pühapäev, 26. juuni 2016

Tänaseid kohtumisi

Järveäärsel pargiteel, jämedate puude, viltuste pargipinkide ja pisinäriliste harjumusi kirjeldavate stendide vahel kohtasime kohaliku intelligentsi koorekihti.
Seda kõige pealmist. Koor jalutas suursugust koera, toetudes suursugusele kepile ning märgates meid, teretas: "Tere õhtust, daamid!" Mina ja laps, hirmust, et koor mõtleb daamide osas ümber, mõtleb meid seltsimeesteks või koguni küllasõitnuteks, tervitame ebasünkroonis vastu. Naeratame, vestlus sündis kuidagi ise.
Kohaliku intelligentsi koor pihtis meile, kuidas teda ärritavad pargipingid - nendeta olevat rada alati vaikne ja tühi olnud (tõtt öelda, ei olnud seal nüüdki peale meie kedagi). Kaebas rikkurite peale ("harjunud ainult saama"). Nende majade liiga kõrgete aedade üle ning väljendas lootust, et me oleme kohalikud, mitte "... ilmarändurid, igasugused". Ta kirjeldas oma suguvõsa - peaaegu lühidalt ning tutvustas meile nende intelligentseid, kuid siiski ka lihtrahvale arusaadavaid saavutusi. Möödaminnes tsiteeris Alliksaart ja Bloki, võrdles väikest tiiki Levitaniga, Monetiga - kaugemat ja suuremat. Tegi umbes viis nalja ja nimetas mind "vaesekeseks" kui vastasin küsimusele enda töö kohta. Vaidles viisakalt iga minu katse peale kiita parki või pargiteed, kaitsta pinki või inimeste õigust ehitada omale aedu. Hurjutas oma koera vähese liikuvuse pärast ja silmates ümbritsevat peremehepilgul, lahkus suursuguselt toetudes suursugusele kepile.





2 kommentaari: