reede, 17. juuni 2016

Nädalajagu nulltuju

Ootan äikest, aga vaevalt, et täna tuleb. Taevas on sombune aga veel mitte külm, tuul tõuseb. Tahaks soojemaid riideid ja koju. Istuks aiaks, jooks kuuma kohvi konjakiga ja siis magaks ennast välja. Eelmine nädal väsitas, sest asjad, mida ei mõista, on väsitavad. Imestus ja viha.

Kõigepealt uputasin oma täiesti uue telefoni. Esinduses öeldi, et parandus maksab kolmsada eurot (mis on pea pool telefoni hinnast), teisel juhul võib sellega lupsu visata. A, ja veel öeldi, et 20 euroga ostavad tagasi. Ma otsustasin, et pigem siis viskan lupsu. Positiivse poole pealt: minu üllatuseks olid nad valmis tasuta parandama minu vana telefoni (kaamera), sest olevat tootja viga. Telia ütles selle töö hinnaks 130 eurot, sest garantiiaeg on läbi, mille peale otsustasingi uue telefoni kasuks. Veel positiivse poole pealt: tänaseks on uus telefon ära kuivanud ja töötab nagu poleks iial ujumas käinud. Nii et... kui vana parandusest kätte saan, on mul kaks korras telefoni.

Igatahes ma vihastasin selle kammi peale nii, et aastaid kadunud olnud herpes lõi välja ja käisin nädal aega ringi huultega nagu ilukirurgia ohvrite kataloogi kaanefoto.

Edasi läks halvemaks. Sain šoki Maarjamõisa neuroloogiaosakonna intensiivpalati külastusest. Sealsete töötajate suhtumisest nii haigesse kui lähedastesse. Nende sõnavarast (tsiteerin: ja siis ta situb ennast täis ja mina pean seda koristama!). Sellest, et poolteist päeva tagasi kiirabitöötajatele edastatud info ei olnud jõudnud ei valve- ega raviarstini. Sellest, et ravimid, mida ootamatult haiglasse sattunud haige on harjunud tarvitama (valuvaigistid ja vererõhurohud) tuli kodust tuua (poolteist päeva hiljem!) Ma saatsin ema, seisime seal kahekesi, tahtsime, et keegi oleks seletanud, et mis ja kuidas nüüd edasi. Ma mõistan, et paljudel juhtudel prognoose ei tehta, kuid mingit infot on ju õigus lähedastel saada? Ükskõiksus, üleolek ja tüdimus. Ma mõistan, et kõik meie küsimuses ei pruukinud olla mõistlikud, kuid varasemat samalaadset kogemust pole, kust me peaks teadma, mida täpselt küsima peab või sobib?? Ma sain šoki. Ma maksan kolmandiku oma tuludest sotsiaalmaksuks ja vastu saan...

Kui raamatupoest, kus mind haugutakse, ma saan kergelt lahkuda, siis neuroloogiosakonna intensiivravipalatist ei ole võimalik võtta oma haige lähedane käekõrvale ja lihtsalt välja jalutada.

Ma pole kaks ööd magada saanud. Peas keerlevad mõtted tuttavast haiglavoodis. Sellest, kui habras on inimene. Ma ju tean. Kuid näha oma silmaga, kuidas veel kaks päeva tagasi hambaarstil ja poodlemas käinud inimene üleöö sisuliselt juurvijaks muutub, on häiriv. Äärmiselt.

Lõpuks hakkas sadama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar