Tolerantsus on väga oluline, eks. |
Me ei tea, mis on peategelase, spordikotist leitud naise nimi. Ta ei mäleta midagi enda endisest elu, on kaetud üleni värskete tätoveeringutega, muu hulgas on tema nahale kirjutatud ühe FBI agendi nimi. Sellega sissejuhatus lõppeb ning Jane Doe (kuskilt just lugesin, et linkimine on viisakas, ma lisaks omalt poolt juurde, et mõnel juhul hariv ka, ma pole kunagi mõelnu, et lapsed on neil juhtudel Johnnie ja Janie) jääb büroosse. Naise mälu vähe haaval taastub ning ta aitab agente nende raskes töös.
Edasi on kõik nagu sadades politseiseriaalides enne ja ilmselt ka pärast "Varjukülge": tekib juhtum, ülesanne, algab juurdlus. Peategelased, toetudes tibatillukesele tõendile ja oma mõistusele, taipavad, kes on mõrvar, peategelased võidavad kurjategija kasutades kavalust, püüavad ta lõksu, päästavad maailma ja ongi kõik.
Pildiallkirja lisamine |
Üks asi, millega poolest "Varjukülg" erineb omataolistest, on stsenaristide julmus peategelaste suhtes. Esimesel hooajal päris maha veel kedagi löödud ei ole, kuid siiski. Mis on hea. Sest kõikvõimsad ja peaaegu et surematud kangelased, kes ei saa kunagi haavatagi, on ammu ära tüüdanud. Varjukülje" peategelaste ettearvamatu saatus aga hoiab ekraani ees küll. Episoodid ei ole igavad ja hooaja finaal on päris hea - isegi näitlejatöö, mis muidu on pigem viletsake (va Jaimie Alexander - tema on ainuke, kes näitleb ühtlaselt suurepäraselt), paraneb.
Nüüd naljakast. Ettevaatust, spoiler.
Pildiallkirja lisamine |
Edasi on paranoilised katsed nüüd veel rohkem hirmunud naisega, ülekuulamised, med.läbivaatlused, mis meenutavad piinamist.
Misjärel ilmub tema ja ainult tema. Grand. See tähendab, Kangelane. Või midagi sellist. Aktiivset positsiooni omav, väikestes tüdrukutes (no tegelikult ma tean juba üksi enda lähikonnast mitut täiesti täiskasvanud ja muidu mõistlikuna näivat naist) vaimustust tekitav brutaalne neandertallane. Tema pead täidab paranoia, kodaniku kohus ja hüsteeria. Ülejäänud osa peast, õõnsuse, kus tavalisel homo sapiensil tavaliselt asetseb aju, täidab tema puhul habe - nagu salakaval jäämägi allpool veepiiri. Tema tegevused on tihti ebaloogilised, põhjendamatud ja jälle - absoluutselt brutaalsed. Solvata mälu kaotanud naist? Palun! Kuulata üle keelt mitte valdavaid tudengeid - palun! Kasutada selleks tõlki? Oh, sellest arusaamiseks on vaja aega.
Edasi läheb veel naljakamaks kuna selgub, et kirjeldatud habemega testosteroon on see, kellesse Jane Doe armub. Et miks? Sest stsenaristid ütlesid! Ja naine, keda korduvalt alandati, solvati, seejuures peamiselt meie neandertaalasest patsienti poolt, surub end õrnalt inimese vastu, kes mõni hetk tagasi röökis tema peale suunates püstolitoru näkku. No kellesse siis veel, eksole. (Kui keegi mõistab, võib mulle selle fenomeni lahti seletada).
Ma tervet filmi ei hakka ümber jutustama, kuid sama loogiliselt suht hooaja lõpuni välja - nalja saab seal kõvasti. Seksi see eest ei ole peaaegu üldse. Mis on miinus, sest inimesed, näitlejad, on ilusad. Õnneks on igat sorti võitlusstseene, teisel juhul oleks lausa kaunite, heas füüsilises vormis kehade raiskamine. Plussiks pean seda, et sarja süžee on nii hull, et seda ei ole võimalik tõsiselt võtta. Ma siin paralleelselt olen vaadanud Ray Donovani ja solvusin väga, kui selgus, et neljas hooaeg algab rinnavähiga. No milleks, eks. Kui mu õhtu on juhtumisi nii nüri, et hakkan sarja vaatama, siis ma ju ilmselgelt mõelda midagi ei jaksa, ma siis tahangi vaadata ainult seda, kuidas ilusad!, füüsiliselt võimekad! inimesed kaunilt! üksteise ninasid rulli või kolpasid lõhki tambivad... läks vist kergelt lappama :), õhtu ka juba.
Hahaa, nii nõus selle jutuga. Aga süžee mu arust on nii ulmeline, et peaaaegu hea olla :)
VastaKustutaSesamy, just, ulmeline ongi see õige sõna. Ma ootan huviga järgmist hooaega.
VastaKustuta:)