Teisipäev, 28. märts 2017

Elu, onju

Eile käisin lapsega rattapoes, ostsime suurema kiivri. Lasime ratta üle vaadata, kõrgust reguleerida ja ma rõõmustasin, et sel aastal veel uut ratast vaja ei ole. Käisime söömas ja raamatupoes, kust saime just selle Atticuse osa, mida meil vaja oli. Koju jõudes tegin magamistoa ahju tule ja panin lapse tahvli laadima. Selgus, et arvuti ei võta vooli taha. Läksin alla, et it-kiirabisse helistada. Arvake ära, kas ma ahju siibri ka lahti tegin. Mõni aeg hiljem uuesti üles minnes oli tuba maast laeni suitsu täis. Egas midagi, siiber lahti, aknad lahti ja allkorruse diivanil veedetud öö. Enne ööd veel panime riidesse ja väntasime läbi linna tuttava poole, kes meile vältimatut it abi osutab. Riietudes selgus, et sügisel lapsele ostetud kaks paari Skechersi ketse võib südamerahus prügikasti visata - ühel paaril ei pea krõpsud, teised on liiga kitsa liistuga. Noh. Viisime arvuti ära - tõenäoliselt on laadimissisend (?) mehhaaniliselt vigastatud. Tagasi tulime läbi linna jalutades, seejuures mina ühe käe otsas enda, teise käe otsas lapse ratast vedades, sest lapse ratta pidurid jäid peale. Pusisin seal midagi ja siis murdus veel lenksu küljes olev piduri... eee, see kang, millest pidurit peale tõmmata, ka ära. Öösel vihaga lugesin läbi lapse uue Atticuse.

Ühesõnaga, täna uuesti ratta poodi. Kahtlustan, et pidurisüsteemi vahetamise asemel on mõttekam uus ratas osta. Ja ma ju hea meelega ostaks, kui talle tsips suurem ratas juba paras oleks. Aga ei ole. Aga sama suure ratta ostan siis üheks aastaks, sest järgmisel on see tõenäoliselt juba väike. Ja jalatsipoodi. Ja neljapäevane spaa-päev jääb ära, sest õpetaja luges hommikul sõnad peale - kindlasti peab laps näidendiproovi tulema, sest reedel on esinemine. Noh.

See mitte-enam-talv-aga-sitaks-külm-ja-tuuline ilm ajab ka hinge täis. Tuba on külm või kuum (täna on külm). Sest üldse ei saa aru, palju parasjagu on mõistlik kütta. Ja paprika ei ole ikka veel üles tulnud.
Ja magamistoas tuleb nüüd äsja vahetatud voodipesu uuesti ära vahetada ja kardinad pesta. 

Tegin pliidi alla tule, teen kohe kohvi ja kiluleiba ja kui see tuba ometi soojaks läheb, ehk kirjutan ka mõne raamatu kohta midagi. Külmaga keeldub aju igasugusest mõttetegevusest.

Ja siis lähen maniküüri.

Ja laps, eile, vahetult enne magama jäämist:
- Emme, milline aju välja näeb?
- Tibu, ma ei oska sulle seletada, teeme nii, et homme arvutist näitan pilti.
(mõtleb, katsub kätega oma pead)
- Emme, aga kuidas keegi seda, aju, noh, pildistada sai?

***
Upd, kui juba, eks:
Rulluisutamise hooaeg on käes. Täna nägin esimesi lapsi kooli suunas rullitamas. Kiivriteta. Kaitsmeteta. Ma ei saa aru. Ma ise rullitan suvi otsa, paar korda olen end tõsiselt vigaseks kukkunud, nt ükskord sõitsin otsa  (pikal sirgel!) ees liikuvale traktorile - oli sajaga enda viga, kõrvaklapid peas, mõtted ei tea kus - ma lihtsalt ei näinud seda traktorit (ise ka ei usu, aga...). See selleks. Fakt on see, et rullidega on kiirus suur ja õnnetusi juhtub tihti isegi minust terasematega. Seejuures tihedamini kukutakse selili - ehk siis kolks kuklaga vastu asfalti ja ema-isa ei pea enam iial muretsema, kas kohalik kool on ikka piisavalt tasemel, et väikest tarkpead koolitada. Kupits just küsis ükspäev ühes Postimehe lapsed ja liiklus -teemalises kolumnis ja ma kordaks küsimust: milleks siis? Või milline on selle ema mõttekäik? Seisab hommikul ukse juures, saadab lapse uksest välja ja NÄEB... mõttes, emad ju näevad, eks, kuidas nende laps läheb, mis tal kaasas on ja ei ole JA NÄEB... ja edasi?

(ma nüüd kütan veel, äkki läheb paremaks)

4 kommentaari:

  1. Tere. Kui vana laps? Mul jäi viieaastase ratas just üle.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kaur, aitäh pakkumast. Laps on täpselt viiene, aga käisin rattapoes ära. Minu suureks imestuseks - 15 eur ja 20 min ja vahetati esipidur ära. Nii et meil pole enam tarvis, hästi läks.

      Kustuta
  2. viimase lõigu kohta: onja! ega enne ei usuta, kui ise eluks ajaks migreenik ollakse ja vastu pead enam üldse mitte kunagi saada ei tohi. ega enne ei usuta! ma ütli!
    tegelt see on kurb, sest kunagi varem sarnasel teemal kirjutades jõudsin samasse kohta, et kui midagi juba juhtunud on, siis on jube vastik mõelda, KUI lihtsalt oleks saanud selle suure jama ära hoida.

    VastaKustuta