühja...

Siiski, see oli produktiivne side - energia, mille sünnitas pidev sisemine hüsteeria, jättis mind maha ja kandus üle temasse. Tema, oma loomult inertne, muutus reipaks ja asiseks, mina aga rahulikuks. Mingi hetk selgus, et ta kasutas seda energiat otsimaks vähem väsinud tüdrukuid, minule näis see energiaringi katkemisena ja seega täiesti ebaökonoomsena.

Nüüd ma mõtlen, et kõik juhtus väga õigesti ja ei saanudki teisiti minna, sest see oli sama, mis soojendada oma käsi sooja tuumareaktori vastas - kasu on lühiajaline ja ääretult ohtlik. Kangelane võib ju proovida "stiihiat" taltsutada, geenius muuta süsteemi seadistust, lihtsalt inimesel aga ongi ehk õigem keerata selg ja joosta, kiiresti ja võimalikult kaugele, ootamata ära plahvatust.

Täna, ajal, mil mul on õnnestunud miskid oma miiniväljad demineerida iseseisvalt, meenutan teda tänutundega - mitte seksi-kire-õrnuse, vaid just nende rahuminutite eest. Neid oli vaja, et kriitilisel hetkel juhtmed pöördumatult sassi ei läheks.

Et millest. Tordist, kodanikud, tordist tantsin kirjutada. Aga ehk kunagi hiljem. Hullult tahan magada.


2 kommentaari: