kolmapäev, 5. detsember 2018

Ursula K. LeGuin "Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia“

 

Ma pole suurem asi ulme lugeja kuid kui, siis tihti meeldib. Ursula K. LeGuin „Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia“ (Goodreads aitas: tegemist on Haini tsükliesimese raamatuga) on vaimustav lugu/ analüüs erinevate ühiskonnakorralduste plussidest ja miinustest.

Ühel poolt on maailm nimega Urras, mis on tehnoloogilises plaanis kaasaegsest maailmast ees, kuid sotsiaalses plaanis meie mõistes maha jäänud, kuhugi nii umbes 19. sajandi lõppu, 20. sajandi päris algusesse. Haridus on üksnes meeste pärusmaa, naised on objektid ja kauplemise esemed, sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, rikaste üleolek vaeste üle jms.

Teiselt poolt maailm nimega Anarres. Anarhia kaldega kommunismi. Kõik on võrdsed oma õigustes, kõik võtavad võrdselt osa ühiskonna elust. Naised on vabastatud igasugu orjusest, sh meeste võimust nende üle, abielu instants on nõrgenenud, omandid ei ole olemas, riiki samuti mitte. Kõigi parameetrite järgi, anarreslaste endi jaoks eelkõige, on tegu ideaalse ühiskonnaga.

Aga on see siis nii?

Füüsikust doktor Sheveki ja tema perekonna silmade läbi näeme, et ühelgi majanduslikul ega poliitilisel jõul ei õnnestu võita inimloomust, millest nii või teisti nii üks kui teine maailm sõltuvad. Urraslased on jäänud kinni kuhugi sotsiaalsete vasturääkivuste sohhu ega suuda astuda sammugi edasi. Nende ühiskond on tupikus ja ainuke väljapääs tundub olevat läbi relvastatud konflikti. Samas, urralased on vabad oma individuaalses otsuses hea ja kurja üle, vabad ühiskonna survest. Vaatamata selle, et nende ühiskonnakorralduses on palju ilmselgeid puudusi, on selle liikmed vaimselt vabad.

Anarreslased püherdavad aga soovimatuses tunnistada oma ühiskonna mandumist. Delkareeritava tahte ja valiku vabadusega ühiskonnas varjatakse isiksuse ja indiviidi igakülgset maha surumist. Abielu institutsiooni kehtetus ja seksuaalkäitumise vabadus on viinud selleni, et inimestel ei teki isiklike, lähedasi suhteid.  Ideoloogilisel tasemel käib teisitimõtlejate täieulatuslik peks. Kõik on vabad, kuid keegi ei saa käituda nii, nagu tahab või vajalikuks peab.

Peategelane Shevek muutub kahe maailma vaheliseks sõnumitoojaks, lubades mööda minnes ka kolmandate ja neljandate maailmade esindajatel heita värske pilk anarreslaste ja urraslaste maailmadesse.

Astudes Sheveki kannul läbime Anarrese põlenud maa ja näeme, kuidas alguses suurepärasena paistnud idee moondub indiviidivaenulikuks. Seejärel näeme Urrasel, kuidas justkui mitte vaba ühiskonna liikmetel on võimalik toimida oma parima äranägemise järgi.

Shevek satub suurde segadusse, püüd mõista, mis siis ikkagi on inimesele parim, põrkub tihti tema religioossete (Odo õpetus) veendumustega. Shevek usub kuni lõpuni, et suudab olukorda muuta, jõuda mingi lahenduseni.

Mulle raamat väga meeldis. Eriti meeldis see, kui peenelt ja sügavuti on kirjanik osanud kirjeldanud isiksuse maha surumist ühiskonna poolt, mis kuulutab vendlust ja võrdsust, tahte- ja valikuvabadusi. Veel meeldis kirjaniku mõte (nii nagu mina aru sain), et ei abieluinstitutsiooni range kehtestamine ega selle kaotamine, ei tee õnnelikuks kõiki.  Odolased ei suutnud tagada täieliku vabadust ja võrdsust naistele vaatamata sellele, et nende elureeglid kirjutas naine. Kui traditsiooniliselt patriarhaalsel Urrasel piirasid naisi mehed, siis Anarresel tegi seda ühiskond.

Ühesõnaga, mõte sai otsa. Palju mõtlemisainet pakkuv, hästi kirjutatud raamat. 

Lähen nüüd tuba koristama, lubasin lapsele, et kui ma olen tubli ja teen kõik kodutööd ära enne, kui temaga muusikakooli minema pean, siis peale muusikakooli jõuame ehk mõnesse parki kabanossi piknikule (me nimetame seda sportimiseks) - ilm on nii hea lõhnaga. 

10 kommentaari:

  1. Nüüd on kommentaari kast olemas :)
    LeGuini "Pimeduse pahem käsi" on väga hea, samast Haini tsüklist. Teisedki on suurepärased - kui on lugemata, siis soovitan.

    VastaKustuta
  2. Oojaa, „Pimeduse Pahem Käsi“ !!!
    Ursula Le Quin muide elas mulle väga lähedal, kahe autosõidutunni kaugusel. Mitte et ma teda tundnud oleks. Ta raamatuid ja muid kirjutisi aga küll.

    VastaKustuta
  3. Lendava jutu peale võtsin "Pimeduse pagema käe" uuesti riiulist ja lugesin tunnikese, kuni muusikakoolis last ootasin. Nüüd enam ei tundu, et seda varem lugenud olen, aga hea tundub küll.

    VastaKustuta
  4. Mis järgmiseks, Atwoodi "Teenijanna lugu"?

    VastaKustuta
  5. Lugesin veebruaris 2018 ja vaatasin praegu Goodreadsist üllatusega, et hindasin viie tähekese vääriliseks (nagu enamus). Ma siis vist puhtalt emotsiooni pealt, praegu hindaks teisiti.

    Kusjuures, Goodreadsis hindamine on huvitav teema. Kumb siis õige hinne oleks, kas see, mis tundus õige siis - vahetult peale lugemist, või see, mis tundub õige nüüd - peale mõningast omaette arutamist?

    Mul on peagu loetud väga hea raamat "Miks me magame", kirjutan sellest ka kindlasti ja eilsest on pooleli "Pimeduse pahem käsi". Ehk siis, peaaegu mitte midagi. Veel soovitusi palun. :)

    VastaKustuta
  6. Atwoodi MaddAddam triloogiast on eesti keeles ilmunud kaks romaani, need on momeelest palju huvitavamad (või noh, löövamad?) kui see "Teenijanna lugu". "Orüks ja Ruik" ja ... /nimi ei meenu/.

    Kahtlemata on tingimata vaja läbi lugeda Balzaci 14 köidet, kui juba soovitamiseks läks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Balzakist - proovisin kunagi Isa Gorioti lugeda, täpsem mälestus puudub, aga kahtlustan, et ma ei jõudnud kuigi kaugele sellega. Nii et...
      Aga Atwoodi loeks veel küll.

      Kustuta
    2. Niiet on veel 13 köidet, millega rõõmu tunda!

      Kustuta
  7. Mina soovitan hoopis teist masti kirjandust - Alexander McCall Smith "Esimene daamide detektiiviagentuur" ja selle järjed "Kaelkirjaku pisarad", "Ilusate tüdrukute moraal" ja "Kalahari masinakirjakool meestele". Lugesin mõni nädal tagasi, emotsioon ei ole jahtunud. Nii soojad, armsad ja inimlikud lood :) Tõeline Aafrika. Ma ei ole peale neid suutnud midagi palju lugeda, sest psüühika ei kannata liiga teravaid elamusi välja. Need nimetatud on aga palsam ja plaaster.
    Teiseks julgen soovitada "Uju koos uppujatega", Lars Mytting. Autorilt on ilmunud varem "Küttepuud", mis on minu lemmikute topis vist igavesti.
    Minu pakutav ei ole liiga terav, liiga valus, liiga utoopiline ja liiga filosoofiline. Kõike muidugi on, aga sellisel kombel, et hing ei tilgu peale lugemist veel takkajärgi pool aastat verd.

    VastaKustuta
  8. Aitäh. Nimed on mulle täiesti tundmatud, aga ma hea meelega loen nö "kastist välja".

    VastaKustuta