Lühikesest süütenöörist

Käisin ühes pisikeses raamatupoes. Kaasas olnud koolieelik suundus oma riiulite juurde, mina enda omade. Nagu tavalisel, me oleme selle poe pidevad külastajad. Täna märkasin kohe, et raamatupoe töötaja läks lapsega kaasa ja hakkas kohe ettevaatlikusele manitsema. Läksin lähemale, jälgisin ja imestasin. Laps sirvis rahulikult raamatut - nagu tavaliselt, müüja õiendas, täiesti ebatavaliselt. "Kui sa rikud ära kasvõi ühe lehe, tuleb emal see raamat ära osta." Astusin veel lähemale: "Seda ponikat me ei osta, aga vaata, seda Ellen Niitu meil veel..." Müüja rebis lapsel raamatu käest: "Ei ole sul jah vaja seda vahtida!" Ma võtsin lapsel käest kinni ja ütlesin, et lähme ära, me ei saa osta raamatuid kohast, kus me neid sirvida ei tohi. Müüja jooksis meile poe trepil järgi, vabandas, ütles, et tal on halb päev ja lubas lapsele raamatu kinkida. Ma ütles, et täna me tagasi ei lähe, tuleme mõni teine päev tagasi. Käisime söömas ja teises raamatupoes, sest meil oli üht sünnipäevakingitust vaja. Mõtlen nüüd, et ei teagi, peaks mõnd horoskoobi lehte lugema ehk, ehk on kuu seniidis või kus ta seal käib. Ma nüüd seda raamatupoodi niipea küll ei külasta.