"Kevad, suvi, sügis, talv... ja taas kevad" (2003)

Õhtud algavad kell 21, siis võib minna magama. Eile magasin päeval mitu tundi, raiskasin une ära. Nii et õhtul vaatasin filmi.
“Kevad, suvi, sügis, talv… ja taas kevad” (2003), Lõuna-Korea, Saksamaa.
Lummav ja täiesti sisutühi kino. Atmosfääriline, mahukas ja hingematvalt kaunis, kuid tühi.
Jäi mulje, hr Kim Ki Duk ei vaevanud end eriti budistlike munkade olemise peensustesse süvenemisega. Otsustas köita meedia tähelepanu isikliku persooniga tehes sellise “sügava” filmi igavikulisusest. Ei teagi, kas ta hindas end üle või juhtus tal midagi muud, igatahes välja tuli nagu tuli.
Ma imetlen kunstnike, kes on võimelised nägema maailma mõnes detailis, milleski väikeses ja tähtsusetus – elu kogu tema mitmekesisuses. Siin juhtus vastupidi – nii paljulubav temaatika ja sedavõrd primitiivne tõlgendus (kui mõningase arvu loogiliselt mitte eriti seotud, hingeliselt mitte rikastavaid ja enda järel küsimusi mitte jätvate sündmuste üles loendamist saab üldse tõlgendamiseks nimetada).
Kui see film oleks raamat, siis oleks see autori hingeliste läbielamiste väga kuiv ümberjutustus mõistujutu vormis (olgugi, et mõistujutud kannavad endas alati elujaatavaid motiive, siin aga on enesepiinamine ja armastusest lahtiütlemine O_O).
Süžee on lihtne ja sirge nagu elektritulp. Tõenäoliselt oli mõeldud, et film paneb mõtlema elu ja surma üle, selle üle, et igal teol on tagajärg, vastutusest ja kahetsusest… Jutustamise viis lõpuks väsitab veidi, film oleks võinud pool tundi lühem olla.
Sellegi poolest, ma nautisin. Trehvas õige moment – palavusest juhmistunud mina ja Kim Ki Duk (hr nime kuju meeldib mulle samuti). Mõelda ei jõudnud ega tahtnud, vaevlesin unetuses. Ja siis need aeglaselt vahelduvad tohutult kaunid maastikupildid –  režsööritöö on üsnagi muljetavaldav. Lisaks visuaalsele naudingule oli film ka akustiliselt hurmav. Miinimum dialoogi, ühtegi ülearust sõna, selle asemel looduse hääled harmoonias muusikaga. Vaatasin ja mõtlesin, et ujuv maja keset järve keset imekaunist inimtüha loodust – see on mu unistuste elupaik. Väikesed, väikeste koskedega jõed ja kivid – loodus elab oma elu, miljoneid aastaid oma seaduste järgi ning inimelu on võrreldes sellega isegi mitte liivatera, midagi veel väiksemat.
Väga meeldis filmis näidatud seks. See oli ainuke, mis jättis siira mulje. Aus, robustne, loomalik ja ürgne tung. Vaatasin ja uskusin, ja – see on päris, see on elu – kahjuks .
Kokkuvõttes, ilusad liikuvad pildid, neid tasub vaadata, kuid tingimata õiges meeleolus. Teisel juhul ärritab. Muide, Eetikaveeb soovitab filmi vaadata, väidab, et on vaimselt rikastav. Kogu lugupidamise juures Eetikaveebi vastu, ma jään eriarvamusele.

 <a href="http://www.bloglovin.com/blog/14972903/?claim=9yrtat948h7">Follow my blog with Bloglovin</a>