Kassist.

Leidsin täna oma kassi. Kahtlustasin juba eile, aga ei julgenud, pealegi tahtsin, et laps oleks lasteaias, kui. Hommikul viisin lapse ära, läksin kuuri, et võtta jalgratas, kuid sain aru, et pääsu ei ole. Tõin taskulambi ja otsisin üles, oli vaeseke tagumise puuriida viimases nurgas. Korra mõtlesin, et kutsun kellegi appi, aga kuni mõtlesin, ladusin riidad ümber, et kätte saada,  kaevasin põllule augu ja matsin maha.

Kahe-poole aastane terve kass, eks ta ikka mürki sai. Nüüd mõtlen, et äkki oleks pidanud laskma ekspertiisi teha. Või... ega see looma tagasi too. Aga uut kassi on hirmus võtta, kui ei tea täpselt, millesse vana suri. Mürki söönud närilised? Tarbekeemia - mul endal on kõik suletud juba üksi lapse pärast. Ega keegi nimelt ju ikka kasse ei mürgita, eks?

Puugirihm jäi kassile kaela, aga teine, talvine... keerutan sõrmede vahel ja ei raatsi kuidagi käest ära panna. Üks vene kirjanik kirjutas kunagi, et anname tükikese hingest igaühele, kelle ära kodustame. Ja et kui see kodustatu meie juurest lahkub, saame oma hingetüki tagasi. Ma hetkel nii väga usun seda, sest hing on ütlemata täis.

Hakkan filmi vaatama.