neljapäev, 11. august 2016

"Blindspot", 1. hooaeg

Tolerantsus on väga oluline, eks. 
Vaatasin seriaali tuttavate tungival soovitusel, rahvas lubas kooris, et see on suurepärane. Minu meelest on see hea, ilus ja naljakas, viimast vist kõige rohkem.

Me ei tea, mis on peategelase, spordikotist leitud naise nimi. Ta ei mäleta midagi enda endisest elu, on kaetud üleni värskete tätoveeringutega, muu hulgas on tema nahale kirjutatud ühe FBI agendi nimi. Sellega sissejuhatus lõppeb ning Jane Doe (kuskilt just lugesin, et linkimine on viisakas, ma lisaks omalt poolt juurde, et mõnel juhul hariv ka, ma pole kunagi mõelnu, et lapsed on neil juhtudel Johnnie ja Janie) jääb büroosse. Naise mälu vähe haaval taastub ning ta aitab agente nende raskes töös.

 Edasi on kõik nagu sadades politseiseriaalides enne ja ilmselt ka pärast "Varjukülge": tekib juhtum, ülesanne, algab juurdlus. Peategelased, toetudes tibatillukesele tõendile ja oma mõistusele, taipavad, kes on mõrvar, peategelased võidavad kurjategija kasutades kavalust, püüavad ta lõksu, päästavad maailma ja ongi kõik.

Pildiallkirja lisamine
Amneesia on ka tihti kasutatud teema, "Varjuküljes" on see süžee keskpunktis, sellele toetub kogu seriaali tegevus, mis muide, on suht põnevalt kokku põimitud. Jane on karakterina huvitav, keegi teda ümbritsevatest ei tea, tema ise kaasa arvatud, kes ta oli ja tõesti, minuski tärkab uudishimu. FBI agent Kurt Weller ei ole ka päris lihtne inimene, olgugi, et tema iseloom on otsast lõpuni klopsitud klišeedest - ma sellest hiljem. Ülejäänud tegelased on ilusad rohkem, kui kõike muud, liiga lihtsad ning igal ühel neist (nagu mõõdetud) on mõni saladus, mida varjatakse kõigi teiste eest. Eraldi tooks välja geenius-nohiku Pattersoni. Tüpaaz ei ole teab mis originaalne - igas sarnases seriaalis on vähemalt üks selline, kuid sellegi poolest - nunnu.

Üks asi, millega poolest "Varjukülg" erineb omataolistest, on stsenaristide julmus peategelaste suhtes. Esimesel hooajal päris maha veel kedagi löödud ei ole, kuid siiski. Mis on hea. Sest kõikvõimsad ja peaaegu et surematud kangelased, kes ei saa kunagi haavatagi, on ammu ära tüüdanud. Varjukülje" peategelaste ettearvamatu saatus aga hoiab ekraani ees küll. Episoodid ei ole igavad ja hooaja finaal on päris hea - isegi näitlejatöö, mis muidu on pigem viletsake (va Jaimie Alexander - tema on ainuke, kes näitleb ühtlaselt suurepäraselt), paraneb.

Nüüd naljakast. Ettevaatust, spoiler.
Pildiallkirja lisamine
Alustame algusest ja kujutage ette: keset New Yorgi linna leitakse kott, mille sees on noor naine. Üksi. Alasti. Õbluke, hirmunud, värisev tütarlaps seisab keset platsi ja nutab. Tema ümber on poolsada kuulikindlates turvistes hambuni relvastatud ja seejuures surmani hirmunud meest, mehed ähvardavad naist kõigi olemasolevate tulirelvadega, karjuvad tema peale, seejuures valgustades teda prožektoritest. Isegi õnnetul sapööril oli püstol vööl - milleks talle see keset kõikvõimalike relvadega ümbritsetud platsi, jääb täitsa arusaamatuks. Hüsteerilise naeruni ebaadekvaatne stseen, mida esitletakse kui ainuvõimaliku käitumisviisi.

 Edasi on paranoilised katsed nüüd veel rohkem hirmunud naisega, ülekuulamised, med.läbivaatlused, mis meenutavad piinamist.

Misjärel ilmub tema ja ainult tema. Grand. See tähendab, Kangelane. Või midagi sellist. Aktiivset positsiooni omav, väikestes tüdrukutes (no tegelikult ma tean juba üksi enda lähikonnast mitut täiesti täiskasvanud ja muidu mõistlikuna näivat naist) vaimustust tekitav brutaalne neandertallane. Tema pead täidab paranoia, kodaniku kohus ja hüsteeria. Ülejäänud osa peast, õõnsuse, kus tavalisel homo sapiensil tavaliselt asetseb aju, täidab tema puhul habe - nagu salakaval jäämägi allpool veepiiri. Tema tegevused on tihti ebaloogilised, põhjendamatud ja jälle - absoluutselt brutaalsed. Solvata mälu kaotanud naist? Palun! Kuulata üle keelt mitte valdavaid tudengeid - palun! Kasutada selleks tõlki? Oh, sellest arusaamiseks on vaja aega.

 Edasi läheb veel naljakamaks kuna selgub, et kirjeldatud habemega testosteroon on see, kellesse Jane Doe armub. Et miks? Sest stsenaristid ütlesid! Ja naine, keda korduvalt alandati, solvati, seejuures peamiselt meie neandertaalasest patsienti poolt, surub end õrnalt inimese vastu, kes mõni hetk tagasi röökis tema peale suunates püstolitoru näkku. No kellesse siis veel, eksole. (Kui keegi mõistab, võib mulle selle fenomeni lahti seletada).

Ma tervet filmi ei hakka ümber jutustama, kuid sama loogiliselt suht hooaja lõpuni välja - nalja saab seal kõvasti. Seksi see eest ei ole peaaegu üldse. Mis on miinus, sest inimesed, näitlejad, on ilusad. Õnneks on igat sorti võitlusstseene, teisel juhul oleks lausa kaunite, heas füüsilises vormis kehade raiskamine. Plussiks pean seda, et sarja süžee on nii hull, et seda ei ole võimalik tõsiselt võtta. Ma siin paralleelselt olen vaadanud Ray Donovani ja solvusin väga, kui selgus, et neljas hooaeg algab rinnavähiga. No milleks, eks. Kui mu õhtu on juhtumisi nii nüri, et hakkan sarja vaatama, siis ma ju ilmselgelt mõelda midagi ei jaksa, ma siis tahangi vaadata ainult seda, kuidas ilusad!, füüsiliselt võimekad! inimesed kaunilt! üksteise ninasid rulli või kolpasid lõhki tambivad... läks vist kergelt lappama :), õhtu ka juba.

2 kommentaari:

  1. Hahaa, nii nõus selle jutuga. Aga süžee mu arust on nii ulmeline, et peaaaegu hea olla :)

    VastaKustuta
  2. Sesamy, just, ulmeline ongi see õige sõna. Ma ootan huviga järgmist hooaega.
    :)

    VastaKustuta