"Target" 2011

Vaatasin eile õhtul filmi mida ma ammu vaadata tahtsin - keegi soovitas peale mingit veidrat vestlust eee, isiklikust vabadusest, vist. Ja Sorokini pärast ka veidi. Kui juba, siis panen mõtted kiiruga kirja, vormistama ei hakka - pesu on vaja nööri pealt tuua ja kass sööta jms, sry. 

154 minutit  pikk film on kaunis, suurem jagu kaadreid on fotod. Zeldovich näitab üles täiesti erilist tundlikust naise ilu suhtes. Mida meestega juhtub harva. Ma pean silmas, et mehi, kes lisaks rindadele ja noorele nahale märkavad, ma ei tea, looduse poolt loodud täiuslikust, mingit harmooniat, ma ei tea J, on vähe. Zeldovichi filmi vaadates mulle tundus, et tema NÄEB. Näitlejannad on hästi valitud. Nägudega nagu Bellucci või  Drubich – nägudega, millest ei saa küllalt, milles on midagi kätte saamatut, käest libisevat, midagi, mida ei ole võimalik meelde jätta. Näod nagu suurmeistri kunstiteosed – võibki vaatama jääda. Seejuures, esmapilgul, süvenemata ma nimetaks neid pigem mõõdukalt ilusateks. Millest ma järeldan, et nende ilu ekraanil on oskuslike filmitegijate (režissöör, operaator, kunstnik jm.) töö. Neid on näidatud parimal võimalikul moel. Nende (naiste)  ilu fenomen on välja toodud eraldi kategooriana publiku mõjutamiseks – ma olin absoluutselt lummatud.

Film on tihe, liiga palju informatsiooni. Väga palju futuroloogilisi ideid, situatiivseid, palju vihjeid, avatud küsimusi, lisaks tsitaadid, allusioonid kirjandusele, minule peamiselt vaid vaevu mõistetavad (kultuuri küsimustes vähe haritud, mhm), rääkimata sellest, et ma üleüldse püüan filmist tsitaate halvasti, mul on aju kuidagi teisiti ehitatud. Kuid – intuitiivselt aju siiski registreerib viiteid, mh märkasin muusikaski viiteid klassikale ja veel midagi, ühesõnaga: informatsiooniküllus on nii suur, et aju tahaks plahvatada. St, ma räägin just sellest – diferentseeritust. Sest igal sekundil vahetuvad imelised kaadrid ju lisaks, maastikud, kostüümid, naised, pepud, surnud hobused, kohevad seelikud…  Ühesõnaga – sõnumi mahu üle norida justkui ei saa – ei saa olla liiga sügavat sõnumit. Kuid antud juhul mu meelest oleks võinud valida. Nii palju kõike on liiga palju.  Muide, mu eredaim mälestus „liiga paljust“ on filmist „Päevade vaht“ – ma isegi proovisin mulje üles kirjutada, aga ekraanile sündis vaid mõte „liiga palju“ kõigis võimalikes sõnastustes.

Siis peamine – sisemisest vabadusest. Kuna tegu on muinasjutt-filmiga, siis filmi tegelased ostavad endale selle vabaduse imelisel kombel raha eest. Mis juba iseenesest on kaasus – sest selge ju, et sisemine vabadus on igaühe sees, nagu jumal ja kui soovi on – issand, võta siis ja kasuta. Seda ei saa osta – see on oksümoroon.  Mis tähendab, et tegelased on nii või teisiti ebaküpsed isiksused. Nad on seal sellised: majanduslikult kindlustatud, edukad, vanadust kartvad, õnnetud, igavlevad, imet ootavad. Ja siis – omandades vabaduse, nad tajuvad kergust, energia ülejääki, nad hakkavad armuma, seksima, peolauas endale kompotti pähe valama, tõde välja ütlema, provotseerima, tapma jms, st „šablooni murdma“,  „piire ületama“. Lisaks eufooriale tekib neil suht kiiresti ka kabuhirm mõistmatusest: mis toimub, mis saab edasi. Ma ausalt öelda sattusin segadusse. Mulle tundus, et see tüüp inimesi  - edukaid inimesi, kes ei tea enam, mida endaga peale hakata (tead seda väljendit: vaakum valutab)  - on nüüdseks peaaegu kadunud juba. Mulle tundus, et need inimesed ei huvita enam ammu kedagi.  Ja et isikliku vabaduse küsimuski on täna juba teisiti sõnastatu. Et mitte enam kus on ja kuidas saavutada, vaid kuidas seda kasutada. Küsimus on selles, kuidas jõuda tõeste proportsioonideni: kui palju seda jumalat on minu sees ja kui palju väljas. St vabadus pole enam ammu pidu või ime. Vabadus on valik, vastutus, vaimujõud, mugavustsoonist väljumine, mingi kõige peamine katsumus. See mõte on liiga suur, et see lõpuni välja kirjutada, aga lühidalt, vabadus ei ole see ega selleks, et endale või kellelegi kompotti pähe valada, vaid kuidagi kohmakalt väljendudes: selleks et loobuda, kasvõi selle sama kompoti valamisest. Ma saan aru, et film on sellest,  et kaugelt mitte kõik ei ole valmis (sisemiseks, täielikuks, jumalikuks ms) vabaduseks. Aga ma päriselt ei saa aru selleks, miks sedavõrd lahtised pead nagu Sorokin ja Zeldovich raiskasid selliste inimeste peale hunniku enda ja siis veel 154 min minu aega ka. Kusjuures, filmis on konkreetselt maha märgitud, millised inimesed on valmis selle kõigega rinda pistma – nii et küsimus ei ole ka piiride kompamises. Et siis, teema aktuaalsus on minu meelest küsitav. 

Veel. Filmis on palju seksi. Aga mitte kriipsugi üleliigset. Aga kogu seks terves filmis on tagant, nö näota.  Ehk siis puhtalt meeste fantaasia: et naine käpukil ja soovitavalt veel, et oma naine oleks kõrvaltoas ja oleks oht, et satub peale. Ehk siis porno, aga disaineri pitsatiga, filmitud kunstipäraselt, kaunilt, huvitavalt. Ja ei mingit seost armastusega.  See et uus armuke lõi filmi lõpuks oma ihaldatud vastu pead ja jättis surema – ei üllatanud. See on nagu nõrgas detektiivis – kui sa juba alguses mõistad, kes on mõrtsukas. Mu meelest on seksil selles filmis täiesti konkreetne osa, see on üks marker mis harmoneerub teistega täielikult: näitab, et tegelased „ei ole valmis“.
Loo peategelane Zoja räägib oma seksuaalse fantaasia: tema seisab käpuli, ja kaks meest vägistavad teda jõhkralt. Jällegi, ma ei usu sellist naise fantaasiat. See on mehe fantaasia. Režissööri ja stsenaristi oma. No tead küll: „naistekas“ – ni filmi kui raamatu kohta. Vot see siin siis on meestekas samasuguses negatiivses mõttes.  Sest siin on näidatud puhtalt meeste viis tajuda ja huvituda/ erutuda. Ja panna see naise pähe on minu meelest ehk katse kasvõi väljamõeldudki maailmas leida endale sobiv neurootiline seltskond. Vot. Ma hetkel rohkem ei oska. Mu meelest on see päris hea kino.