Oft: Tapeedi panemine, nagu selgus, on oluliselt aeganõudvam protseduur, kui mulle alguses tundus. Nimelt olen seda nüüd kaks päeva teinud, lapse ja muude toimetuste kõrvalt, kuid siiski - kohusetundlikult, ja pandud on täpselt pool tuba. Tööpäevad tulid vahele ja... küll saab.
Kahe sõnaga: romaan räägib psühhiaatria haiglast, kus minategelaseks on Pealik Bromden, segavereline Ameerika indiaanlane. Kogu tegevus toimub tema nimel, kuid suures plaanis on ta kõigest peegel, milles lugu peegeldub.
Selles Pealiku poolt jutustatud loos on peategelaseks keegi McMurphy, samuti haigla patsient, inimene, keda võib klassikalises mõttes täiesti terveks pidada ja kelle jaoks vabadus on hädavajalik eeldus eksisteerimiseks. Püüdes vastu seista haigla "süsteemile" ning kasutades selleks peeneid ja mitte nii väga, kohati ebaseaduslikke meetodeid, saab McMurphyst ohver, kas siis oma võitlusmeetodite või pingsalt "normikohasust" taga ajava süsteemi oma.
Raamat on lihtne lugeda, hoogne ja köitev, mis mõnel juhul võib varjutab selle tõelist sügavust. Minus kutsus esile tohutu kogus allusioone, assotsiatsioone ja analooge. Tunne, et ma olen seda juba näinud, ei lasknud lahti viimase lõiguni välja. Siin on Antiik-Kreeka mütoloogiat - nt Prometheusist sai ka ohver põhjusel, et soovis teisi aidata. Teksti on lihtne samastada ükskõik millise antiutoopiaga, lihtsalt Ken Kesey on surunud tegevuspaiga piiratud, peaaegu et teatraalsesse ruumi. Üks päev sõbraga proovisime võrrelda Bulgakovi "Meister ja Margaritaga" - ka siin on lugu loos (arutluskäiku ei suuda siinkohal taasesitleda, kuid kahtlustan, et nii ongi parem :D).
Kogu kuulamise aja mõtlesin, et nüüd tahaks väga üle lugeda Dovlatovi "Vähktõvekorpust". Olgugi, et Dovlatov rääkis hoopis millestki muust. Haiglamiljöö ja inimvaim. Ühel juhul see murti, teisel juhul murdus. Ikkagi... ja siiski, pole kindel, et viitsin.
Oft nr. 2: üldse on mul mingi suur üle-lugemise periood vist tulekul, nüüdki nii mööda minnes, tapeedi panemise kõrvale lugesin üle Vonneguti "Tapamaja, korpus viis..." (aga seekord ei vaimustunud, kahtlustan, et hetk oli vale, liiga palju kõrvaltegevusi, lisaks mõte, et on miljon olukorda, millesse meid pannakse või me juhtume ning meie tahtega pole sel pistmist, ärritas kohutavalt, öörahu huvides on mõistlikum mõelda tapeedist).
Oft nr. 3: tapeedist mõtlemine häirib ka und, sest mustri kokku ajamine on nii raske, et üksööse hakkasin mõtlema, et äkki ma polegi nii tark nagu mulle siiani tundunud on.
;)
Mulle meeldis väga loo konstruktsioon - peegeldus läbi Pealiku tegelaskuju. Ja Pealiku tegelaskuju iseenesest ka, on staatiline ja dünaamiline üheaegselt. Just sellelt tegelaselt ootasin loo konflikti lahendust ja just tema siseilmast saigi raamatu peamine lahinguväli. McMurphy tegelaskuju see eest tekitab küsimusi. Lähedalt vaadates paistavad tema tegevused liiga lapsikutena, tekib soov keelata ja näidata palju loogilisemaid, agressiivsemaid, intuitiivsemaid ja isegi arutumaid käike. Tekib kahtlus, et siin on mingi autori poolt seatud lõks, millele mina pihta ei saa.
Veel: kõik raamatu tegelased on sedavõrd kirkad, nii detailselt välja kirjutatud, et pildid tekivad silme ette just kui iseenesest. Rahvas räägib, et Kesey raamatu järgi tehtud film on suurepärane, aga - tahaks ja nagu ei viitsi ka. Upd: linki otsides nägin, et 5 Oscarit, tuleb vist ikka vaadata.
(Hetkel muide tahaks üle kõige õiendada Kristallkuuli postituses toodud tsitaadi üle - seal pole vist ühtegi sisulist lauset, millega ma nõustuda saaks aga lõpetan kähku postituse ja jooksen lapsega randa, "kultuursest ja õilistavast" seksist siis kui, siis kunagi hiljem (ma eelistan igal sajal juhul seda va loomaliku, seda puhtalt instinktidel toimivat seksi - oleks see vaid nii lihtne.)
(Oh).
Ühesõnaga, hea raamat. Selles on kõik nagu pruudil: midagi uut ja natuke vana, pluss selge sinise triibuna kumav autori sõnum. On naljakaid kohti ja kohti, kus tahaks nutta. Kõike ja kirssidega, või kuidas see käis.
