Laupäev, 23. juuli 2016

Haruki Murakami "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad"


Kui ma pean ootamatult vastama küsimusele, kes on minu lemmikkirjanik, ütlen alati, et Murakami. (Tegelikult on see üks veidramaid küsimusi, mida inimeselt küsida saab. Ma ju muutun koguaeg - vanus, elukogemus, väärtushinnangud, iseloom jne. lugemus ka suureneb, samas raamatud ei muutu. Õige küsimus kõlaks minu meelest umbes nii: mis sind täna erutab? meeli köidab, puudutab?)

Igatahes, seletamatul põhjusel on mul Murakamiga väike vahe sisse tulnud ja nüüd, üle mõne aja on see nagu sõõm jahedat vett kuumal suvepäeval. Nii tuttav ja nii hea.

"Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" * - julgen öelda, et parim, mida ma Murakamilt lugenud olen. Siin on kõike, mille eest ma Murakamit armastan ja tema juurde ikka ja jälle tagasi tulen.

Absoluutselt minu raamat, vaikne ja rahulik. Lihtne jutustus, mida on kerge lugeda, ilma et see välistaks tekstis sisalduvat sügavalt filosoofilist suunitlust. Melanhoolia, reisid sisekosmosesse ja alateadvusesse. Mitmed lahtised otsad ja topeltpõhjad. Siin on Jaapani kultuuri tugevalt juurdunud mõtisklusi surmast ja enesetapust. Sõprusest ja selle kaotusest. Hirmust kaotuste põhjuste mõistmise ees - küsimused jäetakse esitamata, elatakse edasi. Reaalsetena näivad unenäod ja olevik: mis siis, kui uned on rohkem päris, kui olevik seda ongi? Aga mis siis, kui unes muututakse teiseks isikuks ja tehakse koledaid tegusid, vägivallatsetakse või lausa tapetakse?

Kõik see juhtub peategelase Tazaki Tsukuruga, kes talle arusaamatul põhjusel kaotas tudengipõlves neli sõpra, õigemini sõbrad otsustasid temaga enam mitte sõbrustada. Nüüd,  38 aastasena, tänu ühele kenale naisele, otsustab Tazaki välja uurida, mis siis tema nelja sõbraga (Punane, Sinine, Valge ja Must) tol korral juhtus. Tulemusena leiab peategelane enda - Värvitu Looja Tazaki Tsukuru.

Vaatlev ja isegi budistlik, ma teisiti ei oska öelda. Räägib hetke nautimisest, elu mõttest, eesmärkidest ja nende poole liikumisest läbi töö,  kahe jalaga ma peal seismisest. Ma tahtsin teha seda, järelikult ma hakkan terve elu tegema seda ja mitte miski ei suuda mind ümber veenda. Selline on Tazaki. Ta konstrueerib raudteejaamu, ta on ehitaja, ta on arhitekt, ta on looja. Ta loob midagi füüsilist, midagi, mida saab katsuda ja mis toob inimestele kasu. Ei mingit vaimset jura,  traktaate või filosoofilisi uurimusi, ei mingeid dissertatsioone või kahtlaseid ärisid nagu koolitused või turundus. Ainult füüsilised objektid, mis on inimestele vajalikud ja kestavad kaua.

Mõtlesin, et ma olen ta peale kade. Tema kehalisuse ja loomingulisuse peale. Kadestan teda, kes suudab oma enda kätega luua midagi füüsilist. Aga tema? Tema on ebakindel. Tema, kes ta seisab nii tugevalt kahe jalaga maal, oleks ükskord peaaegu surnud oma ebakindluse tõttu, selle tõttu, et oli veendunud, et on värvita ega kujuta endast midagi. Mina aga kadestan teda.

Tundub, et vanameister eemaldub fantastikast ja fantasmagooriast, siin ei ole teisi maailmu või veidraid tegelaskujusid, rääkivaid lambaid või päkapikke.
"Värvitu Tazaki..." pole nii suur ja mitmekihiline nagu "1Q84", mitte nii raske nagu "Kafka mererannas", mitte nii müstiline nagu "Hard-Boiled Wonderland and the End of the World " ja mitte nii depressiivne nagu "Norra mets". Selles on rohkem valgust, lootust ja sisemist rahu. See on sügisene ja küps raamat, milles peegeldub nii nagu esimese öökülma poolt õhukese jääga kaetud loikudelt peegelduks, ühe tavalise inimese elu. Eranditult mentaalne mõnu.

See on üks neist raamatutest, mida tasub võtta kaasa üksikule saarele, kosmosesse või võõrale planeedile, unedesse ja paralleelsetesse reaalsustesse. Üks neist, mis räägivad kõige olulisemast. Millest täpselt, peab igaüks ise otsustama.

*ma tegelt lugesin inglise keeles ja alles praegu avastasin, et on eesti keeles ka täiesti olemas. Mis on rõõm, loomulikult.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar