laupäev, 4. juuni 2016

Kehapositiivsusest

Nimetada ei taha, kuid nägin täna teatritükki, mis on minu poolt viimasel viiel aastal nähtutest halvim. Süžeed ei olnud, mängiti tuntud lugu suvaliste omavahel kokkusobimatute lõikudena. Näitlejad mängisid üle.Tükk venis, inimesed lahkusid poole tüki pealt saalist. Mina tukastasin peale magamata ööd (hakka või uskuma, et kõik on millekski hea, unetuna oleks seda tükki veel raskem taluda olnud).

Mõtlema pani ainult üks asi: enda reaktsioon ülekaalulisele näitlejale kauni daami rollis. Viimasel ajal on ajakirjanduses olnud palju juttu kehapositiivsuse teemal. Mul selles osas vastakad tunded, ühelt poolt ma mõistan, kui oluline on armastada end sellisena, nagu ma olen, tunda end oma kehas hästi. Teiselt poolt on rasvumine siiski probleem, mis teeb inimese haigeks (fakt).

Ma pean end mõõdukalt tolerantseks inimeseks. Kõike ei salli, kuid talun vapralt mõndagi. Täiskasvanute puhul on kehakaal sügavalt isiklik teema, kedagi ei saa ega pea sundima millekski ja ausalt, ega ei huvita ka. Igaüks hoolitsegu oma keha eest (või jätku hoolitsemata) ja elagu siis sellega, mille valmis ehitas. Laste osas pooldan harimist. Nii laste harimist (tervislik toitumine, füüsilise aktiivsuse vajalikkus) kui ka lastevanemate teadlikkuse tõstmist.

Aga see näitleja. Ma olin nördinud. Kirjandusteosest on mälus pilt haprast ja õblukesest, jalgadega vaevu maad puudutavast olendist kuid laval oli tädi - suur ja raskejalgne. Kirtsutasin nina - fui. Kutsusin end korrale - kuule, see on ju ainult näitleja! Lõpuks sattusin segadusse - aga koolinäidendid näiteks? Laste puhul protesteeriksin esimesena märgates diskrimineerimist kehakaalu põhjal. Nii see küsimus minu jaoks lahtiseks jäi. Õhtusöögiks sõin kalapulki sibula - hapukoore salatiga. Salat maitses, kalapulgad olid pigem kiirabi korras, rohkemat ei viitsinud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar