esmaspäev, 20. november 2017

Plüüsist koer, lehm ja "Snickersi" batoonike

Sarjast: kui elu ei oleks, tuleks see tingimata luuletada.


Reisilt saabunud tuttav rääkis, et lennujaama viivas bussis sai tuttavaks noormehega, kes oli küll kena, kuid tuttavat siiski ei köitnud. Bussist väljudes jätsid hüvasti, kuid mõni minut hiljem otsis noormees ta check–in järjekorrast üles ning soovis talle kinkida pehme karvase mängukoera, mille ta lennujaamas vahetult ostis. Tuttav keeldus koerast. Kümme minutit hiljem tuli noormees uuest, nüüd juba mängulehmaga. Tuttav keeldus ka lehmast. Tuttav oli juba teel passikontrolli, kui noormees ta uuesti üles leidis. Sel korral oli temaga koos väike armas memmeke. St, elus vanainimene. Noormees palus tuttavat, et ta ei arvaks, et ta on hull või midagi sarnast. Ta oli emale lennujaama vastu tulnud ja tahab nüüd emale tutvustada tüdrukut, kes talle nii väga meeldib. Ja veel tahab talle kinkida ühe „Snickersi“ batoonikese. Juba täiesti segadusse sattunud tuttav keeldus nii vanainimesest, kui batoonikest. Selle peale pani noormees batoonikese tuttavale taskusse ning lahkus. Armas vanainimene viivitas hetke, haaras siis tuttaval küünarnukist ja sisistas vaikselt: „Proovi sa ainult mu pojal kaelas rippuda! Kõike head ja ilusat reisi“.
Täna, olles juhtunu üle mõnda aega mõtisklenud, arvab tuttav, et see on üks tema kõige õnnestunumaid suhteid üldse: tutvus, „käimine“, ühine majapidamine, lahutus, alimendid ja natuke hull endine ämm – kakskümmend minutit ja  valmis. Oleks siis nii alati.

2 kommentaari:

  1. Sa oled Miniatuuride Meister. Kindlasti oled sa meister ka muude vormide puhul, ma pole neid lihtsalt lugenud piisavalt.

    VastaKustuta