Pilt väljendab tuju. Rohkem absoluutselt võrratuid ja viimseni positiivseid pilte saab vaadata Soome kunstnik Inge Lööki kodulehel.
**
Ma käisin öösel Eurovisioonil. Unes, saadeti. Ja juba ma kõndisin seal tänavatel ja esinemiseni olid vaid mõned tunnid ja selline magus ootusärevus. Ja siis mulle meenus, et ma ju ei laula. Üldse. Ma ei oska laulda ja mul ei ole ühtegi laulu ette valmistatud ja pole kleiti ja kingi ja fonogrammi - ja sellegi poolest, ma olen siin ja kahe tunni pärast on esinemine.
:)
Kui nüüd järele mõelda, siis tüüpiline uni sarjast "seisan laval püksteta" ja polekski väärt rääkimist kui mitte see suurepärane emotsioon, mis väga erksalt meelde jäi. Ma seisan keset Pariisi (??) ja mõtlen, et mis siis. Et, tõesti, mis sellest siis on? Lõppude lõpuks, ma lihtsalt lähen lavale, istun lava äärele, sulgen silmad ja laulan. Näitseks unelaulu, mille mu tütar kassi tarbeks luuletas ja mida me nüüd igal õhtul laulame - tütar kassi, mina tütre kõrva poolhäälel, pead silitades. Ja nii laulangi, sosistades, a cappello: "Kuss nüüd, tasa nüüd, küll uni tuleb hea...". Ma ju ei pea võitma, ma pole siin üldse võidu pärast, puhtalt - rõõmust rõõmu jaoks.
Ei siis - ei mingit hirmu, ei mingit ees ootavat alandust.
Ärkasin hommikul kell viis, istusin poolpimedas, jõin kohvi ja itsitasin. Rõõmust, sest lund sajab ja igal kui viimasel veel puu küljes rippuval lehel on juba lumemütsike peas ja ma ei pea isegi mitte laulma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar