teisipäev, 8. august 2017

... kõik keda ma armastan, on jätkuvalt elus

E. Wiiralt "Põrgu", 1932
- Mõni minut veel ja täna või homme oleksid sinu matused olnud.
- Sa ikka tead, et ma oleks kremeerimist eelistanud?
- (Toru, minu käest poleks ju keegi küsinudki) Ei, ma oleksin lasknud sust topise teha.

**

Päeval vedelesin voodis, vaatasin pea neli tundi, kuidas kärbes laele situb (mõtle positiivselt: lehmad ei lenda...) ning mõtlesin, et pole normaalne, et enam ei saa hetkekski kindel olla, millal kedagi näed viimast korda. Ei, selge see, et x-vanusest alates suur osa inimesi orienteerubki närvikliinikus sama hästi, kui oma kodu ruumides, aga ükskõik, kuidas pidi ma ka ei mõtle, tundub mulle, ma pole piisavalt vana. Et ehk nii umbes 30 või ok - äärmisel juhul 20  aasta pärast oleks see ... kuidagi vastuvõetav?...

Edasi valikut väga ei olnud, korjasin köögi põrandalt kokku kassi poolt kompostipangist välja tiritud poolkuivanud pannkoogid, võtsin mikrokast välja ei tea mitu päeva tagasi tanklast ostetud ja mikrokasse soojenema pandud, kuid seejärel unustatud võileiva ja viisin varestele koos kellelgi poolt toodud ja mitu päeva laual seisnud pooliku arbuusiga. Tõstsin nõud masinasse ja tõin lapse playdate`ilt koju. Edasi oli skatepark ja ujumine ja... täna veel  sõime kohvikus, homsest, eks homsest...

Ehmatasin, hullult. Ja ma peaksin rõõmustama: kõik keda ma armastan, on jätkuvalt elus. Seejuures, suure tõenäosusega elavad edasi suuremate muutusteta elukvaliteedis. Ja paaril esimesel päeval tunduski, et huh, vaprusevärinad ja nüüd on ju möödas. Ja peaks ju rõõmustama, eks (haige ise on rõõmus ja roosa). Ja noh, ma`i suuda. Ma olen pahane ja solvunud (kelle või mille peale, eks - müstika).

Mitte kuradi kunagi sa ei tea, keda sa näed viimast korda.

Homsest, eks, kõike...

*

Mde, eile öösel kuulasin "Iiveldust" - sest und ei olnud ja iPod oli esimene asi, mis pimedas pihku jäi ja millegi pärast viskas aparaat failid segamini ja nii kuulasingi - lühikesi katkendeid raamatu suvalistest kohtadest ja oli kuidagi... trippy, väga, proovige.

Ja üldse on mul mingi üle-lugemise hoog. "Iiveldus" ja "Tunnid" ja "Nüüdisaegne surm, ... " ja "Vanamees ja meri" ja kindlasti veel midagi... Mul on olnud elus kaks umbes pooleaastast perioodi  (ad-kuurid, hobustele vist mõeldud annustega), millest ma mäletan heal juhul suuri asju. Neil aegadel loetud kirjandus suurte asjade hulka ei kuulu, tean suurest tänu lugemispäevikutele. Ja hetkel ei mäleta, milleks ma seda juttu alustasin, AGA: mind hullult häirib, et Goodreadsid ei lase sisestada üht ja sama raamatut erinevatel ajahetkedel. Et siis tõstan tagant ettepoole, mis noh, ei ole korrektne.

*
A "Iiveldust" tegelt mäletan ja mäletan ka seda, kuidas ma seda lugesin. Esimese kursuse ajal. Mul oli filosoofia õppejõud, kelle käitumise ma täna hoobilt seksuaalseks ahistamiseks kvalifitseeriks, kuid siis, noh, ma olin keskmisest morbiidsema olemisega ilus laps ja tema palju lugenud tark inimene, kes viitsis rääkida. Lõpmatuseni, soovitas kirjandust ja rääkis ja vihjas ka, kuid, hahaha, tõenäoliselt mina lihtsalt ei saanud aru ja tema arusaadavamalt ei julgenud - päris keskaeg siis ju enam ei olnud. Igatahes, siis oli Sartre ja Nietzsche ja palju muud. Ja Eesti blogiilma kõige morbiidsem ja müstilisem (ja seejuures tark!) blogija Tõnis oli siis ka. Ta rääkis Wiiraltist ja filosoofiast ning meeldis mulle miljon korda rohkem, kui vanaldane filosoofia doktor.

Ühesõnaga, homsest...
noh, ikka peab muru ajama nt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar