Indrek Koff "Vana laul"

Ma ei oska luulest kirjutada, ma ei hakka üritamagi rohkem, kui meeldis või ei meeldinud. Nii et olgu siis lihtsalt öeldud, et hiljuti lugesin Indrek Koffi luulekogu "Vana laual" ja kohe mitu korda järjest, sest meeldis. Sest lihtne, napp ja täpne. Pakkus ridamisi äratundmishetki ja ühe suurema ehk luuletus, mille ma siinkohal ära trükin:

onu suudleb põsele

tädi otsaette

sibul

küüslauk

lõhnaõli

magus roosivesi

higi

maksahaigus

sinilille

ülase

värske saia lõhn

hea

halb

mis see on

miks ta tuleb

nii lähedale

pigistab

miks see teine ei tule

ei võta põlve peale

see värske saia lõhnaga
värske selge näoga miks


emale meeldib

isale meeldib

teeb nalja
vaata kui armas
hea väikese lapse lõhn
pehmed väikese lapse põsed
täpselt sinu nägu
täpselt sinu moodi
vanaisa lokid

vanaema suu

musisuu

justkui ootab

oma printsi

ootab

suudlejat

Kas te mäletate seda tunnet? Ma nii hästi mäletan. Puhas õnn, et vähemalt täiskasvanuńa saab valida, kes sind musitada võivad.

(Tegelt, ma nt oma last ka üldse ei luba väntsutada, kui - siis mul on kohe kuidagi iseenesest sada päästvat vabandust võtta).

Piret Põldver, "Eesti Ekspress"
Lugemissoovituste blogi