Hommikul lugesin netist järgmise kuulutuse:
- Ma olen 43. aastane ja kardan koguaeg, et mees ei armasta mind enam. Ja veel ma teen koguaeg seda, mida ei taha. Ja veel ta koguaeg joob ja karjub minu peale. Mida ma peaksin enda juures muutma, et ta suhtuks minusse paremini ja jooks vähem?
Naersin üle kabineti nii, et kolleeg käis küsimas, et äkki toob vett või midagi. Olles lõpetanud, püüdsin leida netist küsimuse esitajat eesmärgiga vastata talle, kuid tundub, et mure on juba ammu naljana netti pidi kolama läinud. Aga - ma vastan ikkagi, sest esiteks maailm on väike ning juhus on pime, teiseks ma tean ridamisi inimesi, kes esitavad (heal juhul, halval - ei taipa isegi esitada) sarnaseid küsimusi.
Nii siis, kallis
tädi naine, kes sa seda küsisid. Esiteks, ära sa lahku mineku peale isegi mõtle. Juba vanad eestlased teadsid: kes kannatab, see kaua elab. Pealegi, kui mees joob ja karjub, siis tal kindlasti on selleks põhjust. Mine peegli ette, vaata endale sügavalt silma ja mõtle hästi järele. Ega sa teda koduste või lapsi puudutavate küsimustega tüüta? Oled alati leplik ja tasane, naeratad tihti? Kas välimusega on korras - mõttes füüsiline vorm on ok, soeng ja meik ja ... no saad aru. Usu mind, see on ju loomulik, et kui mees nt istub tugitoolis ja vahib jalgpalli (või flirdib netis teiste naistega - maitse asi, eks) ja on sunnitud silmanurgast nägema mingit rasvunud kodukitlis tuusti - see kindlalt mõjub ärritavalt. Nii et, korista siis, kui meest kodus ei ole, tee trenni ja kanna bikiine, mida kelmikamaid, seda parem. Nt õlut ette tassides võiks mõne vahva põlle ju ette siduda. Ainult, ma mõtlen. Põlle, siis. Kuula meest, kui mees räägib, aktiivselt, kiida meest, sest tal on ju raske, hoia temast eemale lapsed ja loomad ja õhtuti ole reibas ning indu täis. Ja lõpetuseks - ole enda vastu aus ja sa leiad ridamisi asju, mida enda juures muuta.
Edu soovides,
spetsialist Tilda.
Nii, ja kui nüüd kellelegi tekkis veel küsimusi, siis kommentaariumisse, palun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar