A teate, mille peale ma end alati täiega välja vihastan? Ei tea, onju, ma kohe räägin. Nimelt selle peale, kui me ühelt poolt jutlustame igakülgset sallivust ja elamist "armastuses ja andestuses", oigame, et integratsioon ei edene ja muud selle taolist ja samal ajal, olles suhelnud kohaliku eesti keelt rääkiva venelasega, rääkides temast hiljem omavahel, matkime tema aktsenti. Kirjutame selle lausa välja!
Ma näen ja kuulen seda KOGUAEG!
Mina suhtlen igapäevaselt vähemalt kolmes keeles, lisaks suudan veel paaris keeles end arusaadavaks teha ja sellist, ma ei teagi, kuidas nimetada, keelenatsiliku mõnitamist, nagu meil siis Eestis, pole kuskil kohanud. Ja siis me imestame, et kohalik venelane ei taha eesti keeles rääkida. Ei tea küll, miks, onju.
(ja mingis väikerahva tundlikkusest ei ole siinkohal vaja rääkida, puhas ebaviisakus)
Kui sa mõtlesid mind, siis ma ei tulnud selle pealegi, et see võiks kuidagi solvavalt või mõnitavalt mõjuda, vastupidi- see õrn aktsent tundus just väga armas ja lisas isikule omapära.
VastaKustutaAga kui seda võib keelenatsismi või ebaviisakuse ilminguks pidada, siis läks küll pahasti, sest ma pole keelenats. Lähen korrigeerin.
Osaliselt, ma äsja lugesin kusagil mingit meditsiini-teemalist sõnavõttu ja siis sinu postituse otsa - mis sai nö viimaseks piisaks. Aga seda nii üldiselt tehakse tihti. Ma saaks aru, kui erinev hääldus oleks kontekstiliselt oluline, aga enamasti ju ei ole. Pmts pilgatakse nii ju seda inimest, kes vähemalt üritab. Eesti keel on raske keel ja ma tean üksi enda lähikondlaste seas mitut, kes saavad eesti keelest aru, kuid ei räägi kunagi - sest, konkreetselt, neid on naerdud ja nad häbenevad ja siis ongi lihtsam ajada rind kummi ja öelda, et "Ne ponimaju"
Kustuta+ väike minupoolne ülereageerimine, nagu ma ütlesin, see minu meelest on väga levinud nähtus ja ega ma selle pärast nüüd natsiks kedagi ikka ei pea. Ei oskagi öelda, miks see minu jaoks selline trigger on, mina tegelikult olen nii kodunenud venelane, et räägin aksendiga hoopis vene keelt. Et siis - vabandust.
KustutaRitsiku tekstis see mind ei häirinud kusjuures. Üks asi on inimese kirjeldusena see kirjutada, teine asi on halvustavalt kommenteerida, et appi mis jube aktsent, õppigu keel ära enne kui rääkima hakkab jne
Kustutamul seisab keegi vist juhtmete peal, aga mulle ei tule küll tuttav ette see nähtus. ehk saad mõne näite tuua?
VastaKustutaSee on siis, kui sa korrates venelase eestikeelset juttu ütled või kirjutad nt "Tjere tjulemast"
Kustutasellest ma sain aru jah, lihtsalt ma pole seda väga kohanud või vähemalt ei ole teadvustanud. (olen aasta eneseväljendaja, ma tean)
Kustutanõustun. sama vihale ajavad mind need eestlased, kes inglise keeles rääkiva teise eestlase aktsenti halvustavad. see on loomulik, et võõrkeelt räägitakse aktsendiga. peaasi, et räägitakse!
VastaKustutaNo täpselt.
KustutaKindlasti on ka halvustamist, aga enamasti olen ma seda kohanud pigem versioonina "nii lahe".
VastaKustutaVõrdluseks - minu sõbrad itsitavad mu lõuna-eesti hääldust, mis on oluliselt pehmem (nt pidada ma ütlema "pruunj", "poodj", "roosj" jne) ja mina oma kolleegi, kui see mainib, et elab Piirital. Või kui saare sõber "vötab ühe ölle". Täpselt sama reaktsioon on meil ka vene ja soome aksendi peale.
Lisaks - mina olen küll kogenud, kuidas native speakerid naeravad nii minu inglise kui vene keele häälduse üle, mõni ka tõesti mõnitavalt. Viimastele olen alati pakkunud, et kui mu keel nii halb on, võime alati suhelda eesti keeles, ilmselgelt tuleb see neil paremini välja. Miskipärast on siiani kõik pakkumisest loobunud. ERITI kiiresti veel eestivenelased, kes on sündinud riigis, mille ainus keel on eesti keel...
Huvitav, kas pole?
Sõnaga - iga naer või norimine ei ole pahatahtlik, samuti on tõpraid kõigi rahvuste hulgas, k.a. eestivenelaste hulgas.
Eestivenelane ei ole rahvus. Tõpraid nende seas kindlasti on - kahtlemata, kuid see ei ole selle postituse teema.
KustutaMa ei räägi ühtegi võõrkeelt korralikult ja keegi ei ole selle pärast minu üle naernud.
VastaKustutaRitsik ka ei pilganud kellegi aktsenti. See oli lihtsalt kirjelduse osa,mis väga hästi lõi inimesest elava pildi.
Ma arvan üldse, et aktsent on nunnu. Eriti vene aktsent eesti keele juures. Šoti aktsendiga inglise keel on ka nunnu, aga mitte eriti lihtne mõista ☺️
Mu meelest ka enamasti ei ole aktsendi või murde väljendamine pahatahtlik või mõnitav. Igal inimesel on oma eripärane kõnepruuk, selle üles tähendamine ei ole ilmtingimata mõnitamine ja eriti jutustavas kirjatükis annab kirjutisele elu ja värvi juurde. Vähemalt mina ei ole oma elu jooksul palju selleteemalist mõnitamist näinud.
VastaKustutaMa ise kipun teinekord ümbritseva keelekeskkonna eripärasid külge võtma ning eriti jaburad tulemused on otse Võrumaalt Saaremaale minnes - võru keel saare aktsendiga on isegi mulle endale veider, kui ma avastan, et need kokku olen seganud.
Üldse tekib mul küsimus, kas seda, kui ma automaatselt ühildun rääkija murdelise kõnepruugiga (ja tihti natuke vigaselt, sest see ei ole mu päris lapsepõlvekeel), võidakse ka mõnitamiseks pidada? Ma ei tee seda ju meelega. See oli omamoodi naljakas, kui kunagi Rootsis käies kuuendaks päevaks oli mu inglise keelele kerge rootsi aktsent juurde tulnud - võõrustajate kõnepruuk oli nakkav.
Ma mõtlesin selle postituse valguses, kuhu Gerald Durrelli raamatute pidžinid liigitada (à la "viski lõppe, me joo džinn"). Koloriitne karakterikujutus või koloniaalne ülbus?
VastaKustutaMinu meelest tulebki siit välja see, et triggerid on erinevad - teie kas ei märka või kui, siis tajute seda teisiti kui nt mina. Vabalt võtaksin isikliku veidrusena, kui ei teaks inimesi, kes konkreetselt häbenevad rääkida, sest naerdakse.
VastaKustutaSeda, kas nii tehakse pahatahtlikkusest või mitte, tuleks hinnata häiritu seisukohalt - no nagu juriidikas solvamist või ähvardust hinnatakse.
Ma olen nõus, et kuidagi peab ju inimesi kirjeldama. Kui napilt 50 kg kaaluv mina mainiks muuseas, ilma et see kontekstiliselt oluline on, iga kord, et "Ja muide, see tädi kaalus vähemalt 90", siis lugeja teeks kiirelt järelduse, et ma jälestan pakse.
Ma ei ütle, et ma nii ei tee, aga kui - siis teadlikult - siis kindla sooviga rõhutada just seda.
Praegu jääb mul mulje, et aktsenti matkitakse lihtsalt, pahatahtlikkuseta, muigega näos, aga - mina või minusugused tajuvad seda siiski kurja irvena.
Nii et, ma ka ei tea, kus see tõde täpselt on.
Üsna sageli suurem tundlikkuse aste näitab antud teemaga isiklikumat seost. Või siis kesmisest suuremat kokkupuudet ja teaflikkust.
VastaKustuta