reede, 9. september 2016

A. H. Tammsaare "Varjundid", novell, Varrak (1923)


Õhtul võtsin arvuti lahti, et kirjutada üks raamatuarvustus, kuid juhtusin kuidagi Eesti Kirjandusmuuseumi poolt loodud Kreutzwaldi sajandi nimelisele kultuuriloolisesse veebi ja jäin sinna, hommikuni. Mh lugesin läbi A. H. Tammsaare novelli "Varjundid". Vaatamata sellele, et praeguseks ei ole selge, kuidas ma tänase tööpäeva üle elan - magada tahaks, kas teate, ma olen vaimustuses. Ja üllatunud. On kuidagi nii, et ma olen eestlasi lugenud vähe. Koolikohustuslik kirjandus pluss käputäis vist enim kõneainet pakkunud kaasaegseid. "Tõde ja õigus" on loetud, juba kooli ajal ja mäletan, et meeldis. Mida aga kohe üldse ei mäleta, on see, et Tammsaare ilus oleks olnud. Mäletan pikki kraavide kaevamisi ja kodusünnitust, mille kirjeldusest ma õrnas eas vaat, et kerge trauma sai. Mäletan, et pildid painasid pikalt (hahahhaha, moment torkas pähe, et see kirjeldus on parem, kui kõik praegused noortele suunatud rasestumisvastaste vahendite tutvustamise kampaaniad kokku).

Ühesõnaga, mäletan karmi realismi. "Varjundid" see eest on ütlemata ilus tekst. Novell, mille tegevus toimub Musta mere ääres sanatooriumis, kus üks haige armub teisesse ja - no lühidalt kõik. Ehk siis, süzee on olematu, aga see eest kirjastiil - looduskirjeldused ja kujundid, pikad, kaunilt kõlavad laused, mis vähemalt minul tekitavad hoobilt pildid silme ette, tekst, kuhu ma kergesti upun. Ja seda Tammsaarelt, Tammsaarelt kodanikud, ma poleks üldse oodanud! (Vabalt on võimalik, et puhtalt teadmatusest). Psühholoogiliselt väga täpselt välja kirjutatud portreed (seda küll oskasin oodata). Mingi moment lõpu poole, kui peategelane kannatas - pikalt, muutus tüütuks, aga seda vaid korraks, üldiselt mul oli kaunis öö.

Paar näidet ka: lumesajust:
"Armastan lund, kui ta veebruarikuu päikese paistel värvilistes helmestes sätendab - siis viibin lumelagendikul, kui lilleaias; aga ma armastan lund ka siis, kui ta vaikselt metsateel langeb ja mu riietele, silmalaugusele, ripsmetele peatuma jääb: nõnda puutub ta mind õrnema käena, rahustades, vaeva unustama pannes, äratades unistusi kaugeid ja lähedaid." (lk. 5)

Ootamisest:
"Samm sammu järel astudes ei tahtnud ma tõepoolest kuhugi jõuda, vaid tahtsin ainult aega võita, tahtsin hommikust lõuna ja lõunast õhtu teha, tahtsin lühendada päikese tõusu ja loode vahet. Ka ei lugenud ma merel selleks parte, et teada saada nende arvu - mis puutub minusse merepartide lugu? - vaid iga linnuga särgaval veepinnal ühendasin pimeduse ja valguse vahelduse, päeva ja öö, muutliku, kuid siiski samaks jääva aja, millest iga loetud pardiga tibatillukese osa hävitasin. Isegi nüüd, kus neid ridu paberile krabistan, tundub, nagu poleks mul tungi oma mõtteist kellelegi teisele aimu anda, nagu poleks mul püüet nid jäädavamaks teha kui kõndija jälg tuiskavas lumes või laeva sõidujuga vahutavais laineis. Mul pole kedagi, kelle kaasteadmine mind huvitaks, mul pole ka midagi tähtsat, mis alalhoidmist väärt, kirjutan ainult seks, et aega viita, aega võita." (lk. 79 - 80)

***
Täna öösel minu toas sadas vaikset peenikest lund, mis peatus minu laugudel, ripsmetel ja ... täiega armastan igast digiarhiive :). 


"

5 kommentaari:

  1. Muide, soovitage eestlasi, ilusaid :)

    VastaKustuta
  2. See on natuke kahtlev soovitus, sest ma ise olen lugenud kolme raamatut ja neid ka (ohkan kahetsevalt) umbes 20 aastat tagasi. Nad olid ühes korteris, kust siis ära kolisin ning raamatud pakiti kasti, viidi kuhugi garaaži või pööningule ja rohkem ma pole neid näinud.
    Ja (ohkan uuesti kahetsevalt) raamatukogust oli kogu aeg midagi muud tuua, uued teosed aga hirmutasid - kuidagi jube paksud! See on ju vähehaaval mekutamise kirjandus!

    Aga no autor, kelle omad need kolm raamatut olid ja keda peaaegu soovitan: Nikolai Baturin.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Väga väga naine, tõin raamatukogust kaks Baturini raamatut, mõlemad ilmunud sarjas LR (no et turvaline, võimalik, et mitte minu maitse, kuid see eest kindla peale mitte nõrk kirjandus (No umbes, eks)), "Oaasi" loen ja mulle meeldib, esiteks ebaharilik olustik, teiseks tohutult rikas keel ja mingi rahu, tempo, millega ta lugu räägib. Ma mõtlen veel :)

      Kustuta
  3. Anu Raud kirjutab nii ilusalt ja valusalt, tal on "Juturaamat". Teine lemmik on Tõnu Õnnepalu. Temal on kõik hea mu jaoks. Ja mulle ka on Baturin sobinud, selline metafooridega mängija mees on. Alguseks ehk piisab?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ingrid, aitäh. Raamatukogus küsisin Anu Raua asemel Anu Lampi, järgmine kord uuesti. Õnnepalu on mul valdavalt loetud - on olnud aegu, kui mulle on meeldinud kõik mis ta kirjutab, proosa enam kui luule, kuid siiski. Viimase paari raamatu juures aga olen mõelnud, et midagi ei muutu, raamatust raamatusse, võibolla peaks pausi tegema - vot Õnnepalu on tõesti selline mekutamise ja tuju kirjandus, et võtad riiulist ja loed tüki ja paned siis jälle tagasi. Baturinit loen kohe edasi :).

      Kustuta