David Mitchell "The thousand autumns of Jacob de Zoet"

Ma tean Jaapani kohta vähe. Wasabi, sushi, origami. Samurai, bonsai ja Miyazaki. Sailor Moon ja Murakami. Üks paari aasta tagune lühike unenäoline reis. Ma tean veidi rohkem, kui nt Uruguaist, suudan nimetada kümmekond assotsiatsiooni ja mõned nimed, kuid kõik see on üsnagi pealiskaudne, peaaegu midagi. Vähe sellist, mis lubaks kas või kaugeltki näha salapärast jaapani hing, astuda pool sammugi lähemale sellesse võõrasse praegugi veel üsna suletud maailma. Kuni “Jakob de Zuti 1000 sügiseni”. See raamat kingib sadu võimalusi näha Jaapanit, millest mul siiani aimu ei olnud.

Olgugi, et raamatu esmatrükk ilmus aastal 2010, tunnistas inglane David Mitchell ühes intervjuus, et unistas kirjutada  Dedjimast, sellest müstilisest, nii Ida kui Lääne poolt ihaldatavast saarest alatest sellest, kui 1994 aastal külastas Dejima muuseumi. Tegelikult alustas kirjanik oma vaevarikast tööd 2006 aastal. Ta kirjutas neli aastat uurides samal ajal peensusteni Jaapani 18. sajandi ajalugu. Uudishimulik Mitchell tahtis teada kõike: märgilistest sündmustest kuni sellele, kuidas jaapanlased habet ajasid.
Seda siirast ja hoolivat suhtumist võõrasse kultuuri on tunda raamatu igal real. Autori viienda romaani sundimatult ja rahulikult räägitud lugu on Jaapanist läbi imbunud. Ma ei tea, kuidas kirjanik seda teeb, ei taha isegi oletada, kuid tal on õnnestunud kirjutada nii, et piirid reaalsuse ja väljamõeldise vahel kaovad.

Kogu lugemise ajal seiklesin mõttes 19. sajandi Nagasakis, tol ajal ainukeses eurooplastele avatud sadamas: ajasin taga hommikust briisi, hingasin sisse lillede lõhnu, tundsin sügise puudutusi.
Süžee on maagiline. Paljude väga erinevate inimeste lood on põimitud tugevaks sõlmeks: Jackob de Zoet, Orito Aibagawa, Ogawa Uzaemon , doktor Marinus. Neil pole mitte midagi ühist, kuid jumalast jäetud saar seob ja lahutab nad igavesti.
Tekst on seda võrd kihiline, et süžee peajoont pole võimalik välja tuua. Iga tegelase saatus on pretsedenditult oluline: vihatud võõramaalane, abitu akušöör, juurteta meremees, armunud troonipärija.
Kirjanik seab ennast salgamata nurgakiviks inimeste teod, valikud ja nende tagajärjed. See on see peen niit, mis läbi kogu romaani jookseb. Kergelt, mitte pealetükkivalt, on see põimitud sõnade ja inimeste, kelle saatused ristuvad tuhande sügise maal, vahele. Ta seob ametniku de Zoeti päeval, mil viimane keeldub allkirjastamast võltsitud saatelehte; Orito, kes naases vangistusse selleks, et aidata sõbrannat; Ogawa Uzaemoni, kes loobus armastatu nimel kõigest;  ja veel kord de Zoeti doktor Marinusega “Phoebus” tule all vahitornis; kapteni John Penhaligoni , kes viimasel hetkel “Phoebuse” tule peatas ; Shiroyama administratsiooni pea, kes suri õigluse nimel, jne.
See on lugu teineteise jaoks võõraste Ida ja Lääne kokkupõrkest. Põrkuvad nii teadused, religioonid, olme, uskumused, huvid, printsiibid kui ka lõppude lõpuks – inimesed. Kaugelt mitte iga kirjanik ei suuda põimida sellise süžee.

Struktuurilt koosneb raamat mitmest jaost, mis on erineva põnevuse astmega. Esimene, ametniku argipäevast rääkiv sissejuhatav osa on rahulik, et mitte öelda aeglane, edasi alatest teisest on selline hardcore actin, et raamatut pole võimalik hetkekski käest ära panna. Tõsi, lõpu poole põnevuse kraad langeb jälle ja viimases osas saabub tuikav ja monotoonne kurbus. Võib öelda, et parabooliline (matemaatikalises mõttes) pinge.

Autori jutustamise viis rõõmustas väga: jaapani kultuuri stiliseeritud imitatsioonid vaheldumisi karmide, liialdatult naturalistlike füsioloogiliste üksikasjadega. Konkreetselt – õrnalt helesinisest taevast ja ööpotti kukkuvast ekskremendist, kaunilt lainetav laht ja anesteesiata tehtud operatsioonist ning pärakusse topitud sõrmed. Vulisevad allikad ja täis oksendatud laevatekil jooksvad pulseerivate veenidega peadeta kanad. Ma olen varemgi sellist võtet näinud (khm, Matthew Corbett nt) kuid sellegi poolest – krimpsutasin nina ja muigasin samaaegselt.
Lõpetuseks olgu öeldud, et ma ei mõistnud lõpuni, miks just “Tuhat sügist” ja seepärast otsisin välja. Tuleb välja, et kui meie ütleme “Hommikumaa” siis jaapanlased ise ütlevad “Tuhande sügise maa” – selline poeetiline nimi, üks mitmest, kui täpne olla. Suurepärane raamat, ma pole lugenud “Pilveatlast” ja teisi Mitchelli raamatuid, kui nüüd programmi.

*
Kirjutama hakkasin äikesejärgsel udusel õhtul ööbikute ja Chopini nokturnide kakofoonia saatel. Vahepeal on öö kätte jõudnud, mul on raamat mitmest kohast üle loetud, plaat ammu otsa saanud ja lindude asemel laulavad konnad. Väsimus ja peavalu on, talutavad.