Ken Kesey "Lendas üle käopesa"

Tapeedi panemise kõrvale kuulasin Ken Kesey romaani "Lendas üle käopesa".

Oft: Tapeedi panemine, nagu selgus, on oluliselt aeganõudvam protseduur, kui mulle alguses tundus. Nimelt olen seda nüüd kaks päeva teinud, lapse ja muude toimetuste kõrvalt, kuid siiski - kohusetundlikult, ja pandud on täpselt pool tuba. Tööpäevad tulid vahele ja... küll saab.

Kahe sõnaga: romaan räägib psühhiaatria haiglast, kus minategelaseks on Pealik Bromden, segavereline Ameerika indiaanlane. Kogu tegevus toimub tema nimel, kuid suures plaanis on ta kõigest peegel, milles lugu peegeldub.

Selles Pealiku poolt jutustatud loos on peategelaseks keegi McMurphy, samuti haigla patsient, inimene, keda võib klassikalises mõttes täiesti terveks pidada ja kelle jaoks vabadus on hädavajalik eeldus eksisteerimiseks.  Püüdes vastu seista haigla "süsteemile" ning kasutades selleks peeneid ja mitte nii väga, kohati ebaseaduslikke meetodeid, saab McMurphyst ohver, kas siis oma võitlusmeetodite või pingsalt "normikohasust" taga ajava süsteemi oma.

Raamat on lihtne lugeda, hoogne ja köitev, mis mõnel juhul võib varjutab selle tõelist sügavust. Minus kutsus esile tohutu kogus allusioone, assotsiatsioone ja analooge. Tunne, et ma olen seda juba näinud, ei lasknud lahti viimase lõiguni välja.  Siin on Antiik-Kreeka mütoloogiat  - nt Prometheusist sai ka ohver põhjusel, et soovis teisi aidata. Teksti on lihtne samastada ükskõik millise antiutoopiaga, lihtsalt Ken Kesey on surunud tegevuspaiga piiratud, peaaegu et teatraalsesse ruumi. Üks päev sõbraga proovisime võrrelda Bulgakovi "Meister ja Margaritaga" - ka siin on lugu loos (arutluskäiku ei suuda siinkohal taasesitleda, kuid kahtlustan, et nii ongi parem :D).

Kogu kuulamise aja mõtlesin, et nüüd tahaks väga üle lugeda Dovlatovi "Vähktõvekorpust". Olgugi, et Dovlatov rääkis hoopis millestki muust. Haiglamiljöö ja inimvaim. Ühel juhul see murti, teisel juhul murdus. Ikkagi...  ja siiski, pole kindel, et viitsin.

Oft nr. 2: üldse on mul mingi suur üle-lugemise periood vist tulekul, nüüdki nii mööda minnes, tapeedi panemise kõrvale lugesin üle Vonneguti "Tapamaja, korpus viis..." (aga seekord ei vaimustunud, kahtlustan, et hetk oli vale, liiga palju kõrvaltegevusi, lisaks mõte, et on miljon olukorda, millesse meid pannakse või me juhtume ning meie tahtega pole sel pistmist, ärritas kohutavalt, öörahu huvides on mõistlikum mõelda tapeedist).

Oft nr. 3: tapeedist mõtlemine häirib ka und, sest mustri kokku ajamine on nii raske, et üksööse hakkasin mõtlema, et äkki ma polegi nii tark nagu mulle siiani tundunud on.
;)

Mulle meeldis väga loo konstruktsioon - peegeldus läbi Pealiku tegelaskuju. Ja Pealiku tegelaskuju iseenesest ka, on staatiline ja dünaamiline üheaegselt. Just sellelt tegelaselt ootasin  loo konflikti lahendust ja just tema siseilmast saigi raamatu peamine lahinguväli. McMurphy tegelaskuju see eest tekitab küsimusi. Lähedalt vaadates paistavad tema tegevused liiga lapsikutena, tekib soov keelata ja näidata palju loogilisemaid, agressiivsemaid, intuitiivsemaid ja isegi arutumaid käike. Tekib kahtlus, et siin on mingi autori poolt seatud lõks, millele mina pihta ei saa.

Veel: kõik raamatu tegelased on sedavõrd kirkad, nii detailselt välja kirjutatud, et pildid tekivad silme ette just kui iseenesest. Rahvas räägib, et Kesey raamatu järgi tehtud film on suurepärane, aga - tahaks ja nagu ei viitsi ka. Upd: linki otsides nägin, et 5 Oscarit, tuleb vist ikka vaadata.

(Hetkel muide tahaks üle kõige õiendada Kristallkuuli postituses toodud tsitaadi üle - seal pole vist ühtegi sisulist lauset, millega ma nõustuda saaks aga lõpetan kähku postituse ja jooksen lapsega randa, "kultuursest ja õilistavast" seksist siis kui, siis kunagi hiljem (ma eelistan igal sajal juhul seda va loomaliku, seda puhtalt instinktidel toimivat seksi - oleks see vaid nii lihtne.)

(Oh).

Ühesõnaga, hea raamat. Selles on kõik nagu pruudil: midagi uut ja natuke vana, pluss selge sinise triibuna kumav autori sõnum. On naljakaid kohti ja kohti, kus tahaks nutta. Kõike ja kirssidega, või kuidas see käis.

Kurt Vonnegut "Deadeye Dick"

Vonneguti raamatute arvustuses võib vist piirduda üksnes kirjaniku nimega. Või isegi see on liiast, piisab telefoni klõpsust - raamatu peal on ju nimi kirjas.
Vonnegut on Vonnegut on Vonnegut ja seda ka sel korral. Ja ma armastan teda, palavalt. Tema kordumatut sõnakasutust. Tema irooniat ja tema sarkasmi. Lihtsust ja sügavust. See on see juhus, kui "kuidas" on vähemalt sama tähtis, kui "millest". Tema tekstidel on eriline rütm ja meloodia. Nii selgelt tajutavad, et iga viimane kui sõna tabab täpselt täkkesse.

Vonneguti teemade ring on piiratud, kuid minu meelest on see ok. Sest maailmas ei olegi teab mis palju tõeliselt olulisi teemasid. Mis saab olla tähtsam sellest, et inimkond hävitab iseennast, inimesed hävitavad oma liigikaaslasi juhindudes jumal teab millest, nt kummituslikest riiklikest huvidest? Sellest kirjutabki, seejuures fantastiliselt andekalt. Ta on üks vähestest autoritest, kes oskab rääkida suurtest asjadest lühidalt, liigsete sõnadeta. Ja seda viisil, mis pöörab lugeja hinge pahupidi šansita see iial endisesse asendisse tagasi saada.

Paistab, et 20. sajandi lõpu poole tundus kirjanikule, et kõige rohkem ohustavad maailma pommid. Mõnes mõttes õnneseen, et ei elanud tänaseni, kui siinilma (igasugu tasandite tegelikult) vägevamad on kaugemalegi läinud: pommid on saast, kasutult seisvad territooriumid, ühekülgne hukkamõist. Milleks pommid, kui võib piirduda inimeste utsitamisega üksteisele kõrri? Efektiivsus on sama, kui mitte suurem, see eest milline kokkuhoid majandusplaanis...

Rääkides konkreetsest teosest: hilisem Vonnegut ei ole nii kege nagu varane, kuid sellegi poole kaunis. Tilluke, täiesti tundmatu linnake. Tundmatu linna tundmatud elanikud tegemas kohati kummalisi asju. Jutustaja perekond - panoptikum igas mõttes. Isa - ebaõnnestunud kunstnik, ema - mingi ebamaine olend, pojad - üks, kes põgenes esimesel võimalusel, teine, kes hakkas vabatahtlikult teenijaks ja vanemaks oma vanematele. Tegelased, kes on mahlased ja ilmetud üheaegselt - Vonnegut on selles ületamatu. Ja veel on ta tugev maailma lõppudes (isegi, kui need mõnel juhul on lokaalsed) ega loobu sest selgi korral. Antud juhul ei ole  "Kullisilm" hellitusnimi. Nii kutsutakse topeltmõrva sooritanud peategelast Rudy Waltzi pisikeses kodulinnas. Relvad, isad ja pojad, teadus, ravimitööstus ja narkootikumid, rumaluste ja paradokside kompott. Rudy otsib vastuseid arusaamatu ja ebaõiglase maailma küsimustele, kuid kaotab neis otsingutes enese. Muutub heidikuks ja neutrumiks (sootuks - ma ei tea, kuidas eesti keelses versioonis tõlgitud on?).
   
"Äkki see on saatuse tahe, -  ütleb jutustaja ja see on Vonneguti hääl. 

Hakkasin mõtlema, et Vonneguti raamatutes on peene niidina sees mingi religiooni teema ka. Mingi läbiv ebaselgus ja arusaamatus maailmakorralduslikest protsessidest (?). Peaaegu kõik Vonneguti kangelased on olukorra vangid, seejuures nad mõistavad oma olukorda ja abitut seisundit. Ja see toobki nad nende tagajärgede ja pähe mitte mahtuvate situatsioonide juurde.
Moraal on ka minu meelest lugusid läbiv ja umbes selline: võta maailma nii nagu on, ära proovi seda muuta. Võta elult, kõigist tema ilmingutest, kõike, mis võimalik. Naudi. Teise osaga ma olen nõus, esimene minu olemusega ei klapi. :)

"Kullisilmast" jäi kummitama vastutuse teema. Lapsevanema vastutus, kui täpne olla, aga sellest tahaks eraldi, läheb pikaks.

Et siis, naudin.
Eesti keeles ilmus 2008. aastal kirjastus Tänapäeva sarjas Punane raamat.