Pühapäev, 3. juuli 2016

Niels Fredrik Dahl "Eelmisel suvel"

"Tol õhtul ilu temast õhkunud säärast jahedust, millesse ma võib-olla armusingi, sest see oli liiga täiuslik. Ma tahtsin selle jaheduse hävitada. See on igatahes päris šikk mõte. Hiljem olen end vist tabanud seda jahedust, sõltumatust ja kõigutamatust aeg-ajalt taga otsimast. Selle asemel olin saanud kõikvõimalikud teised olekud pealekauba, nii et vähe polnud. Mõistagi on see armuavaldus, kui inimene end teisele nii täielikult avab. Et jahedus ja kõigutamatus reserveeritakse vaid ebaloomulike sündmuste ja võltsi osaluse tarvis - sest kui meile küllalt lähedale tulla, ei ole me sugugi väga jahedad, sõltumatud või kõigutamatud. Mitte keegi meist, kui tulla meile vaid väga lähedale. Ja see vist ongi armastuse keel - see teesklematu, tahumatu, jõhker ja raevukas -, mida ei kaaluta ega leita liiga kerge ega raske olevat, mida ühesõnaga ei kaaluta, vaid mis kaotab pidurid ja partsatakse meist vihaga välja ja mida on liiga palju. Lihtsalt liiga palju. Ja kui ma ütlen, et tundsin võib-olla Sirist puudust sellisena, nagu ta mulle algul paistis, nagu ta oli esimesel õhtul, siis ilmselt sellepärast, et kaitsta end selle eest, mida sai liiga palju, krõbedate sõnade eest, mis on reserveeritud minule, aga mida ma tegelikult pole palunud. Muide, see pole päris tõsi. Sest lugu on nii, et kui ta on jahe ja sõltumatu, siis ei soovi ma midagi muud kui ehtsat Sirit. Ma saan aru, et seda võib vääriti mõista, saan aru, et seda võib võtta kui ülestunnistutst, et ma pole temaga rahul, kuidas ta ei käituks, kes ta ka ei oleks, aga nii see pole. Ilma temata olen ma eikeegi. Ütlen, nagu asi on, ja vahel on nii, et ta ähvardab mu minema pühkida: kui tamm puruneb, siis mässleb ta nii raevukalt, et sul on õnne, kui jõuad kehtestada eriolukorra. Vahel oleksin just nagu pang, mille ta oma äranägemist mööda solki täis valab. Valab täis ärevust ja närve, okset ja pisaraid. Ja see saab osaks vaid minule, kõigi teiste ees hoiab ta end vaos. Kui nii võtta, siis peaksin seda vaatama pigem kui privileegi, ja eks ma ju vaatangi, aga... "
  Dahl (LR 2016/17-18:30)

  Loen, kuid vaimustuses ei ole. Välja arvatud ülaltoodud osa - see puudutas, see on nii arusaadav. Nii väga loogiline - võõrale ma pole see, mis nö omainimesele. Ja veab, kui see, mis ma olen omainimesele, on omainimesele sümpaatne (seda ei saa ju ette teada, see on suuresti juhuse küsimus ja kindlustusi seks puhuks teha ei saa).  Muus osas ma juba mõnda aega tagasi avastasin, et kirjeldused, KUIDAS keegi kedagi armastab, on minu jaoks enamasti (!) igavad. Armastused MILLEGI vastu on tihti palju põnevama.
Paraleelselt loen Eugen Ruge "Cabo de Gatat" ja see monotoonne kuid köitvalt veidraid detaile täis kulgemine on mulle palju mõnusam. (Köögilaual on Bradbury "Võilillevein", mis on konkreetselt lääge aga koguaeg on nii kiire, et välja vahetada ei ole mahti ja nii ta ilmselt loetud saab ning aiatöid tehes on kõrvaklapis Jerome K. Jerome "Sketches in Lavender, Blue and Green" - jutustused, täitsa ok - parajalt suvised. Ja nüüd kasvuhoonesse, ma vähemalt proovin, tomatid vaja siduda, aga nii jubekuum on. Ja siis randa, ükspäev fotodelt vaatasin, et oleme sel aastal ikka eriliselt pagulasteks põlenud. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar