"Sööma tulid siia või??!"

Esmaspäeval, peale tööpäeva lõppu viisin kassi hoidu, pakkisin oma konna ja sõitsime suht suvalises suunas, tee peal marsruuti guugeldades ja ööbimiskohta otsides. Põhjusel, et tahtsime. Täna tulime tagasi, sest trenn ja muusikakool. Tagasiteel juhtusime ühte meile võõrasse teeäärsesse söögikohta, mis oli... no imeline kindlasti.

Kohvik, kus kõik, absoluutselt kõik oli tehtud selleks, et tekitada söövas inimeses piinlikust.

Imetillukesed lauad, mille peale isegi õrnalt pudenenud besee punastab ja vabandab: "Oh, mind on nii palju, andke andeks, ma kohe võtan koomale". Menüü, kus kogus on kirjas palju suurema šriftiga kui toidu nimi. Tõeliselt veider vaatepilt: "Kiievi kotlet" ja edasi diplodookuse suurused numbrid: "200 g". Kohe tekib tunne, et seda kotleti on kohutavalt palju! Milleks sulle nii palju, külastaja? Nii palju sa ei jõua! Või ei, veel hullem, sööd ära ja kahetsed seda siis kogu ülejäänud päeva! Või mis päeva, kogu nädala, õhtul guugeldad endale kuupääsme korraga kahte spordiklubisse.

Menüü hallil ebaisuärataval paberil ja fotodega, mille peale isegi mina, toidublogides nii mõndagi näinud inimene, tahtmatult nina kirtsutasin. Ja mitte, et ma seda menüüd süüa oleksin kavatsenud, kuid oleks tahtnud midagi ahvatlevat, midagi, mis soodustaks mõtlematut ja rõõmsat söömaaega. Et uhke sõna "söömaaeg" mängleks grillitud liha päikeseliste toonidena ja pilgutaks hästi tehtud pilaffi veidi õliseid silmi. Selle asemel meenus sõna "ratsioon" - sale ja külm, nagu ehitusnael, torkas pähe ja tuikas pikalt.

Kui ettekandja lõpuks salati tõi, tundsid end isegi mitte tegelasena, vaid raamatu "Kolm paksukest" täisväärtusliku pealkirjana. Sest seda taldrikut oli PALJU. Kuid mitte portsjoni mõttes, vaid selle, taldriku, positsiooniga kontekstilises aegruumis. Tavaliselt tilluke nagu Tuhkatriinu kingake salat mõjus sel korral lauda pidi trampiva saapana number nelikümmend kaheksa: "Säh sulle, söö, kolmkümmend grammi šampinjone, sa täitmatu loom!"

Ja ettekandjad, muidugi. Ettekandjad ei olnud lihtsalt kõhnad, nad evisid Kate Mossi imelist heroiini-kõhnust. Luud ja nurgad. Nende androgüünsust oleks kadestanud ka Tilda Swinton isiklikult. Jumal näeb, ma pole teab, mis kerekas inimene, kuid nende taustal tundsin end Bridget Jonesina filmist, kus viimane tuletõrjedepoos torust alla libises.

Ja toit oli külm. Kuid kuna isu enam ei olnud, see isegi ei häirinud.
Ma arvan, et selle asutuse message lõpetatuse seisukohalt oli puudu vaid silt ukse kohalt kirjega "Sööma tulid siia või??!"

PS! Postituse foto illustratiivne, netist, st, ei ole tehtud söögikohas, millest postituses rääkisin :)