neljapäev, 14. juuli 2016

Kurt Vonnegut "Deadeye Dick"

Vonneguti raamatute arvustuses võib vist piirduda üksnes kirjaniku nimega. Või isegi see on liiast, piisab telefoni klõpsust - raamatu peal on ju nimi kirjas.
Vonnegut on Vonnegut on Vonnegut ja seda ka sel korral. Ja ma armastan teda, palavalt. Tema kordumatut sõnakasutust. Tema irooniat ja tema sarkasmi. Lihtsust ja sügavust. See on see juhus, kui "kuidas" on vähemalt sama tähtis, kui "millest". Tema tekstidel on eriline rütm ja meloodia. Nii selgelt tajutavad, et iga viimane kui sõna tabab täpselt täkkesse.

Vonneguti teemade ring on piiratud, kuid minu meelest on see ok. Sest maailmas ei olegi teab mis palju tõeliselt olulisi teemasid. Mis saab olla tähtsam sellest, et inimkond hävitab iseennast, inimesed hävitavad oma liigikaaslasi juhindudes jumal teab millest, nt kummituslikest riiklikest huvidest? Sellest kirjutabki, seejuures fantastiliselt andekalt. Ta on üks vähestest autoritest, kes oskab rääkida suurtest asjadest lühidalt, liigsete sõnadeta. Ja seda viisil, mis pöörab lugeja hinge pahupidi šansita see iial endisesse asendisse tagasi saada.

Paistab, et 20. sajandi lõpu poole tundus kirjanikule, et kõige rohkem ohustavad maailma pommid. Mõnes mõttes õnneseen, et ei elanud tänaseni, kui siinilma (igasugu tasandite tegelikult) vägevamad on kaugemalegi läinud: pommid on saast, kasutult seisvad territooriumid, ühekülgne hukkamõist. Milleks pommid, kui võib piirduda inimeste utsitamisega üksteisele kõrri? Efektiivsus on sama, kui mitte suurem, see eest milline kokkuhoid majandusplaanis...

Rääkides konkreetsest teosest: hilisem Vonnegut ei ole nii kege nagu varane, kuid sellegi poole kaunis. Tilluke, täiesti tundmatu linnake. Tundmatu linna tundmatud elanikud tegemas kohati kummalisi asju. Jutustaja perekond - panoptikum igas mõttes. Isa - ebaõnnestunud kunstnik, ema - mingi ebamaine olend, pojad - üks, kes põgenes esimesel võimalusel, teine, kes hakkas vabatahtlikult teenijaks ja vanemaks oma vanematele. Tegelased, kes on mahlased ja ilmetud üheaegselt - Vonnegut on selles ületamatu. Ja veel on ta tugev maailma lõppudes (isegi, kui need mõnel juhul on lokaalsed) ega loobu sest selgi korral. Antud juhul ei ole  "Kullisilm" hellitusnimi. Nii kutsutakse topeltmõrva sooritanud peategelast Rudy Waltzi pisikeses kodulinnas. Relvad, isad ja pojad, teadus, ravimitööstus ja narkootikumid, rumaluste ja paradokside kompott. Rudy otsib vastuseid arusaamatu ja ebaõiglase maailma küsimustele, kuid kaotab neis otsingutes enese. Muutub heidikuks ja neutrumiks (sootuks - ma ei tea, kuidas eesti keelses versioonis tõlgitud on?).
   
"Äkki see on saatuse tahe, -  ütleb jutustaja ja see on Vonneguti hääl. 

Hakkasin mõtlema, et Vonneguti raamatutes on peene niidina sees mingi religiooni teema ka. Mingi läbiv ebaselgus ja arusaamatus maailmakorralduslikest protsessidest (?). Peaaegu kõik Vonneguti kangelased on olukorra vangid, seejuures nad mõistavad oma olukorda ja abitut seisundit. Ja see toobki nad nende tagajärgede ja pähe mitte mahtuvate situatsioonide juurde.
Moraal on ka minu meelest lugusid läbiv ja umbes selline: võta maailma nii nagu on, ära proovi seda muuta. Võta elult, kõigist tema ilmingutest, kõike, mis võimalik. Naudi. Teise osaga ma olen nõus, esimene minu olemusega ei klapi. :)

"Kullisilmast" jäi kummitama vastutuse teema. Lapsevanema vastutus, kui täpne olla, aga sellest tahaks eraldi, läheb pikaks.

Et siis, naudin.
Eesti keeles ilmus 2008. aastal kirjastus Tänapäeva sarjas Punane raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar