Ja nimelt. Juhtub, et minu majas käituvad asjad veidralt, poevad peitu kõige pimedamatesse nurkadesse, maskeeruvad teisteks, asjasse mitte puutuvateks asjadeks, ühesõnaga – ei leia.
Nii läksin täna hommikul poodi eesmäegiga osta järjekordne aknapesunuustik ja kraabits ja kui juba – siis prügi- ja kassiliivakühvleid ja harju ei ole ka kunagi palju, jms.
Poest väljudes põrkasin uksel kokku ühe daamiga minu minevikust. Ei mäleta, mis põhjusel, kuid ma ei meeldi sellele daamine üldse, minus on midagi, mis teda ärritab, eranditult iga kord.
Nähes mind Tuhkatriinu komplektiga kaenlas, naine peatus ja esitas küsimuse:
- Noh, koristajaks hakkasid või?
Ja lisas siis lootusrikkalt:
- Löödi töölt minema?!!
- No jah, - valetasin sirge näoga, - Läks kuidagi nii. Päeva pealt, ei mingeid kompensatsioone. Hea, et mind üldse nüüd kuhugi võeti, neli kuud katseaega ja töövahendid peavad endal olema…
Naine puhkes õide. Silmnähtavalt. Isegi meik kohendus näonahaga ja rüht paranes märgatavalt.
Nii vähe, kodanikud, ongi vaja, et teha inimene õnnelikuks.
Tänane päev ei ole asjata elatud päev.
Mmmmm, kui magus:)
VastaKustutaJaa, ma olen päev otsa naeratanud.
VastaKustuta:)