Täpsemalt sellest, et nõmedast elust rääkime on iseenesest nõme (no tõega, keda huvitab, et külm võttis kurgid ära ja herneid on vaja toestada, aga rohimata ei saa ja üldse, kes mõtles välja lehetäid ja miks tennised pesus kokku tõmbasid) ja nii me rääkisime kirjandusest kuni kumbki meist enam "Foucault` pendel" normaalselt hääldada ei suutnud. Mis oli väga naljakas: "Fo - f a -fu - fui!"
Otsustasime, et ütleme "Fui", sest mis see "Foucault`pendel" endast kujutaski? Valim hoolikalt töödeldud entsüklopeedilisi artikleid. Mingi Ecopeedia, mitte ilukirjandus. Sest, andke andeks, kus on ilu, kus on see:
The world's image, captured in a word,
Creative work, and miracle-working.
(B. Pasternak).
Seal ei ole imesid. Seal on hingetu postmodernism, tekstiline mäng ja tegelased, kes on sama lamedad nagu pokkeri kaardid. Mitte ühtegi elavat nägu. Mitte ühtegi. Kogu kunstilisus on asendatud intellektuaalsusega. Ja polekski häda, ainult et kaugelt mitte iga lugeja ei suuda seda intertekstuaalsust mõista. Ma olen lugenud ridamisi arvustusi inimestelt, kes "Foucault`pendlist" vaimustuses, kes räägivad hea meelega süžeest ja arutlevad peategelaste käitumise üle omamata vähimatki aimu intertekstuaalsusest vaatamata sellele, et just see, intertekstuaalsus, on romaani peategelane. Ka mina - kui ma mõnegi ära tunnen, rõõmustan nagu laps kommipoes või midagi. Kahtlustan, et ka mitte iga diplomeeritud filoloog-kirjandusteadlanegi ei suuda orienteeruda sealsetes arvukates reministsentsides ja laenudes. Aga olgu, ma tahtsin rääkida Eco viimasest romaanist.
Räägitakse, et kirjanik lubas, et "Praha surnuaed" jääb tema viimaseks ilukirjanduslikuks etteasteks, kuid ometi see nii ei ole. Viimaseks jäi 2015. aastal ilmunud "Numero Zero". Kõik nagu ikka - sensatsioonid, intriigid, paljastused. Sel korral on juttu Benito Mussolinist. Selgub, et sellel kavalpeast fašistil oli teisik. Rumalad partisanid lasid end petta ja lasid maha teisiku. Tõeline "polkovnik" põgenes samal ajal õnnelikult Argentiinasse. 1970. aastal valmistus juba üsna vana Duce korraldama Itaalias sõjalist riigipööret, kuid suri kõige ebasobivamal ajal.
"Numero Zeros" on "Foucault' pendel" vaimult laisematele. Või kärsitumatele. Autor on siin sõnaliselt äärmiselt kokkuhoidlik - raamatus on veidi üle 200 lehekülje. Tundub, nagu Eco oleks väsinud iseenda loomingust, tüdinud kirjutamisest. Ja pole ka ime, sest alates "Pendlist" on ta töötanud ühe ja sama skeemi järgi, kasutades ühtesid ja samu kirjanduslike võtteid ja žanri maatrikseid. Loomulikult hakkab igav! Igavlesin minagi, seda juba raamatu viiekümnendal leheküljel. Ühed Ecole iseloomulikud mustrid vahetusid teistega. Kuni kusagil feikide võimsatest saladustest artiklite vahel tekkis naistegelane - peategelase armuke ja nendevaheline armuliin ja minus tärkas lootus: äkki sel korral õnnestub autoril näidata elusaid inimesi, elusaid dialooge ja karaktereid? Mis siis kui? Aga äkki? Ühesõnaga, tort see nüüd küll ei ole, samas Eco ilukirjanikuna on mu meelest alati veidi kartongi maitset meenutanud, pisikese pipraga.
(Hoopis teine lugu on Eco teadlase, pedagoogi ja publitsist - pean väga lugu ja naudin, aga sellest teine kord).
Mul hakkas nüüd süda valutama, et ma midagi head ei öelnud, ometi ma ei saa öelda, et mulle üldse ei meeldinud. Nt köitis tegevuspaik: 90-te ajalehe kirjastus. Jutustaja töötab ajalehe kallal, mis plaani kohaselt ilmuma ei hakkagi, kuid toimetuse töötajad seda ei tea. Toimetuse töötajad püüavad täita lehekülgi väljamõeldud uudistega, harjutavad kätt selliste võtete peal nagu faktide kohandamine vastavalt teooriale, fantastiline valikulisus, uudiste pastakast imemine, tsitaatide falsifitseerimine ja lõpuks võimet kujutada oma auditooriumi ette nii täpselt, et see juba on peaaegu oma, tuttav pisiharjumusteni. Tegelased mängivad faktidega, vihjetega ja ideedega näidates oma grotesksel moel kui tohutult suur vahe on pooluse "kõik valetavad, mina tean täpselt" ja pooluse "kui mina ei märka midagi, järelikult midagi ei olegi" vahel.
Kus on piir tõe ja väljamõeldise vahel, kui ühte pole võimalik eristada teisest? Kas tõde on üldse olemas? Kahtlemata, enamusel inimestest tekib mingil hetkel nende elus kahtlus, et neid lollitatakse. Kuid millisel määral? Ja kas need teised ise teavad?
Raamatu lõpp on Eco stiilis. Nagu ka tema teistes raamatutes, ütleb keegi, et siin on vaid toores faabula, keegi teine näeb mitmeid erinevaid kihte. Aga seda huvitavam. Selle eest me Ecot armastame. Ja inimesi üldiselt.
Plussiks nimetan teose väikest mahtu, kus Eco kalambuurid ja siiski siiski võrratu iroonia ei ole viimase piirini infoga üle külvatud (vähemalt raamatu esimeses pooles). Meeldib raamatu naistegelane, just tema suhu seab kirjanik maitsvamad palad irooniast ja üldse näib, et just tema saab suurema osa kirjaniku armastusest. Lemmiklaps nii öelda.
Aga et miks Mussolini? Aga miks ka mitte? Kui hästi otsida, siis mingid faktid leiduvad ikka ja jääb need vaid kaunilt kokku põimida. Ma olen üsna veendunud, et selles osas pole ajakirjandus kuigi palju muutunud ja vaevalt, et kunagi muutub. Oleks mina otsustaja (praegu nt kasvõi Ojasoo loo valguses) teeksin raamatu kohustuslikuks kõigile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar