Sarjast: kui elu ei oleks, tuleks see tingimata luuletada.
Reisilt saabunud tuttav rääkis, et lennujaama viivas bussis
sai tuttavaks noormehega, kes oli küll kena, kuid tuttavat siiski ei köitnud.
Bussist väljudes jätsid hüvasti, kuid mõni minut hiljem otsis noormees ta check–in
järjekorrast üles ning soovis talle kinkida
pehme karvase mängukoera, mille ta lennujaamas vahetult ostis. Tuttav
keeldus koerast. Kümme minutit hiljem tuli noormees uuest, nüüd juba
mängulehmaga. Tuttav keeldus ka lehmast. Tuttav oli juba teel passikontrolli,
kui noormees ta uuesti üles leidis. Sel korral oli temaga koos väike armas
memmeke. St, elus vanainimene. Noormees palus tuttavat, et ta ei arvaks, et ta
on hull või midagi sarnast. Ta oli emale lennujaama vastu tulnud ja tahab nüüd
emale tutvustada tüdrukut, kes talle nii väga meeldib. Ja veel tahab talle
kinkida ühe „Snickersi“ batoonikese. Juba täiesti segadusse sattunud tuttav
keeldus nii vanainimesest, kui batoonikest. Selle peale pani noormees batoonikese
tuttavale taskusse ning lahkus. Armas vanainimene viivitas hetke, haaras siis
tuttaval küünarnukist ja sisistas vaikselt: „Proovi sa ainult mu pojal kaelas
rippuda! Kõike head ja ilusat reisi“.
Täna, olles juhtunu üle mõnda aega mõtisklenud, arvab
tuttav, et see on üks tema kõige õnnestunumaid suhteid üldse: tutvus, „käimine“,
ühine majapidamine, lahutus, alimendid ja natuke hull endine ämm – kakskümmend minutit
ja valmis. Oleks siis nii alati.
Sa oled Miniatuuride Meister. Kindlasti oled sa meister ka muude vormide puhul, ma pole neid lihtsalt lugenud piisavalt.
VastaKustutaAitäh, Kaamos :)
VastaKustuta