Kaufman on silunud toese teravaid nurki. Kundera selgelt väljendatud natsionalism muutub filmis katseks kritiseerida režiimi, liiga avameelsed intiimsed stseenid aga võrratuks erootikaks. Ja kui ma nüüd korraks silmad kinni panen ja mõtles, siis erootika ongi see, mis filmist minusse kõlama jäi. Magusat esteetilist naudingut pakkuvad taevalikult kaunid kehakumerused, see, mis pole kordagi labane või väljakutsuv (ja ma ei ütle sulle, mitu korda ma seda lauset ümber sõnastasin).
Süžeest: Tšehhoslovakkia, 1968. Hruštsovi sula. Ajakirjanduses võib juba rääkida Stalini režiimi ohvritest, seintel ripuvad The Beatlesi postrid ja elanikkond on saabunud vabadusest joovastuses. Samal ajal NSVL-s kogub pöördeid Breževi aparaat, logisema hakanud kruvid pingutatakse, sots.laagrite perimeetreid tugevdatakse. Ja juba sõidavadki punatähelised tankt Tšehhoslovakkiasse.
Sõõm vabadust ja sellele järgnenud rusikas makku on näidatud läbi noorte inimeste isiklike läbielamiste. Süžee keskpunktiks on klassikaline armukolmnurk. Neljanda tegelase on Kaufman teisele plaanile tõuganud tuues nii esile vaid ühe suhteliini.
Tomas - kena (subjektiivselt: ??) arst, kes ei suuda ühtegi seelikut vahele jätta.
Sabina - progressiivne kunstnik, Tomasi pikaajaline armuke
Tereza - algaja fotograaf, Tomasi noor ja armastav abikaasa.
Tegelased pendeldavad õnne otsides ühest äärmusest teise, sattudes nii kord aktiivse ühiskondliku elu keerisesse, siis jälle melanhoolsesse emigratsiooni. Lõpuks, olles kannatanud ise ja pannud kannatama teisi, leiab igaüks oma õnne. Romaani filosoofiline mõte on filmis väga eredalt esile toodud: me kõik elame vaid korra, siis miks mitte elada nii, nagu iga päev oleks viimane? Hingata täiel rinnal, armastada hullumiseni, luua midagi, midagi purustada... ühesõnaga, nautida iga viimast kui hetke. Sedasi mõeldes võib inimese olemise kergus väljakannatamatu olla, kuid igaühele oma - mõnele piisab õnneks ühest armastusest, mõnele teisele ei saa neist kunagi küll. Mõni suudab elada rahus vaid kodumaal, mõni teine välismaal. Lõpuks, nagu vist juba ütlesin, on kõik tegelased õnnelikud: Sabina Ameerikas, eemal nii minevikust kui olevikust (land of the dreams - tõenäoliselt siis noogutus kinoakadeemiale, tõenäoliselt oli Oskar Kaufmani eesmärk algusest peale). Tereza leidis oma õnne maal, abikaasa kõrval, imetleb teda ja karjatab lehmi (mis fotograaf, millest me üldse..., eks). Tomas - seal samas, abikaasa kõrval, möödaminnes salaja ka külatüdrukuid rõõmustades (filmi lõpus on hetk, kui külatüdrukud teda vaatavad ja teevad silma, mu meelest ilmne vihje sellele, et kolkaküla tema loomust ei murdnud). Ühesõnaga, kõik on rahul ja õnnelikud. Kuid selle õnneni jõudmiseks kulus neid mitu pikka ja väga rasket aastat. Mde, ka vaatajal tuleb läbi elada üsnagi karm katsumus - film nimelt, kestab kolm tundi. Kolm tundi, kodanikud, ja ma ei saa lubada, et need mööduvad nii et ei saa arugi.
Ma nüüd siis asjast, sellest, miks üldse hakkasin kirjutama (grafomaan on minu keskmine nimi). Et siis, kui te ütlete, et Tinto Brass on geenius, sest oskab filmida paljaid tagumike miskist erilisest küljest, siis ma hakkan naerma. Need tema paljad tagumikud, kenad - vaieldamatult, ei maksa midagi, kui nad vilguvad ekraani ees terve filmi ja seda veel vaheldumisi jõusaaliga liialdanud raseerimata itaallastega. Tõeline erootika on see, kus keha on filmitud viisil, mis ei tekita vaatajas hetkekski isegi umbmäärast tunnet, et see, mis toimub, on labane või ebasünnis. Näiteks, kaks veinist tüdrukut korraldavad buduaaris fotosessiooni peeglitega, seejuures poseerides alasti. Oleks Brass režissööriks olnud, oleksime vaadanud pool tundi, kuidas kaamera mööda kallistavaid kehi roomab. Mõni Borowczyk oleks samas situatsiooniks (Jumal hoidku selle eest) korraldanud suureplaanilise suguühte kõiki kehaõõnsusi ja käepäraseid esemeid kasutades.
Kuid Kaufman ei ole pornograaf. Ei ühtegi puudutust, ega isegi vihjet sellele, et toimub midagi sündsusetut. Seda, mida ta näitas, saab nimetada jumalikuks. Ma mõistan Terezat, kui tema silmadesse tekivad pisarad. Esteetilise šokk läbi ekraani, mis siis veel temast rääkida, temast, kes on seal, kohal, fotoaparaadiga käes. Olgu märgitud, et see pole ainuke selline stseen filmis.
Näitlejatest. Kõige eredam kuju - naiseks kehastunud ingel - Juliette Binoche. Tema näojooned on seletamatult tuttavad igaühele, ma julgen väita, et ta mängib ses filmis miskit naise arhetüüpi, harvaesinevat ja nõutut. Selliste naiste kohta ei saa mõelda ega öelda midagi halba. Nad saavad alati kõik andeks. Teeb ta siis midagi head või mitte eriti head, polegi oluline. Sa vaatad teda ja andestad (ja selleks ei pea isegi mees olema), sest ei ole võimalik, et naine sellise naeratusega eksib.
Teine väga ere tegelaskuju on kurat ihult ja hingelt, naine proportsioonidega, milliste üle Da Vincigi nutma oleks puhkenud, võrreldamatu Lena Olin. Kui Johnny Depp ta "Üheksandas väravas" vaibale pani, ei osanud ma uneski näha, et on võimalik ka teisiti. Lena Olin on seda tüüpi naine, kellega suhtlemine viib mõtted ikka ühe ja ainsa teema juurde (ja ka selleks ei pea isegi mees olema). Kaasaegne la femme fatale, ainult et tukata vasakul silmal. Minul igatahes ei jätku fantaasiat, et kujutada ette midagi veel ihaldusväärsemat kui kolmekümne aastane Lena Olin mustas negližees ja kõvakübaraga peas.
See post on juba liiga pikk, kuid ikkagi, seal on veel Daniel Day-Lewis. Enne "Olemise talumatut kergust" oli mul selle näitlejaga seotud vaid üks assotsiatsioon ja nimelt: neli silma ja lihuniku vuntsid "New Yorgi jõukudest". Aga see on ju hoopis teine tüpaaž. Selline... meessoost Lena Olin. Inimene, Kes Magab Naistega. Ta võib olla raseerimata, sassis juustega, kipaka palituga, ta võib teha mõnd musta tööd, kuid tema ümber on alati naisi, kes mõistavad kõiki neid puudusi kui isikupära. Tema aga muigab ja kingib tähelepanu. Mida ta see juures mõtleb - ei tea keegi. Vaatab altkulmu, mõtleb millestki omast, siis aga abiellub ootamatult inglitaolise tüdrukuga provintsist. Või avaldab ajalehes provokatiivse sõnavõtu. Või kolib karupepusse lehmi karjatama. Need kolm tõsiselt head karakterit varjavas sõna otseses mõttes kogu ülejäänu filmi.
Lõpuks veel kaks asja. Esiteks: stseenides, kus tankid on Prahas, on monteeria või ma ei tea kes, teinud suurepärast tööd - kroonika ja autori näod harmoneeruvad erakordselt. Tekib väga terav kohaloleku tunne. Teiseks: film sisaldab ka kingitust kõrgelaubalistele kinomaanidele Erland Josephsoni näol.
Et siis, jumalik erootika, kolmetunnine formaat ja kerge filosoofia nõukogudevastase lisandiga. Eks igaüks ise otsustab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar