Boris Vian "Päevade vaht"

Spoiler alert!

Raamat algab kirjeldusega noore ja oma vanemate kulul hästi elava noormehe hommikust.

"Colin pani kammi käest, võttis küünetangid ja pügas matjad silmalaud viltu, lisamaks pilgule sära."

Ah??! Mida ma just lugesin?

Ilus elu, peod, tüdrukud, P.G. Wodehouse Jeevesi meenutav isiklik kokk, stiilsed interjöörid, boheemlaslikud meelelahutused, kallid rõivad. Samal ajal, kui veetorudes elavad angerjad ja mõned inimesed on tuvide peadega. Targad hiired aitavad teha majapidamistöid ning toitude retseptid, ooo...

"See käib nii: võtke rutskivorst ja nülgige, hoolimata tema karjetest. Nahk säilitage hoolikalt. Pekkige rutski tükeldatud homaarisõrgedega,olles need enne kiiresti kuumas võis pruunistanud. Praadige õrnalt. Vajaduse korral jahutage kergemeelse neiu pisaratega. Segage tuld, ärge hoolige ta pahameelest ja asetage tema kohale hautatud riisi pallikesed. Kui rutski toob kuuldavale hauataguse hääle, võtke ta kiiresti tulelt ja kallake üle valge veiniga. Segage plaatinast kelluga. Määrige vorm võiga ja pange kõrvale, et see roostetama ei läheks. Hetk enne laulepanekut tehke kaste, segage veidi liitiumipulbrit veerand liitri rõõsa piimaga. Garneerige riisiga, serveerige ja lahkuge kiiresti."

Alguses ma mõtlesin, et mees näeb kõike läbi mingi veidra prisma, ei oska seletada, nagu Kesey pealik Bromden nt. Kuid ümbritsevad näevad kõike samuti ega imest.

Autori huumor on esialgu üsnagi süütuke, olles üles ehitatud sõnadega mängimisele ja stereotüüpide üle naermisele. Nt kui üks homoseksuaal süüdistab teist perverssustes selle eest, et talle meeldivad naised.

Tõeliselt lõbusaks läheb raamat siis, kui kogu see sentimentaalne lugu jõuab pulmadeni. Mängu tulevad Vatser ja Pühard, psühodeelilistesse värvidesse ehitud kirikus mängitakse džässi, samas on ka atraktsioon nimega "õuduste koobas". Kõik see mängulisus meenutas mulle miskipärast Queeni "Bohemian Rapsodyt". Ja muusikast rääkides, seda on raamatus palju. Mainitakse mitmeid erinevaid kompositsioone, Louis Amstrongi bulvar ja Jimmie Noone tänav ja tegelaste vestlused bluusist ja bugi-vugist. Üks edumeelne vana oli see Vian!

Peale pulma on loomulikult pulmareis. Allegoorilised tööstusliku iseloomuga vaated kalli auto küljeaknast, teeäärse hotelli idüll...

"Auto oli jäänud seisma maanteeäärse hotelli ees. See oli hea tee, sile ja tänu valguspeegeldustele muareenimustriline, täiuslikult silindrikujuliste puudega mõlemal pool. Värske rohi, päike, lehmad karjamaal, ussitanud aedikud, õitsvad hekid, õunad õunapuudel ja kuivanud lehed väikestes kuhjades; maastiku mitmekesistamiseks siin seal pisut lund; hotelliaia palmid, mimoosid, Põhjamaa männid; ning punapäine sakris poiss, kes karjatas kaht lammast ja joobnud koera. Ühel pool teed puhus tuul ja teisel pool vaikne. Võis valida, kumb rohkem meeldib. Iga teine puu pakkus varju, ja vaid ühesainsas kraavis oli konn."

 Ja edasi juhtus midagi, mingi nõks käis südamest läbi. Kõik on veel justkui hästi...

"Päike küpsetas maha kukkunud õunu, nii et neist koorusid pisikesed, värsked ja rohelised õunapuud, mis puhkesid otsekohe õide ning hakkasid kandma veel pisemaid õunu. Kolmandas põlvkonnas polnud neist järel muud kui rohelise- ja roosakirju sammal, milles veeresid tibatillukesed õunagraanulid."

 Rahu ja vaikus, kuid kõrvus hakkas millegipärast kõlama depressiivne ja veniv Pink Floydi meloodia  "Shine On You Crazy Diamond".

Ja siis polnud enam hästi midagi. Viani heatahtlik huumor kasvas groteskiks, märgitud kompositsioonid üha depressiivsemateks, uisuvälja lõbustusi kirjeldavad naljatlevad allegooriad vahetusid mõistustmurdvate industriaalsete piltidega.

"Tema pea kohal voolasid hallides ja mustades torudes mühinal erinevad vedelikud, /---/
All rahmeldas iga massiivse masina taga töömees, pingutades elu eest, et ahned hammasrattad teda tükkideks ei rebiks. Iga mehe parema jala ümber oli kinnitatud raske raudvõru. See avati vaid kaks korda päevas: lõuna ajal ja õhtul. /---/
Vaatepilt oli Chickile hästi tuttav. Tema töökoht oli ühes tsehhinurgas, kus ta jälgis, et masinad töötaksid sujuvalt, ning jagas juhtnööre, kuidas saada neid uuesti käima siis, kui nad olid rebinud mõne töölise küljest käntsaka liha ja seetõttu seiskunud."

Sõbralik, veiderdav sürreaalne maailm näitab korraga oma pahemat poolt, mis on vaenulik ja "peenetundelistele" tegelastele võõras. Jutumärkides, sest mulle tundub, et nende noorte pingutatud estetismi, maneeride ja kontra-kultuuri ihaluse taga ei ole mitte midagi. Puutudes kokku probleemidega - haigus, vaesus ja sotsiaalne ebavõrdsus - ei tee keegi neist vähimatki katset murda välja ebaõnne ahelast, muuta kallakut, mida mööda põhja poole veeretakse. Selle asemel, et keerata end vastu voolu, või kasvõi proovidagi juhtida paati, nad annavad end kõik koos sõbralikult lainete meelevalda, ja nende olematud pingutused on suunatud vaid sellele, et mööduda kõige suurematest laineharjadest, mida on tormavas jões tihedalt. Tegelaste nutune seisukord peegeldub neid ümbritsevas reaalsuses, hingeline vaesus kandub üle eluaseme heakorrale, saatuselöögid raugastavad füüsiliselt - sünniaeg Nikolase passis muutub varasemaks. Mäng sõnadega muutub mänguks mõistetega ja kafkalisuse koifitsent kasvab mühinaga.

Finaal. Finaal on tõeliselt shakespearilik.

Et mis see siis oli? Sõjajärgsete noorte olme ja maailmavaade, Sartre eksistentsialismi tekitatud ekstaas ja uue aja vaim, täitumatud lootused ja igavene armastus, pettumus ja vaimsuse krahh materialismi ees. Liigutav lugu.

Eduard Vilde "Mäeküla piimamees", 1916

Lõpetasin E. Vilde "Mäeküla piimamehe" ja lugesin rida arvustusi ja haha - spikreid peale. Nii palju, et arvustust kirjutada küll mõtet ei ole. Küll aga suurest imestusest, et ma kooli ajal loetud raamatust sõnagi ei mäleta, isegi mitte süžeed, uurisin kolleegidelt, kas nemad mäletavad. Mitte keegi ei mäletanud sõnagi - ometi on kõigil loetud. Ja see on juba huvitav.

Sest praegu tundus mulle raamat vägagi hoogsa ja köitvana. Ma ütleks isegi põnevana. Ja teema, eks, st, ma arvan, et siia ongi see peni maetud. Koolilastele mõeldud portaalides olevates spikrites jms. on kirjas, et raamat räägib Saksa aadli allakäigust ja sellest, et talupoeg Tõnu rõhus ja sundis oma naist ega osanud mõista oma tundeid. Eks seda ka. Kuigi Mari osas ma täpsustaks või vaidleks lausa vastu - Tõnu sundimine ei kõigutanud Mari isemeelust karvavõrdki. Mari ei allunud ei meelitamisele ega hirmutamisele. Päris selged Mari motiivid ehk tõesti ei ole, kuid lepinguga nõustus Mari siis, kui Tõnu haigestus. Ei teeselnud õnnetut, rahulolematut vm, vaid tõepoolest haigestus - ja siis ütles talle Mari, et hea küll, ma olen lepinguga nõus. Ehk siis Mari nõustus, sest tal hakkas Tõnust kahju ja see tunne on hoopis teisest ooperist kui nt hirm või ükskõik milline saamahimu.

Nagu ka siis, kui Mari nägi, et Tõnu ei suuda armukadedusest üle olla - tal hakkas Tõnust nii kahju, et ta pakkus Tõnule piimad käest anda ja tagasi sauna kolida. Ta oli nõus tagasi vaesusesse ja viletsusse minema, peaasi, et Tõnu rahu tagasi saaks.

Ma pole kindel, et Mari Tõnu armastas, kuid kindlasti polnud ta nö omainimese suhtes külm ja kalk ja kalkuleeriv. Hoidis, tahtis hoida halva eest.

Teiseks, raamatu peamine teema ei olnud mitte aadlike allakäik ega see, et Tõnu oma naise müüs (mde, ühe sõbraga arutades selle müümise üle jõudsime veel kuhugi, kus teo raskust määrab muu hulgas kultuuriruum või kontekst. Või ehk ei määra, kuid toone, kas siis positiivseid või negatiivseid, siiski lisab). Hoopis kauplemine endaga, oma hinge ja südamega - see näis mulle praegu peamisena ja kirjaniku poolt filigraanselt väljakirjutatuna. Nii see, kuidas kauples Tõnu, kui see, kuidas seda tegi saks. Sa võid ju teise ära rääkida, osta või hirmutada, aga katsu sa enda südametunnistusega kaubale saada! Täiesti aegumatu teema, millest ehk keskooli ealine noor veel väga täpselt aru ei saa. Et maailm kõik puha pooltoone täis ning puhast musta ja valget näeb heal juhul sebra seljas kusagil savannis... Ühesõnaga, et koolilapse jaoks on see liiga keeruline ja seepärast ebahuvitav ja seepärast me seda ei mäletagi. Või...
:)
Igatahes, ma nautisin, väga. Panen mõned lõigud ka, mis endale märkmikusse kas edasi mõtlemiseks või ilu pärast üle kirjutasin:

Tõnu meenutab oma esimest naist Leenut:

Jaa, Leenu — see juba teaks ja teeks, mis tarwis! See oli inimene hinge ja aruga!

 Aga wõi teda siis keegi tahtis.

 Ja mis ta muidu rühkis wäiksest walgest pimeda ööni, ja mis ta teist sundis rühkima — jumaluke, siin me oleme!

 Ning waikne ärdus heitub Tõnu hingele. Seal seisab Leenu — igerik, luine, kuiw kui tael, alati siputawalt liikwel nagu kõwakoorik, ilma et sest jälgi jäi, aga poolehoidja, ligiseisja, silmawaataja, suhukuulaja — — eks ta oleks wõinud kauemine jääda, miks ta maja ja mehe toeta jättis!

 Tõsi küll, ta porises palju. Ta torises ja porises hommikust õhtuni igaühe ja kõigiga, kahe- ja neljajalgsete, hingeliste ja hingetutega, ta wõis puunotti ja witsaraagu noomida ja manada kui seisaks teine inimene ta ees, ja wiimastel aastatel näis, kui oleks ta nääpsunäoke käsnaks windunud, millest alatasa sappi tilgub. See tüütas ära, kuigi harjumine panetust tõi, seda enam, et kõik see torin ja porin magusalt sündis, suminal, nagu iseenesest ja endamisi, külgeloodud kombe järgi, otsekui parm ja kärbes muidu ei saa. Ära tüütas siiski, see on tõsi, lapsedki tüütas nii ära, et eemale hoidsid teisest, kui wähegi wõisid, ja Tõnu ise ei teadnud muud nõu kui hambaid kokku pigistada ja waikida nagu ront.

 Aga kui nüüd jälle mõelda, et ta mitte paha pärast nii ei olnud, et ta sellega justament head püüdis teha ja omastele kasulik olla, ja kui weel mõelda, et sel targal mooril ehk õigus oli, kes ütles, Leenul olla esimisest sünnitusest, mis nii raske oli ja wanemal pojukesel elu maksis, miski sala wiga sisse jäänud kurjast silmast wõi sõnast raskejalgsuse ajal, siis — siis — —

 Ja uus tugew hoog kahju- ja leskusetunnet laieneb Tõnu põuest läbi, turjal istuw üksindus rõhub ta pea weelgi madalamale ja sosistaw suu tunnistab tolmusele põrandale jalge ees, et see, mis Leenuga kääpa alla puges, oma oli — hoolimata kõigest oma oli. — —
 

Tõnu kaupleb endaga: 

 Aga ta tuleb jälle.

 Wahk wajub, teine tõuseb.

 Mardik, mis saksa suust kandimehele kõrwa lendas ja sealt põue roomas, sureb ja ärkab uueste elusse.

 Ta sureb päewal ja ärkab öösi — sureb aga ka öösi ja ärkab päewal.

 Ja kui ta taas ärkab, siis on ta elawam kui enne, ja põletik, mis ta olemine sünnitab, sööb hinge edasi ja edasi.

 Wahk palawikku wajub, teine tugewam tõuseb.

Tõnu kirjeldab linna: 

 Küll ei seisnud Tõnu ihkewallast midagi kaugemal kui linn. Ta oli seal end ikka üleliigsena tunnud, kitsikus mattis tal hinge kinni ja süda sai täis inimeste peale, kes näisid wäljaõpetatud ja wannutatud olewat temal jalus longerdama, teda tõukama ja müskama. Ta tänas igakord jumalat, kui sealt tulema sai, ja pani endamisi imeks, kuidas inimesed säärase laadaeluga wõisid leppida ning selles püsida. Ja mis weelgi hullem: kõik pead ostma, mis suhu pistad, tengelpung olgu alati näpus, maast pole iwakestki wõtta — söö puhast jumala raha! —

Kuidas Mari raamatuid loeb - puhas äratundmisrõõm! - ma ka alati, alati mitut korraga ja vaheldumisi :) : 

Ta leidis nooriku sirukil õuenurmelt, kolm lahtist raamatukest kõrwuti nina ees. Maril oli nimelt pentsik wiis ühtaegu waheldamisi mitut raamatut lugeda: järk ühest järk teisest. Sisu ei minna tal mitte segi, kinnitas teine ise. Mittepakilisi tubaseid töidki nähti teda nõndawiisi, üht jättes, teist wõttes, tegewat — olla hubasem ja hoopsam. Naer ja nöökamine teda ei eksitanud, tahtmise taewariik pani kõigele wastu.

Sügis: 

Ja nüüd maitses Ulrich von Kremer oma üksikus sootaguses Mäekülas, kus ta poolegi enam endist igawust ei kannatanud, kuiwa ja kaunist sügiset edasi, mis wilu-wihmasele suwele järgnenud. Ta jäi ka wahwalt püsima, kui wiimaks tulid tormid, sajud ja külmad, kui suur suremine algas mäel ja orus, kui üle soo tõmmati koikarwa lina ja metsa seljast maha wärises wiimne hilp kirewat särki. Midagi tundeärrast, haletispehmet ei olnud tänawuses suremises, kõik suri tüseduses arukal teadwusel, et temast üle käib paratamatus seaduse woliga. Ja oli wiimaks kustunud ja mustunud sügiswärwide selge ja sügaw paistwus, lahtunud sügislõhnade karsk-karge würts ja kõrge taewas äkki madalale laskunud tumehalli hüübena, siis heideti hauale üle öö walge kääbas peale, kumendaw weel taewasest puhtusest, ning herrasmaja kahest lõunapoolsest korstnast nähti sinakaid keeli nilpawat, mis tunnistas, et wanasaks nüüdki weel paika peab.