Seksist

Kass trallis öösel toas ja tuul väljas, ma lamasin ja kuulasin. Muretsesin ka, et batuut jäi peale viimast muruajamist maa külge kinnitamata ja võib tuule alla võtta. Sel aastal juba kaks korda õunapuudesse lennanud, hea veel, et mitte lähima naabri akendesse. Aga öösel kell kolm ju õue kolkima ka ei lähe - metallist haamriga metallist vaiasid.

Nii ma siis lamasin, kuulasin ja Ritsika õhutusel mõtlesin seksist. Mõtlesin, et ma ei usu kellegi ilusaks või ihaldusväärseks jalutamisse (rääkimisse, joomisse, ms). St, usun, et koostegemine võib elavdada uinunud või (suurest, pikast ja kirkast päikesepaistest :) - kuidas siis muidu) veidi pleekinud tunnet. Eeldusel, et on, mida äratada. Pikaajalistel paaridel ilmselt valdavalt on - SEST MIKS NAD MUIDU KOOS ELAVAD, ONJU!

Kui seda tunnet, seda vastastikust keemiat ei ole või ei ole enam, võib end pesumodelliks jalutada, vajadus tekib, kuid seda tõenäoliselt üksnes uute jalatsite järgi.

Mõtlesin, et ma kahtlustan, et mõnikord aetakse segi vastastikune keemia oma isiklikuga. Et jahenenud ei ole mitte suhe partneriga vaid isiklik suhe seksiga. Ja kui vastastikune keemia kas on või seda ei ole, siis sisemine on manipuleeritav, seejuures teoorias on see minu jaoks lihtne.

Aga ainult teoorias. Praktikas... praktikas juhiti mõni aeg tagasi mu tähelepanu sellele, et ma kutsun ühes oma kolleegis esile kindlat sorti keemilisi impulsse (eeldusel, et impulsid saavad olla keemilised, ma hakkasin nüüd kahtlema, guugeldan hiljem). Ma olen nüüd mõni päev jälginud ja tõepoolest, flirdib jah, ja veel nii nunnult. Käin ja õitsen, aga ainult edevusest - no kompliment ju ikkagi. Minus kolleeg samalaadseid impulsse esile ei kutsu, maitse asi, onju, lisaks on tal minu meelest naine ja lapsed.

Ühesõnaga. Nüüd ma mõtlen jälle seksist.